Riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne Riigikogus 7. novembril 2012 (1)
Kuumad uudised 08 Nov 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lugupeetud juhataja, head Riigikogu liikmed!

Mul on au olla Riigikontrolli aastaraportiga teie ees viimast ehk kümnendat
korda ja öelda sellele mõned sõnad saateks, et suunata teid vaatama mitte
minevikku, vaid tulevikku. Järgmisel aastal on teie ees juba uus
riigikontrolör, kelle kandidaadi Vabariigi President peatselt esitab ja
kellele ma palun parlamendilt lahket ja laiapõhjalist toetust.

Selle kümne aasta jooksul on meie riigil olnud paremaid ja halvemaid aegu,
kriis lõi meid valusalt. Kui võtame aga näiteks kas või aasta 2011, siis
läks Eestil palju paremini, kui valitsus oli lootnud. Meie majandus kasvas
Euroopa Liidu riikidest kõige kiiremini. Tervelt 8,3%. Ekspordikasv ületas
valitsuse prognoose kolm korda ja oodatust kiiremini vähenes tööpuudus. See
on suur edu.

Kuid rohkete ilusate numbrite ja saavutuste kõrval peaksime ka küsima, kas
meie ühiskond on sidusam ja osavõtlikum, kas Eesti inimesed on ka
õnnelikumad, kui näiteks kümme aastat tagasi. Ma ei kahtle, et kuskil on
kindlasti varuks uuringuid ja statistikat, mis ei jäta vastust lahtiseks.

Jah, meie tänasel elul pole kokkuvõttes suurt viga midagi. Suur osa
maailmast elab palju kehvemini, ka mitmed Euroopa riigid. Samas pole meil
põhjust end lõdvaks lasta, kui vaadata, milliste probleemidega tuleb Eesti
riigil juba lähikümnendil jõudu katsuda.

Rahandusministeerium usub, et vähemasti järgmised neli aastat kasvab meie
majandus ligikaudu 3,5% aastas. „Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020““ on
arvatud, et rohkemat ei maksa meil loota enne uut aastakümmet, kui siiski.
See ei ole sugugi väike kasv. Paljud riigid oleksid sellise kasvu üle
õnnelikud.

Kui meie majandus selliselt kasvab – kui kasvab –, siis ületavad perioodil
2012–2015 riigikassa kulud tulusid ikka kokku ligikaudu miljardi euro võrra.
See raha tuleb leida reservidest või võtta võlgu. Miks? Kas me oleme
kergekäeliselt tõstnud riigitöötajate palku? Ei. Kas oleme laristanud? Ei
midagi sellist. Või kui, siis vahest Euroopa Liidu teistelt maksumaksjatelt
saadud raha.

Milles siis asi? Lugu on selles, et niinimetatud fikseeritud kulud,
põhiliselt sotsiaal- ja tervishoiukulud, mille kasv on paika pandud
seadustega, söövad ära enamiku riigi tulude kasvust. Kui ajavahemikul
2006–2010 suurenesid riigieelarve tulud 29%, siis fikseeritud kulud kasvasid
sama ajaga koguni 62%. Juba viie aasta pärast kulub pool riigieelarvest
sotsiaalkuludeks.

Piltlikult öeldes on Eesti riik seadustega võetud kohustuste täitmisest
võhmal ja raha riigi arengu toetamiseks napib. See on ka üks põhjus, miks
rahandusminister on juba aastaid olnud sunnitud ütlema, et uuteks
tegevusteks tuleb raha leida selle summa sees, mis igale ministeeriumile
viimastel aastatel antud on.

Kui riigi tulud kasvavad ka lähitulevikus aastas paar protsenti, saavad
praeguste kavade kohaselt sellest kasvust lisaraha sotsiaal- ja
tervishoiuvaldkond ning riigikaitse. Ülejäänud valdkonnad peavad lootma
Euroopa Liidu fondide rahale. Kui palju neis fondides Euroopa majanduskriisi
tingimustes raha saab olema, selle kohta on eelarvestused olemas, kuid pole
teada, milliseks kujuneb tegelik olukord. Eile näiteks ütles
põllumajandusminister otse välja, et kui eurotoetused põllumajanduses
lähiaastatel ajutiselt peaks vähenema, tuleks seda kompenseerida
riigieelarvest – hariduse, sotsiaalhoolekande ja kultuuri rahastamise
arvelt.

Euroraha on väga oluline tugi meie investeeringuprojektides, kuid eurorahaga
ei saa me lahendada riigi n-ö püsikulude probleemi. Riiki ei saa pidada
projektipõhiselt. Me kõik teame seda. Teame juba aastaid.

Eelmisel nädalalgi oli valitsuskabinetis arutelu, kus rahandusminister andis
lühiülevaate riigi sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Samuti käsitles
minister seda, kuidas on üldjoontes kavas kasutada Euroopa Liidu raha, mida
Eesti loodab uuel rahastamisperioodil saada. See ülevaade kajastab minu
arvates adekvaatselt ja ausalt peamisi lahendamist vajavaid probleeme.
Loodan, et need valitsuse arutelud viivad mõistlike otsusteni.

Eesti senine üldine praktika näitab paraku, et vajalikke otsuseid ei kiputa
õigel ajal tegema. Ja mida lähemale valimistele, seda vähem reformide
valmidust on. Aga mida aasta edasi, seda raskem on vajalikke otsuseid teha
ja seda raskemini pööratavasse olukorda me jõuame.



Head kuulajad!


Mõned nädalad tagasi avaldas Riigikontroll aruande pealkirjaga „Vabariigi
Valitsuse tegevus oma töö mõjude hindamisel ja tulemustest aruandmisel“.
Selles uurisime, kas valitsus teab, millised probleemid takistavad Eesti
arengut; kuidas valitsus neid probleeme lahendab ehk otsuseid langetab; ja
mil viisil oma tegevuse tulemustest maksumaksjale aru annab.

Ma võin teile kinnitada, et valitsus on Eesti arengutakistustest teadlik.
Nende kõrvaldamiseks on koostatud ligemale sada arengukava. Eesmärke ei
jõudnud ma kokku lugeda, aga küllap on neid vähemalt tuhatkond.
Arengukavadesse on valitsused kirja pannud, mida tuleks ühiskonnas muuta.
Neid soove on palju ja kohati käivad nad ehk üksteisele vastu, aga nad on
enamasti suunatud inimeste elujärje parandamisele.

Aga arengukavad on kõigest paber. Probleemide teadmine ei maksa midagi, kui
tegusid ei järgne. Vaja on valitsemisalade reaalset koostööd, prioriteetide
seadmist, kulude julget kaalumist ja vajaduse korral ümbermängimist, sest
arengukavad peavad olema elavad, mitte surnud dokumendid.

Kas me võime rahuliku südamega öelda, et meil nii otsuseid langetataksegi?
Kindlasti mitte. Ütlen seda, tuginedes meie auditite materjalidele ja ka
enda viimase 20 aasta kogemusele ministeeriumi kantslerina ja
riigikontrolörina. Rahajagamisel eesmärkide saavutamisest või saavutamata
jätmisest ei räägita.

Viiest ministeeriumist, keda auditi käigus vaatasime, leidsid neli, et
sisulises mõttes eelarveläbirääkimisi ei toimu. Audit näitas ka, et
tegevuskavasid ning aruandeid koostatakse paljuski seetõttu, et nii on
lihtsalt ette nähtud. Riigieelarve pannakse kokku matemaatilise valemi abil,
mitte prioriteete ja eesmärke kaaludes ning analüüsile toetudes.

Muide, sama printsiibi järgi käisid kriisi ajal ka kärped – ikka joonlauaga,
hoolega jälgides, et ega koalitsioonipartneri ministeeriumis äkki vähem ja
enda partei ministeeriumis rohkem tule raha ära anda. Sellist
joonlaua-süsteemi on muide kritiseerinud ka praegune rahandusminister ise.



Head saalisviibijad!


Kui võtate lahti 2013. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirja, siis mina
küll ei tea, kuidas te sealt välja loete, milliste eesmärkide saavutamiseks
te valitsusele raha annate.

Toon näite. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on majandusministrile nn
finantseerimistehinguteks kavandatud üle 200 miljoni euro ehk kroonides üle
3 miljardi. Peaaegu niisama suur raha, kui oli kogu Eesti riigieelarve
aastal 1993. See on ometi riigi suurim investeering, aga ei Riigikogu liige
ega teised Eesti kodanikud saa siit eelarvest teada, kellele see raha läheb
ja kuidas seda maksumaksja hüvanguks kasutatakse. Riigieelarve seletuskirja
asemel tuleb lugeda ajalehest, et see 200 miljonit eurot läheb Eesti
Energiale. Aga mida ettevõte selle rahaga teeb? Miks peab riik omanikuna
selle raha sinna panema? Ja miks on vaja just 200 miljonit? Miks mitte 350
või 99 miljonit? Tänavu said nad samal moel 150 miljonit eurot. Nende
tehingute puhul tuleb muide ka silmas pidada, et neid loetakse
finantseerimistehinguteks ning riigieelarve tasakaaluarvestuses neid kulude
hulka ei arvata.

Tuleva aasta riigieelarvet menetledes püüdke palun saada valitsuselt vastus
nendele küsimustele, mida esitaks igaüks, kes on huvitatud oma raha
heaperemehelikust kasutamisest. Ja need küsimused on: mida me tahame
saavutada; mida me selle eesmärgi saavutamiseks teeme; ja lõpuks, kui palju
see maksab? Valitsuse tööd eelarve kallal saategi hinnata selle põhjal, kas
need kolm küsimust saavad ka vastuse. Ja kui saavad, tuleks valitsuselt
järgmisel aastal küsida, kas te saavutasite eesmärgi; kas tegite, mida
kavatsesite; ja kas see maksis nii palju, kui arvasite. Täna jäävad need
küsimused paraku õhku rippuma, kuigi just sellisel moel peaks valitsus aru
andma.



Head kuulajad!


Ma tunnen, et on üsna kurb rääkida aastaid haiglareformist, haridusreformist
jne jne ja samas näha, et reforme pigem välditakse, pakkudes nende asemel
asendustegevusi. Nii püütakse hoida seda, mida reformidest hoidujad
nimetavad stabiilsuseks. Oluline on aga tajuda piiri, kus stabiilsus läheb
üle stagnatsiooniks. Siiski, teie lahkel loal, paar tähelepanekut reformide
teemal.

Haridusest. Lahendamist vajab ülesanne, kuidas leida ja tagada tasakaal
hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse vahel. Eesti üldharidussüsteemil on
kolm suurt ja omavahel seotud väljakutset: koolivõrgu kohandamine, õpetajate
oskused ja motivatsioon ning uute õppekavade rakendamine. Koolivõrgu
korrastamine on paratamatu, et riik suudaks tulevikus anda haridust, millega
on võimalik laias ilmas konkureerida. Et riik suudaks õpetajatele väärilist
palka maksta.

Ja ma rõhutan, et siin peavad riik ja kohalikud omavalitsused tegema
koostööd, mitte konkureerima. Aga see koostöö on jätkuvalt punnseisus. Kuigi
Riigikohus on Vabariigi Valitsusele teinud ülesandeks korrastada
omavalitsuste rahastamissüsteem selliselt, et see tugineks avalike
ülesannete selgele jaotusele riiklikeks ja omavalitsuslikeks, on selle
täitmine varjusurmas.

Töötusest ja tööjõu puudusest. Uuring näitab – 98% ettevõtjatest kurdavad,
et nad ei leia Eestist kergesti sobilike oskuste ja teadmistega töötajaid.
Tervelt kolmandikul Eesti tööjõust pole sisuliselt mingit eriala ega kutset.


Paljud inimesed ei ole suutnud aga aastaid tööd leida. 2010. aasta märtsis,
kui registreeritud töötuid oli 95 000, oli neist üle kahe aasta töötu olnud
11 000. 2012. aasta septembris oli registreeritud töötute hulk langenud 37
000ni, kuid pikaajaliste töötute arv oli jätkuvalt üle 10 000.

Jah, osa neist võibolla ei suudagi enam tööturule naasta, kuid pikaajaline
töötus ja struktuurne tööpuudus vajavad erilist tähelepanu, kuna nende
vähendamine on aja möödudes järjest keerukam ja kulukam.

Tervishoiust. Eesti tervishoiusüsteemi kohta öeldakse, et see on efektiivne.
Jah. Aga selle efektiivsuse hinnaks on aasta-aastalt pikenenud
ravijärjekorrad ja arstide kasvanud töökoormus. Mida kauem peab inimene
ootama oma ravi, seda suurema tõenäosusega tuleb tal kasutada erakorralist
abi. Ja just see meile graafikutelt vastu vaatabki. Erakorraliste
patsientide arv on viimase kahe aastaga suurenenud ligikaudu 40 000 inimese
võrra, kiirabikutsete arv 20 000 võrra. 2008. aastal oli meil
ravikindlustuseta inimesi 38 000, eelmise aasta seisuga juba kaks korda
rohkem, 73 000.

Kolm asja, mis tervishoius kindlasti teie tähelepanu vajavad, on haiglavõrgu
reformi lõpuleviimine, perearstiabisüsteemi ülevaatamine ning järelevalve
tervishoiuteenuste ja ravimituru üle. Haiglavõrgu korrastamise kava oli
olemas juba 12 aastat tagasi. Seejärel tehti poliitsurve tõttu uus
kohitsetud kava. Arstide streigi ajal oli taas juttu haiglavõrgu
korrastamisest, et ehk nüüd ... Kuid kas te tõesti usute, et enne
eesseisvaid kohalikke valimisi midagi ka reaalselt ära tehakse?

Need olid vaid üksikud probleemid, millest teie käes olev Riigikontrolli
iga-aastane ülevaade räägib. Minu sõnum teile on, et hoolimata kriisi
teraviku seekordsest leevenemisest, on Eesti ühiskonna arengu teel suured
karid. Palun pöörake neile tähelepanu enne, kui sellele juhivad teie
tähelepanu inimesed tänaval ja valitsushoonete ees.

Riigikontroll on aastaid probleemidele tähelepanu juhtinud ja juhib ka
edaspidi. Meie nõuannete ja käsitlustega võib nõustuda või mitte, kuid
energia peaks minema probleemide lahendamisele, mitte katsetele kasutada üht
või teist hinnangut kellegi ründamiseks.



Head Riigikogu liikmed!


Eesti majandust hakkab vaevama järjest enam töökäte puudus. Valitsus on
prognoosinud, et aastal 2020 on Eestis ligikaudu 65 000 tööealist inimest
vähem kui praegu. See on juba 7 aasta pärast. Aastal 2030 on juba 107 000
töökätt vähem. Pensioniealisi on seevastu rohkem.

Mida see tähendab riigi tuludele ja kuludele? Mida see tähendab riigi
võimekusele? Kuidas suurendada riigi tulusid? Millist Eestit jõuame pidada?

Mul on väga hea meel, et just sel teemal – millist Eestit jõuame pidada – on
kahe nädala pärast vabariigi presidendi mõttekoja kärajad.

Muide, demograafiast tulenevat töökäte probleemi süvendavad ka meie
ühiskonna sügavad ajaloolised kompleksid, mis takistavad Eestil end
maailmale avamast. Jah, füüsiliselt oleme avatumad kui kunagi varem –
vaimselt ja mõttelaadi poolest aga tunnetan ma kahjuks ühiskonnas üha rohkem
piiratust, kitsarinnalisust, suletust. Ja kui majandusminister hiljuti
võõrtööjõust rääkides irooniliselt hüüatas, et kas peaminister peaks siis
piiri peal uutele tulijatele lilleõie kinkima, siis ma arvan, et jah.
Välisspetsialistide olemasolust sõltub ettevõtete areng ja ka väliskapitali
juurdevool, Eesti rahvusvahelistumine.

Aga mis siin rääkida veel suhtumisest muudesse maailma rahvastesse, kui
vabariigi president oli programmi „Talendid koju“ kokkuvõtete tegemisel
sunnitud nentima, et negatiivsed hoiakud ja sallimatus pärsivad isegi meie
oma inimeste tagasitulekut rohkem kui langus sissetulekutes või ükskõik
milline muu bürokraatlik takistus. Kuulatagu ometi ettevõtjaid, kes on ammu
mõistnud, et globaalne jaht ajude ja oskuste pärast on ette kaotatud, kui me
istume oma suletuse kompleksides ja teiste tõrjumise tigeduses. Raha, tööd,
kõrgemat pensionit ja toetusi nõuavad aga inimesed küll. Kust see raha
tulema peaks – maksuametist või? Või nagu uuemal ajal kombeks – võtame
kapist?

Tuleks ometigi mõista, et me oleme nii rikkad, kui palju on meis
ettevõtlikkust ja kui jõukad on meie ettevõtjad, kes toovad riigikassasse
raha. Seega peaks iga inimene – lisaks valitsusele ja Riigikogule – aitama
edumeelselt ja ratsionaalselt arendada Eesti majanduslikku jõudu ja
ühiskonda.



Austatud Riigikogu liikmed!


Eestist on saanud maailmaga lõimunud riik. Me oleme Euroopa Liidus, NATOs,
OSCDs jm. Samuti elavad meie inimesed keskmiselt kauem kui kümne aasta eest.
Nad teenivad oma töö eest kaks korda rohkem raha kui 10 aastat tagasi. Ja
riigieelarve, millest rahastatakse riigi pakutavaid teenuseid, on lausa
kolmekordistunud.

Ometigi ei mäleta ma varasemast sedavõrd suurt rahulolematust oma riigi
valitsemise suhtes kui praegu. Millega seda selgitada? Miks pole rahul
õpetajad, kellest paljuski sõltub meie laste läbilöögivõime? Miks valisid
streigi oma sõnumi edastamiseks arstid, kes iga päev pikendavad kellegi elu
või aitavad kellegi elule tagasi? Miks on kurvad ja pettunud päästjad ja
politseinikud, kelle ülesanne on hoida Eesti meie jaoks turvaline?

Kas mitte sellepärast, et kui nad ise end sel kombel meelde ei tuletaks,
poleks neid otsustajate jaoks tihtipeale nagu olemaski. Või kui oleks, siis
mitte kui inimesed, vaid kui statistiline keskmine mõnes Exceli tabelis või
Powerpointi presentatsioonis. Statistikaga on aga see häda, et see on
anonüümne. Tegeliku eluga on sel tihti vähe ühist. Riigi moodustavad siiski
inimesed, mitte statistilised keskmised või kohad kuskil indeksites. Ka need
inimesed, kelle mured pole tõusvate joonte ja kasvavate tulpade taustal
väiksemaks muutunud.

Tulles tagasi küsimuse juurde, kas ühiskond on praegu osavõtlikum ja
õnnelikum, siis on tõesti nii, et palju pingeid maandab ka see, kui sul on
sõbrad ja lähedased, hooliv ja salliv ühiskond. Ja kui riigi juhid on
väärikad, usaldusväärsed ning avatud meelega ning osavõtlikud. Osavõtlik
suhtumine läheb inimestele tihtipeale rohkem korda kui otsene raha.



Head Riigikogu liikmed!


Me ei tea, kui kaua võime loota Euroopa Liidu abirahale või mida Euroopa
võlakriis meile kaasa toob. Me peame kiirustama oma riigi edasiehitamisega,
ümberehitamisega ja vajalike reformide elluviimisega. Teie siin saalis olete
rahva valitud ja seatud vajalikke otsuseid tegema nüüd ja mitte neid järjest
edasi lükkama. Küsimus pole ju enam selles, kas valitsus suudab oma ametiaja
jooksul meie riigi n-ö korda teha. Küsimus on selles, kuidas valitsus suudab
riiki ja ühiskonda valmistada ette tulevikuväljakutsete ületamiseks.

Arvan, et selleks on meil vaja mõtlemise muutust selles, kuidas otsuseid
langetatakse. Mis tahes ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustades
lähtuda kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest.
Pole oluline, kas idee ja lahenduse pakuvad veendunud sotsid, liberaalid,
tsentristid, konservatiivid, rohelised või sinised. Pole oluline, kas mingi
mõtte pakub koalitsioon või opositsioon. Kui lahendus on eesmärgile viiv,
siis tuleb see teoks teha. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me isegi ei
kavatse arutada, sest see on vastuolus aastaid pähe taotud parteilise dogma
või ülespuhutud loosungiga, ei vii edasi. Mõtlemist on siin nii
koalitsioonil kui opositsioonil.

Väga pikaajaline võimulolek annab kogemusi ja teadmisi, kätkeb aga
stagneerumise ja arrogantseks muutumise ohtu ning võib tekitada ka
asendamatuse kompleksi. Valitsusvastutusest pikaaegne eemalolek või suisa
kogemuse puudumine vähendab aga võimekust olla valitsusele võrdväärne ja
vastutustundlik partner, kes ei aja lihtsalt kiusu ega pane oma
asjatundmatusega piinlikkust tundma.



Head kuulajad!


Ma tean, et ma ei rääkinud teile täna midagi uut, mida te varem poleks
teadnud. Ja ka meie ülevaates kirjas olev on teil kõik juba ammu teada. Ja
tegelikult on teada ka paljud lahendused. Kuid riigi tuleviku nimel tuleb
teha otsuseid.

Haldusreformist ma täna ei rääkinudki. Ja ilmselt pole mõtet ka, sest kuigi
regionaalminister on alustanud uut katset ja ootab eri osapooltelt
ülehomseks tagasisidet, on tee peal seesama reha, mis kogu aeg. Aga mis teha
...

Valikute koht on jätkuvalt see, kas riik soovib saada tugevat partnerit või
ajab enamik Eestist läbi omavalitsustega, kel on vaid kiigeplatsi-võimekus.
Aga ka see on valik.

* * *

Kui ma mõtlesin, mis on see, mille ma riigikontrolöriks oldud kümnest
aastast kaasa võtan, siis on see arusaam, et aastatega oleme Eesti riigi
hooned ja maa ning raha enam-vähem korralikult arvele võtnud ja õiglasesse
väärtusesse hinnanud.

Kuid kõige kallim vara ootab jätkuvalt meie mõttelises bilansis õiglasesse
väärtusesse hindamist, arvele võtmist ja mõistlikku kasutamist. See on meie
inimvara.

Aitäh koostöö eest möödunud kümnel aastal!





 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus