Riho Sibula juubel tõi Kopvillemi Eestisse SLÕL
Eestlased Eestis 11 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Margo Pajuste SLÕL
http://www.sloleht.ee/index.as...
"Rihol oli plaanis, et ma tulen ka Patareis lavale.

Aga sel ajal, kui me pileteid ostsime, ma veel ei teadnud seda ja hiljem ei saanud enam lennuaega muuta. Oleks muidugi haruldane elamus olnud Patarei

vanglas mängida," räägib Kanadas elav väliseesti muusik Peeter Kopvillem, kelle Riho Sibula juubeli­kutse taas Eestisse tõi.

Pärast 13aastast pausi külastas Eestit Kanadas elav tuntud kitarrist ja laulja Peeter Kopvillem. Laulva revolutsiooni aegadel Eestis vägagi populaarseks saanud ja siin oma tollase bändiga turneelgi käinud Kopvillem riputas vahepeal kitarri varna ja vahetas ametit, kuid on nüüd pillilt tolmu taas maha pühkinud, mängib enda lõbuks ja mõlgutab üle 20 aasta uue plaadi väljaandmise mõtteid.

Oma üürikese Eestis viibimise ajal andis ta ka ühe kontserdi Nukuteatri intiimses meeleolus "Akna" sarja raames.

Kui kaua seekordne Eesti visiit kestis?

Olime siin kaks nädalat, saabusime 27. juunil neljakesi, abikaasa Eva Varanguga ja tütarde Keila ja Leikiga. Me ei ole Eestis käinud 1995. aastast saadik. Ma olin Vaba Euroopa raadio Eesti toimetuse direktor 1993.–1995. aastani ja kui raadio Prahasse üle viidi, siis läksime perega tagasi Kanadasse. Muidu olen ma Kanadas sündinud ja üles kasvanud. Aga kui Münchenis elasime, käisime päris tihti Eestis.

Millest selline paus Eesti külastamisel?

Pere kasvas, lapsi pidi kasvatama, tööd pidi tegema, palju muudki. Eelmisel aastal käis Riho Sibul koos teistega Kanadas, tegime kaks ühiskontserti ja nüüd Riho kutsus oma 50 aasta juubelile. Mõtlesime, et miks mitte, pole ju nii kaua käinud ega sugulasi näinud. Nii me tulimegi.

Ilma kontserdita ei pääsenud te selgi korral.

See tuli kuidagi äkitse jah, aga oli äärmiselt lõbus elamus. Osalejad olid mina, Leiki ja Keila, Riho Sibul ja Raul Vaigla. Oli väga mõnus mängida, enne tegime poolteist tundi proovi ka. Esinemine koorus tegelikult välja Rihol plaanist, et ma tulen ka Patareis lavale. Aga sel ajal, kui me pileteid ostsime, ma veel ei teadnud seda ja hiljem ei saanud enam lennuaega muuta. Oleks muidugi haruldane elamus olnud Patarei vanglas mängida.

Mis lugusid mängisite, et nii vähe proovi pidi tegema?

Oleme Rihoga enne koos esinenud, mõnda lugu ta teadis. Enamasti olid need minu ja mu isa (Olaf Kopvillemi – toim) lood. Tütred laulavad vanaisa lugusid ka päris ilusti, Kanadas oleme neid palju esitanud, sest inimesed tahavad neid ikka kuulda.

Olete elanud ka professionaalse muusiku elu?

Olen olnud tõesti proff, aga nüüd juba 20 aastat töötan ajakirjanikuna. Mängisin seitse aastat pilli igasugustel mängudel, ükskõik, mis ette tuli, seda pidi tegema. Pulmad ja matused ja bar mitzvah’d, sest meil Torontos on ka suur juudi kogukond ja neil on pidusid päris kibedasti. Päris huvitav elu oli, aga see tüütas ära, sest kui mitu korda sa ühte ja sama lugu ikka mängid.

Töötate Kanadas Maclean’si ajakirja tegevtoimetajana. Mis tüüpi väljaanne see on?

See on Kanadas nagu Time või Newsweek, Eesti mõistes nädalaleht. Konkureerimegi otseselt nimetatud Ameerika väljaannetega ja meil läheb hästi, on alati läinud. Oleme autoriteetne Kanada uudiste hääl, tiraaž on 450 000 nädalas ja lugejaid on 3 miljonit nädalas. Maclean’s alustas 1905. aastal, hiljuti tähistasime suure peoga oma 100 aasta juubelit.

Kuidas muusikust ajakirjanik sai?

Abikaasal oli ülikoolis ajakirjandusega seotud õhtukursus ja seal õpetas üks Maclean’si toimetaja. Eva oli tüdinud, et ma muusikat mängin ega teeni piisavalt raha, siis ta korraldas mulle ajutise töökoha Maclean’si ja nii see algas. Minu jaoks täiesti kogemata, aga ma arvan, et abikaasa ilmselt plaanis seda kuidagi (naerab).

Mida tütred teevad?

Leiki on 24aastane ja töötab reklaamifirmas, 19aastane Keila läheb sügisel Toronto ülikooli. Nad on ka lapsepõlvest laulnud. Kogemata kuidagi hakkasime koos laulma, nad ei ole seda üldse tõsiselt õppinud. Perega laulsime isegi õhtusöögi ajal, kui koos istusime. Nii kui mingi muusika mängis, hakkasime kaasa laulma. Nad on jube andekad, suudavad teist ja kolmandat ja ükskõik mis häält kohe tabada, ise arutavad, kes mida laulab ega pea selleks palju tööd tegema. Hakkasin neid kaasa võtma, kui käisin mängimas, sest see pakkus neile huvi. Eilne (teisipäeva õhtu – toim) õhtu meeldis neile ka väga.

Millal Peeter Kopvillemil viimane plaat ilmus?

Issand, väga kaua aega tagasi. 1989. aastal vist.

Kas nüüd on kavas midagi uut välja anda?

Võib-olla küll. Ma vahepeal jätsin muusikategemise üldse maha, sest elu läks kiireks ja oli liiga palju teha. Kui sa muusikat ei tee elukutsena, siis on väga raske leida aega harjutamiseks. Ma olen üsna nõudlik ka, ei ole eriti meeldiv, kui ei suuda mängida nii hästi kui tahad, sest sa ei ole piisavalt harjutanud. Siis mingi kümme aastat tagasi hakkasin jälle tasapisi mängima. Keskendusin kitarrimängule ja nüüd tundub, et hakkab taas mõni uus laul tekkima. Loodetavasti ma saan nüüd vanemas eas jälle midagi tehtud.

Kuidas Sibulaga tuttavaks saite?

Kui me olime siin turneel 1989. aastal, siis Thule oli kuskil mujal, me ei sattunud enne kokku kui ühel õhtusöögil, kuhu ilmusid ka Raul ja Riho. Meil oli ühiseid sõpru, kes olid mulle Rihost rääkinud, tookord ma ütlesin talle tere, et sina oledki siis see Riho Sibul. Siis ta jäi mind vaatama sellise pilguga, et mida sa sellega tahad nüüd öelda. Aasta või kaks pärast seda tulid nad Thulega Kanadasse salvestama, ma kirjutasin neile siis ingliskeelseid tekste. Üle aastate oleme ikka kontaktis olnud. 1992. aastal nägime jälle, kui ma tulin siia oma onu matustele, 1993.-1995. kohtusime sagedamini. Eelmisel aastal käis ta kaks korda Kanadas mängimas, siis tegime ühiskontserte.

Kuuldavasti tunti Nukuteatri kontserdil teie isa Olaf Kopvillemi lindistuste vastu huvi. Kas neid on ka plaanis uuesti välja anda?

Ma proovin neid digitaalkandjale saada ja puhastada. See töö on mul praegu pooleli, aga ma loodan järgmise poole aasta jooksul sellega ühele poole saada ja siis need kuidagi välja anda.

Kas neid laule on palju säilinud?

Ja-jaa, kõik on ilusti olemas, ainult masterlinte pole alles ja olemasolevatelt vanadelt kratsitud plaatidelt on neid jube raske üle kanda. Omajagu tööd. Aga natuke kriginat ja krabinat peab jätma, sest see kuulub asja juurde.

On teil ehk abikaasaga juttu olnud, et tulla ja jäädagi Eestisse? Soetada siin näiteks maamaja ja siduda ennast tihedamalt?

Aeg-ajalt, aga põhjalikumalt mitte. Nagu öeldud, 10–12 viimasel aastal oli elu kiire ja tulevikule ei saanud mõelda, aga ma arvan, et võib-olla nüüd pärast seda külaskäiku arutame seda tõsisemalt. Eks näe.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus