Nädala portree Pole just väga tavaline, et üks 18aastane noor on teadlik, kus ta tulevikus elada tahab. Riho Maimets, kes lõpetas Torontos Earl Haig'i muusikaprogrammiga keskkooli tänavu kevadel, on ammu teadnud, et see koht võiks olla tema jaoks Eesti, aga et selline võimalus avaneb juba nii kiiresti, sai teoks suures osas tänu juhusele.
Riho õppis koolis viiulimängu ja komponeerimist. Siiski pidas ta muusikat rohkem hobiks ning andis tänavu kõik ülikooli sisseastumisavaldused majanduse erialale, sest majandus ja poliitika on tema kauaaegsed lemmikteemad. Kõikidesse soovitud ülikoolidesse saigi ta sisse ja Riho oleks sügisel läinud õppima Queens'i Ülikooli, kuid kevadel avanes ootamatult üks uus uks. Kõik sai alguse ühest kohtumisest.
Nimelt viibis aprillis Torontos tuntud Eesti helilooja ja muusikaakadeemia õppejõud Helena Tulve, kes peatus Maimetsade kodus. Riho näitas talle oma komponeeritud palasid ja helilooja leidis, et need on nii head, et noormees võiks proovida sisse astuda Eesti Muusikaakadeemiasse. Ja kuna tal on Eesti kodakondsus, otsustaski ta proovida, sest võibolla niisugust võimalust ei tule hiljem enam kunagi.
Juunis sõitiski Riho koos vanematega Eestisse sisseastumiseksamitele. Ega ta ei teadnud eriti, mida oodata. Ees ootas kolm eksamipäeva ja Euroopa vastav süsteem oli talle tundmatu. Riho sõnul polnud seal aga midagi keerulist, eksamid läksid väga hästi, kõigis saavutas ta maksimumpunktid ning sai sisse komponeerimise erialale riiklikule õppekohale, mis tähendab, et õppemaksu ta maksma ei pea.
Nagu Riho kinnitab, on Eesti helilooming maailmas väga tunnustatud ja Toronto suurtes muusikapoodides on saadaval paljude Eesti heliloojate loomingut. Eesti muusikamaailm omab maailma silmis respekti; näiteks on Riiklik Akadeemiline Meeskoor ainuke professionaalne täisajaline meeskoor maailmas.
Nüüd on varsti Riholgi võimalus kuulsate muusikainimestega igapäevaselt kokku puutuda: esimesel poolaastal on tema õpetajaks muusikaakadeemias Helena Tulve ja teisel Rene Eespere. Riho valis omale palju erinevaid õppekursusi, 10—15; lisaks viiulile jätkab ta ka klaveriõpinguid.
Viiuli- ja klaverimängu alustas Riho väga noorelt, 5—6aastaselt. Ta on võtnud ka orelitunde. Muusikaklassi õpilasena on ta palju komponeerinud: instrumentaalpalasid klaverile, viiulile, tshellole, flöödile... Toronto professionaalne ansambel Gryphon Trio mängis ja salvestas hiljuti nende klassi õpilaste palasid. Oma heliloomingut mängis Riho ka eksamikomisjonile Eesti Muusikaakadeemias.
Esialgu plaanib Riho jääda Eestisse neljaks aastaks, niikaua kestab bakalaureuseprogramm, aga sisimas arvab ta, et küllap jätkab ka seal magistriõpinguid ja võibolla seob ka edaspidise elu Eestiga.
Riho sõnul on ta vanemad — ema dr. Talvi Maimets ja isa Olev Maimets — igati rahul mõttega, et poeg kodust nii kaugele läheb ja elavad talle väga kaasa. Samuti kaks vanemat õde. Kuigi ema on arst ja isa insener, ei valinud vanemate erialasid ükski laps: Mari õppis näitlejaks ja Kaili õpib flööti. Terve nende pere ja suguselts on tuntud oma muusikaarmastuse poolest.
Kool algab 28. augustil ja Riho sõidab Eestisse juba mõnevõrra varem, et harjuda ajavahega ja end seal sisse seada. Elama hakkab ta ilmselt kooli internaadis Nõmmel ja siiani kodus elanud noormehe jaoks võtab kindlasti omajagu aega iseseisva elu ja selle praktilise poolega harjumine.
Õnneks on tal Eestis palju sugulasi-tuttavaid, enamus neist elab siiski väljaspool Tallinna. Aga oma Eesti reisidel on Riho kogenud sealsete inimeste sõbralikkust ja ta on kindel, et saab hakkama ja leiab sõpru. Eestis on Riho käinud neli korda; üks reisidest oli 2004.a. suvel koos Eesti koolikooriga, kui käidi üldlaulupeol ja tehti ringreis.
Riho kavatseb ka astuda korporatsiooni Rotalia.
Suve veedab Riho mitte puhates, vaid tööd tehes: ta töötab koos sõber Veiko Parminguga Eestlaste Kesknõukogus Kanadas (EKN), kus organiseerib raamatuid ja tegutseb arhiivis, mis on tema jaoks jällegi väga huvitav ja hariv kogemus: raamatud Eesti jt. Balti riikide ajaloost annavad uusi teadmisi ja rikastavad maailmapilti. Poliitika on Rihot alati huvitanud. Ilmselt on ta selle huvi saanud isalt ja vanaisalt nende poliitikateemalisi kõnelusi kuulates.
Riho ütleb, et ta on väga eestimeelne ja peab eestlust enda jaoks kõige tähtsamaks. Ta märgib, et Eestis nii mõnegi omavanuse noorega vesteldes ei torganud talle silma selline patriootlikkus kui on omane siin üles kasvanud noorele inimesele.
Riho on lõpetanud kõik Toronto eesti koolid, käinud Peetri kirikus leeris, laulnud juba mitu aastat Toronto Eesti Meeskooris ja mängib skautide orkestris tuubat. Ta kuulub Kalevi skautide hulka ja on tegev selle aasta Metsaülikooli korralduskomitees, kuigi ta seal Eestisse mineku tõttu ise osaleda ei saa.
Riho kuulab regulaarselt Eesti Raadio päevakaja ja loeb ajalehte Postimees.
Kodus on neil alati räägitud ainult eesti keelt ja ka Riho ise eelistab seda teiste eestlastega suheldes — tema meelest on imelik rääkida eestlastega inglise keeles. Ka kirjakeel pole tema sõnul väga raske. Muide, Eestis kavatseb Riho ka vene keelt õppima hakata. Mida ta Eestis olles märkas, oli, et vene noored saavad tänapäeval hästi eesti keelega hakkama, eesti noored aga vene keelega mitte, mis on tema meelest hea sellest seisukohast, et siis ongi venelastel motivatsioon eesti keel ära õppida.
Niisiis tuli võimalus Eestisse elama minna juba varem kui Riho oleks arvanud. Nagu ta kinnitab, on Eesti olnud alati tema ajus ja mõtetes, sest seal on eestluse tulevik. Eesti poliitika suhtes on Rihol aga kindlad seisukohad ja mured: näiteks kas Eesti ikka säilib tulevikus rahvusriigina. Ta leiab, et Eesti ei peaks minema oma modernsusega liiale ega õppima mitmeid asju Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kogemustest, näiteks mis puudutab immigratsioonipoliitikat. Eriti nüüd, EKN-is töötades on ta hakanud rohkem sellistele küsimustele mõtlema. Eesti peab olema rahvusriik ja eestlaste oma, leiab Riho, kinnitades, et rahvas peab seal olema eestlased ja noored inimesed ei tohiks unustada oma kultuuri — muidu võib juhtuda, et eestlaste protsent langeb ja see viib meid lähemale eestluse surmale. Selles, et paljud noored lähevad tänapäeval välismaale, ei näegi Riho nii suurt ohtu, sest loodetavasti tulevad nad sealt tagasi, tuues kaasa Eesti jaoks kasulikud kogemused ja oskused.
Tulihingelise Eesti patrioodina soovib Riho, et tema Kanada sõbrad tuleksid Eestisse 2008.a. üldlaulupeole: et nad näeksid, kui vägev ja unikaalne see on, mida vaevalt kusagil mujal riigis teha saab.
