(Postimees/Mihkel Maripuu)
12.01.2012 12:54
Riho Laurisaar, ajakirjanik
Mitu väidetavalt tarka majandusmeest räägib juba pikemat aega, et tulevikus elame me kõik kehvemini kui praegu. Kehvemini selles mõttes, et üks euro on tulevikus näiteks hoopis 70 senti. Või kui soovite, siis et iga päev enam kommi süüa ei saa.
"Meie" oleks selles kontekstis euroopalik maailm. Kitsamas mõttes "meile", eestimaalastele, on see mõistagi halb uudis, sest meie pole kunagi nii priskelt elada saanudki, kui seal Euroopas, kuhu me südikalt kõikse aeg teel olime.
Tuleviku kehvem elu on seotud sellega, et euroopalikul lähenemisel majandusele on lastud maailmas kõvasti mürtsu teha - on tehtud palju halbu otsuseid, raisatud loodusressursse ja üldse hakkab raha maailmast otsa saama ning enam samamoodi jätkata ei saa. See tähendab ilmselt ka lääneeuroopaliku heaolu lõppu, sest lisaks kõigele muule rahvastik vananeb ja väheneb. See tähendab vähem laekuvaid makse ja sellest tulenevalt vähem võimalusi heaollu panustamiseks.
Nagu juba öeldud, jälle halb uudis meile, sest seda lubatud heaolu oodatud kujul koju ju ei jõudnudki.
Aga meie Eestis saame varsti teada, et kui palju meid siis on ja sellest sõltub ka, mida see kamp endale lubada saab. See pole mitte enam lihtsalt statistliline tõdemus (me kõik oleme harjunud mõttega, et meid on vähe), vaid seekordsest loendusest võime hakata juba saama aimust, millist riiki me saame üldse ülal pidada ja kas meile selline tulemus meeldib. Kuna meile on üldiselt selgeks tehtud, et väikese rahvaarvuga on oma kultuuri ülalpidamine luksus, siis sõltub tulemustest tõesti palju. Vähemalt võib selle põhjal teha kas või järeldusi võimalike raamatulugejate ning teatri- ja muuseumikülastajate arvu kohta.
Kui nüüd proovida pisut ennustada, siis pakun, et Eestimaal võib elada umbes 1,2 miljonit inimest. Üle saja tuhande vähem kui eelmise rahvaloenduse ajal. Ennustus toetub nendele loendamatutele värvikatele ja meeleolukatele lugudele, mida Eesti ajakirjandus jahvatab suurest rahvarändest ja välismaal elavatest eestlastest. Iga järjekordse artikliga tundub ainuüksi Soomes elavate eestlaste arv paisuvat nõnda suureks, et vähemalt Soomes võiks varsti hakata rääkima Eesti kultuuriautonoomia võimalikkusest. Mõistagi kui keegi Soome eestlastest sellise asjaga tegeleda viitsiks.
Aga pole vaja muretseda, ei viitsi niikuinii, sest enamiku lahkumise põhjused pole seotud kultuuriprobleemidega, vaid on puht majanduslikud. Väga raske on tegelikult ära arvata, kui palju Soomes neid eestlasi üldse elada võiks, aga igatahes neetult huvitavad inimesed on sinna põhjanaabrite juurde kolinud küll, kui neid isegi kaameratega seal otsimas käiakse.
Kuna Eestist lahkunud meie meediat nii palju huvitavad, siis oleks selle kõige taustal päris huvitav teada, kui palju puudutab väljaränne näiteks neid eestivenelasi, kelle vastu erilist huvi pole seni olnud. Mul puuduvad igasugused teaduslikult tõestatud andmed, kuid mul on tunne, et noori venekeelsetest perekondadest inimesi on Eestist protsentuaalselt lahkunud ilmselt sama palju kui eestlasi. Kui mitte rohkem.
Valitseva poliitilise diskursuse kohaselt peaks see uudis ilmselt tervitatav olema, aga eeldusel, et minu arvamus pole ekslik, on selline uudis tegelikult ju päris nukker. Nukker, sest me ei tea ja tõenäoliselt meid ei huvita ka eriti. Aga ilmaasjata, sest tegelikult on järjest raskem ette kujutada, et me ehitame üles uut ja paremat riiki (ja miks mitte ka uut identiteeti) ilma kõigi teiste siin elavate inimeteta, kellega me ju niikuinii kõrvuti elame ja tegelikult ju täitsa hästi läbi saame.
Oleks tore, kui me ei märkaks ainult neid, kes siit kõik ära on läinud, vaid ka neid, kes siia on jäänud. Lõppeks esitleme oma venelasi ja kõiki teisi siin elavaid rahvaid maailmale niikuinii eestlaste või Eesti päritolu inimestena, kui nad milleski head või edukad on. Seega võiks rahvaloenduse tulemusi vaadata ka kohe alguses mitte ehmatuse, vaid pigem lootusega - mida kõik Eestis elavad inimesed suudaks siinse kultuuri, olustiku või mis iganes meile meeldivate asjade ja nähtuste säilimiseks teha ja mismoodi oleks parem meid kõiki sellesse protsessi tõmmata, nii et meil kõigil oleks siin parem ja miks mitte ka huvitavam elada.
See kõik tähendab mõistagi, et tulevikus ei tuleks enam rääkida nii palju rahast, vaid rohkem meie inimestest. Ükskõik, kas need "meie" oleks eestlased, venelased, ukrainlased, armeenlased või setud.
NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN:
http://vikerraadio.err.ee/heli...