Berliini Friedrichstadtpalees jagas Saksamaa Filmiakadeemia „Lola“-sid. Kuldne daam on Liitvabariigi tähtsaim filmiauhind. Parimaks valitud linateose tegijad saavad kogunisti pool miljonit, ainuüksi nomineerimise eest makstakse 250 000 eurot.
„Kuldset Lolat“ jagatakse igal aastal 16 kategoorias. Kes on parimad, selle üle langetavad otsuse 1100 Saksamaa Filmiakadeemia liiget. Tänavu säras Spree metropolis Florian David Fitz, kes sai koguni kaks ihaldatud kaaslannat: filmiga „Vicent will Meer“ (Vicent soovib merd) valiti sakslane aasta parimaks meesnäitlejaks, teise „Lola“ sai ta sama linateose stsenaristina. Uskumatult hea Sophie Rois võis omakorda rõõmustada, tema sai auhinna „aasta parima näitlejatari“ rolli eest Tom Tykwersi filmis „Drei“ (Kolm).
Film „Alamanya - Willkommen in Deutschland“ (Alamanya - Tere tulemast Saksamaale) äratas juba Berlinalel suurt tähelepanu, Filmiakadeemia pidi seda linateost hõbedase „Lola“ vääriliseks. Mainimisväärne on kindlasti veel premeeritud Wim Wendersi imeilus ja erakordne dokumentaalfilm „Pina“, mis on pühendatud koreograaf Pina Bauschile.
Mitu „Lolat“ Chris Krausi draamale „Polli päevikud“ Eestis filmitud draama „Polli päevikud“ võitis kõige rohkem auhindu, kuigi linateost polnudki „Lola“-le nomineeritud. Kuldse daami said koju kaasa Susana Sánchez (grimeerija), Gioia Raspé (kostüümikunstnik) ja Daniela Knapp (kaamera). Kuid „Lola“ anti üle veel ülimalt sümpaatsele Richy Müllerile, kes sai parima kõrvalosa esitajana särava leedi kaenlasse Mechmershauseni rolli esitamise eest. See figuur on täis inimlikke tundeid ja armastuskirge paruness Milla vastu. Richy Müller mängib mõisavalitsejat võluva seguga mehelikkusest ja nõrkustest; ta esitab rolli ilma paatoseta ja uskumatult selgelt, tõi Filmiakadeemia esile. Näitleja ise ütles oma tänukõnes, et mängis rolli kogu oma hingega. Filmi jaoks pidi kogu meeskond õppima ära vana baltisakslaste keelekasutuse, mis oli omaette suur töö. Richy Müllerit tuntakse Saksamaal ennekõike krimiseriaali „Tatort“ (Kuriteo koht) kommissaar Thorsten Lannertina. Heidelbergis, esietenduse ajal rääkis avatud ja suure huumoritajuga sakslane – ehk näitleja ise on oma pursuva temperamendiga täielik vastaskoht esitatud rollile, et talle jäid Eestist väga head mälestused ja et kavatseb igal juhul minna veel kord koos oma elukaaslasega Läänemereriiki külastama.
„Polli päevikud“ võeti Saksamaal hästi vastu„Poll“ (eesti keeles Põlula, tegelikult Virumaal, filmitud aga Pärnumaal Varbla vallas Matsi rannas) esietendus Saksamaal aasta alguses ja see võeti kriitikute poolt hästi vastu.
Režissör Chris Kraus räägib linateoses vabas vormis oma vanatädi, luuletaja Oda Schäferi elust, kui too saabus 14-aastase neiuna Eesti (tollal Liivimaa) provintsi, kus 20. sajandi alguses valitsesid veel baltisakslased, olles juba kesk-ajal anastanud Läänemere alad. 1900ndate aastate alguses hakkasid aga vallutajad ise tundma Venemaa tsaari survet, nad kaotasid mitmeid privileege. Esimese maailmasõja puhkedes 1914 lõppes Eestis baltisaksa verine koloniaalaeg.
Linateose sündmuste keskel on verinoor Oda (Paula Beer) ja eestlasest vabadusvõitleja, kes nimetab ennast Schnapsiks (Tambet Tuisk). Suurmetropolist Berliinist allakäinud provintsi saabunud tütarlaps leiab Põlula tondilossitaolisest häärberis eest elutu makrokosmose, morbiidse, täis surmatungi oleva maailma, mida juhib tema isa, kes on ammu kaotanud reaalsusetaju. Mõisahärra eelistab oma perekonnale hoopis laipasid. Perekonnapea kõrval on tema teine abikaasa, Oda võõrasema Milla (Jeanette Hain), kes otsib emotsionaalses üksinduses lohutust oma tšello taga ja mõisavalitseja voodis (Richy Müller). Kõik Põlulas on lohutu ja ebareaalne, kaadreid jälgides tunneb filmivaataja lausa füüsiliselt, kuidas vana maailm on kokku varisemas, ainult protagonistid ise ei soovi seda näha, vaid püüavad haiglase andumusega hoida kinni oma perspektiivitust elust. Parun Ebbo von Siering (Edgar Selge) on jäänud ilma
alma materi professori kohast, kuid püüab kramplikult saada rahvusvahelist tunnustust, selleks uurib ta tapetud (ja ka veidi elavate) eestlastest vabadusvõitlejate ajusid, otsides sealt „paha allikat“.
Nagu oodata, plahvatab ühel ilusal päeval aadlike ebatõeline ja sünge maailm, sellega koos ka ebavõrdsed armusuhted, millel polnud niikuinii mingisugust tulevikku.
Filmi teevad kahtlemata nauditavaks ennekõike tegelased, kes kõik mängivad oma rolle suurepäraselt. Eriliselt peab tooma esile Paula Beeri, kelle esimene filmiosa, Oda von Siering on täielikult usutav – segu lapsikust naiivsusest ja kõrgest intellektuaalist. Neiu on küll iseenda identideedi otsinguil, kuid ta ei ole kõhkleja ega kõikuja. Odal on samuti tubli portsjon enesekindlust ja leidlikkust. Kuid ka Edgar Selge mängib „Polli päevikutes“ kindlasti oma „parima rolli“, Ebbo osa oleks nagu talle kirjutatud. Jeanette Hain on Saksamaal tuntud karakternäitleja, ka Milla osaga saab sakslanna, temalt ei oskakski muud oodata, hiilgavalt hakkama. Kõikidest eelpool nimetatutest ei jää maha Tallinna teatri NO99 näitleja Tambet Tuisk. Tema Schnaps on täis tüüpilist eestimaist jonni ja kangust, kuid ka sügavaid emotsioone ja õiglustunnet.
Kaamera taga olnud Daniela Knapp on kahtlemata teinud ära oivalise töö. Linateose visioon on imeilus ja toob hästi esile sümboolika. Puudu jääb aga dramaatilisest pingest, mida ei suuda tekitada ei võrratud (maastiku)pildid ega hea muusika. Chris Kraus on läinud liiaks detailidesse. Tõenäoliselt on ta püüdnud otsida vastuseid iseendale „kes oli minu vanatädi, kelle perekond tõukas välja“ – selle all kannatab aga selgelt filmi tegevus. Puudused korvavad aga osatäitjate fantastiline esinemine, vaimustavad kaadrid, mis võtavad meid kaasa ammu kadunud maailma, millest me tänaseni palju midagi ei tea.
Filmi koduleht on
www.poll-derfilm.de
