Jakko Väli, kolumnist, 9. veebruar 2015,
Mingi nakkushaigus tundub laastavat meie välispoliitikas tegutsejate ridasid. Viimasel ajal enam muud ei kuulegi kui kriitikat nii Soome kui ka Rootsi, nii üksikisikute kui ka riikide pihta. Vaese allhankemaa staatuses Ida-Euroopa väikeriik kipub iga päevaga aina rohkem õpetama edukaid, suveräänseid ja maailma kõrgeima elatustasemega Põhjamaid. On see valimishullus või gigantomaania?
Asjaolu, et välisministriks nimetatakse inimene lihtsalt tema perekondliku kuuluvuse, mitte hariduse, sobiva tausta, ega isikuomaduste tõttu – see ei üllata eriti kedagi.
Kas Soome ja Rootsi astuvad NATOsse või viis, mil moel nad suhtlevad Venemaaga – on puhtalt Soome ja Rootsi enda otsustada, mitte Eesti poliitikute öelda.
Tarbetuil kriiskeil meie välisministeeriumist, Stenbocki majast või presidendi kantseleist põhjala pooole ei ole mingit ratsionaalset iva ega loogilist põhjendust.
Minul Eesti kodanikuna on väga häbi Iivi Masso viimaste väljaütlemiste pärast. Oleme oma sisepoliitikas harjunud sellega, et võimul olevad erakonnad kasutavad iga päev konkurentide sildistamist ja alatuid demagoogiavõtteid.
Soomlastele oleme me tänu võlgu rohkem kui tänada jõuame. Nad on võtnud vastu, toitnud ja katnud kümneid tuhandeid eesti majanduspõgenikke. Soomlased on käitunud targa ja tulevikku vaatava rahvana, ehitades üles tõelise heaoluriigi.
Mulle tundub, et pimestatuna Obama kõnest Tallinnas ei anna meie esindajad endale enam üldse aru, mida on sobilik välja öelda välispoliitilises plaanis ja mida peaks siiski rääkima vaid omavahel kabinetinõupidamistel või asutuse sisememodes.
Kas Pentus, Masso ja teised tõepoolest tahavad vastu rinda tagumisega tekitada olukorra, kus Põhjamaad hakkavad meid põlgama?
Naaberriikidega tühjalt kohalt tüli norimine peaks aga viima tülinorija automaatse vallandamiseni riigiametist. Olgu ta kas või presidendi nõunik.
