Ligi 50 aastat tagasi, 1972. a, kohtusid Torontos esimeste Ülemaailmsete Eesti Päevade korraldajad ja osalejad eesotsas selle ürituse idee autori ja elluviija Robert Kreemiga. Hiljem kujunesid need päevad regulaarselt toimuvateks traditsiooniliseks sündmuseks erinevates väliseestlaste asukohamaades ja neid hakati nimetama ESTO-deks.

Loomulikult oli üle maailma laiali pillutatud väliseestlastel sellist kokkusaamist vägagi vaja oma rahvuslike ideaalide, eesti keele, meele ja kultuuri säilitamiseks ning vabadusvõitluse tiivustamiseks. Juhinduti üllast eesmärgist – Eesti peab vabanema okupatsioonihaardest.

Eesti rahvuslippude all kulgenud rongkäigud maailma erinevates linnades edastasid sõnumi: meie kodumaa on okupeeritud! Ajal, mil Eestis oli vabadusvõitluse ainsaks vahendiks kultuur (laulupeod, teater, muusika, kirjandus jmt), said väliseestlased vabalt väljendada oma suhtumist okupatsioonivõimudesse. Nende käes olid n-ö poliitilised tööriistad.

Kunagises Postimehe juhtkirjas nenditi, et ESTO-del on oma kindel koht Eesti Vabariigi taastajate reas. Samas leiti, et väliseestlust tuleb hoida kultuuri, organisatsioonide, skautluse, väliseesti ajalehtede ja ka ESTO kaudu. Artikkel lõpeb tõdemusega: “ESTO on mujal maailmas elavate eestlaste laps ning mida rohkem käib ta mööda maailma, seda rohkem ta Eestit tutvustab, kaitseb ja eestlasi ühendab.“ (PM, 08.08.96.).

President Meri nimetas 2000. a Torontos ESTO-t avades taassündinud Eesti Vabariiki eestlaste ühisloominguks. Ta väljendas samas ka oma kategoorilist vastuseisu ideele, nagu oleks ESTOde aeg möödas.
Paraku muutub kõik siin ilmas, ei ole jäänud ajatuultest sasimata ka ESTO. Esimeseks märgiks ESTO-de ebakindlast tulevikust oli osalejate arvu drastiline vähenemine. Kui 1980-ndatel tuli ESTO-le kokku ca 10.000 inimest, siis viimastel ESTO-del on osalenuid olnud vaid 700-1000. Teiseks – Robert Kreem andis 1999. a Eesti lipu üle Eesti Rahva Muuseumile. Siiski on see lipp lehvinud ka kõigil pärast 1999. aastat toimunud ESTO-del.
ESTO-de edasine saatus ja jätkusuutlikkus on pidevalt olnud väliseesti meedia tähelepanu orbiidis. Seda küsimust arutati ka 2011. a toimunud Rahvuskaaslaste programmi II konverentsil Tallinnas. On välja käidud igasuguseid ideid ESTO-de tuleviku osas – arukatest absurdseteni. Sõelale on jäänud ettepanek panna ESTO-dele mõjuv lõpp-punkt järgmiste Lääneranniku Eesti päevade raames, mis toimuvad San Franciscos 28. juunist kuni 1. juulini 2013.

30. märtsil pöördus Eesti kultuuriminister Rein Lang Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu poole ettepanekuga üheskoos kujundada seisukoht, kuidas panna väärikas lõppakord ESTO-dele. „Kui eestlaskond välismaal otsustab ESTO-de korraldamise 2013. aastal lõpetada, siis peame väga tähtsaks, et see toimuks pidulikult ja tänuga kõigile, kes läbi neljakümne aasta on andnud oma panuse ülemaailmse eestluse idee edasikandmisse,“ kirjutas Lang. Et minister suhtub sellesse ideesse tõsiselt, eraldas kultuuriministeerium juba 10.000 eurot Lääneranniku Eesti Päevade ja ESTO korraldamiseks (või matuseks?).

Arvatavasti on paljud väliseestlased, kes on ESTO-del osalenud ja selle vaimu ning traditsioone tähtsaks pidanud, häiritud ideest lõpetada ESTO-de korraldamine tulevikus. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas avaldas septembris pressiteate, milles soovitas seda küsimust arutada ja panna hääletusele ÜEKNi peakoosolekul.

Eestlased on praktilise ellusuhtumise ja kaine mõtlemisega ning kaaluvad kõik alati hoolega läbi – nii plussid kui miinused. Peab vist nõustuma, et suurejooneliste pidustustena kulgenud ESTO-de aeg on ilmselt möödas, kuid tagasihoidlikumaid väliseestlasi kokkutoovaid üritusi (ESTOsid) võiks siiski korraldada ja ESTO matused lükata kaugemasse tulevikku. Kuuldused ESTOde surmast on ehk liialdatud, kui tsiteerida Mark Twaini. Või ei ole? Mida arvate sellest teie, lugupeetud lugejad?

Märkmed: