Reisikiri nr. 3, 3a ja nr. 4 Eesti päevad Sydneys TÄIENDATUD
Eestlased Austraalias 08 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vastavalt oma plaanidele olime Sydneys just XXIV Eesti Päevade ajal. Estonian World Review poolt volitatuina teeme siinkohal väikese ülevaate nende päevade ajal toimunust.
Et pidustuste köögipoolest veidi ülevaadet saada, käisime nii Eesti majas kui ka Tap Galeriis korraldajatel abiks. Viivi oli meelitatud, kui galerii kujundamisel teda korduvalt nõu andma kutsuti, öeldes, et tal on hea maitse. Kust nad seda küll teadsid? Olime ju alles tuttavaiks saanud.
Eesti Päevade avaakord oli 27.detsembril Sydneys St. Stepheni kirikus. Ilusas kirikusaalis läbi viidud jumalateenistus oli hingeminev. Osalesid 3 Austraalia eestlaste koguduste kirikuõpetajad, pearolli kandis Sydney Jaani koguduse õpetaja Meelis Rosma. Tavakohaselt kõlasid kirikus kaunid laulud, mida esitas täienenud koosseisuga segakoor „Lõke“. Austraallasest estofiili Kieran Scotti eestvedamisel esinenud koor esitas nii kirikulaule kui ka eesti koorimuusikat, mida kirikulised kaasa lauldes kenasti toetasid.
Peale jumalateenistust järgnes samas kirikus XXIV Eesti Päevade avamine. Sisse toodi Eesti ja Austraalia lipud, samuti Austraalias elavate eestlaste erinevate ühenduste lipud, peeti tavapäraseid kõnesid ja lauldi eesti laule. Pikema sõnavõtuga esines päevade peakorraldaja Peeter Muttik. Peale Eesti Päevade avatuks kuulutamist lauldi Austraalia ja Eesti hümne ning sellega oli päevade avaakord läbi saanud.
Järgneva tunni jooksul püüdsid paljud jõuda Tap Galeriisse kunstinäituse avamisele. Kui Sydney inimesed olid harjunud liiklema oma autoga, siis tänasel päeval olid autod koju jäetud ja püüti liigelda ühistransporti kasutades või jalgsi. Paljudele oli see üsna uus kogemus, mille üle arutati hiljem pikalt.
Näituse avamine oli sümpaatne. Esindatud olid nii maalikunst, käsitöö (kudumid, rahvariided, ehted), keraamika, tarbekunst. Kohal olid paljude tööde autorid, kellega oli tõeliselt huvitav juttu vesta.
Järgnevalt pidi rahvas rändama Darling Harbourisse, kus leidis aset Eesti Päevade avapidu. Kenasse Doltone hoonesse kogunes ca 300 inimest, palju oli märgata vanade tuttavate taaskohtumise rõõmu, muidugi tekkis õhtu jooksul ka palju uusi tutvusi, söödi-joodi, jälgiti kultuuriprogrammi. Õhtu üheks ilusamaks hetkeks oli just Sydney Eesti Päevade puhuks loodud laul, mille autoriks on Austraalias väga vaadatava telekanali Kanal7 reporter Paul Kadak. Laulu esiettekanne kõlas ilusasti ja kandis ka päevade sõnumit.
Rahvas ootas põnevusega Eestist külakosti toonud Nukuteatri esinemist. Näitlejate meisterlikkus leidis õhtu käigus kinnitust, aga see oli vaid tuulepuhang enne tormi – järgmiste päevade esitused olid tõeliseks meistriteoseks. Tuntud lauludega esinesid Jaagup Kreem ja Kaire Vilgats, hiljem ka Nukuteatri bänd. Selliselt lõppes esimene festivalipäev.
Reedel, 28. detsembril toimus ka mitmeid sportliku kallakuga ettevõtmisi. Golf, võrkpall ja muud rannamängud jäid meie haardeulatusest välja, nn. Halli Hundi Jooks toimus aga suisa kesklinnas, kuulsas kvartalis nimega Sydney Rocks. Ega seal küll just eriti ei joostud, rohkem jalutati legendi juhatusel ühest kontrollpunktist teise, kus tuli erinevaid ülesandeid täita. Tuli leida infotahvlilt mõni nimi või aastaarv, teha grupipilt, tantsida Macarenat jne.
Õhtuse programmi juhatas sisse Nukupidu. Etendus oli tõeliselt nauditav, vahetekstid puudutasid Austraalia eestlaste tegemisi, oli mõnusaid naljakilde, nukkude ja laulude osa oli oma tõelises headuses. Sellele järgnes Kaire Vilgatsi esinemine, mida mitmed kuulajad nimetasid Eesti Maja kõige aegade parimaks kontserdiks. Võrratu oli koos publikuga esitatud „Oma laulu ei leia ma üles“, kus saal suurepäraselt solisti toetas.
Laupäevane programm algas Juhan Viidingu laulude ja luule kavaga Jaagup Kreemi ja Taavi Langi esituses. Olles neid laule ka Eestis kuulnud, olime sel korral siiski tõeliselt lummatud. Luuletuste ettekandmisel kõlas Jaagupi suust justkui ehe Juhan Viidingu enda esitus – nad on ikkagi ju sugulased. Iga laul oli omal kohal, kava lõpulood panid sipelgad mööda selgroogu jooksma ja tõid klimbi kurku. Sellisel hetkel on uhke olla eestlane!
Järgnenud Eesti Päevade filmifestival pakkus vaatamiseks mitmeid dokumentaalfilme, jäägu kommenteerimine nende osaks, kes said sel festivalil vaatajaina osaleda. Imelik küll, aga kohtusime just siin Eesti Majas Imelikuga, alias Rein Aedmaga, kes Kevade filmis just Imelik oli. Elab ta juba aastaid oma perega Austraalias Brisbane lähistel. Sellest kandist tuleb edaspidi veel juttu.
Sydney lahel toimunud laevareisist ei saa me palju rääkida, sest Estonian World Review esindajaid reisile kaasa ei võetud. Valmistume õhtuseks peoks, kus Jaagup Kreem ja Taavi Langi esindavad ansamblit Terminaator.

















Reisikiri nr 3a

Eesti päevad Sydneys (järg)

Eelmine kirjutis lõppes hetkega, mil olime Terminaatori peo ootel. Sellele õhtule kogunes noorem seltskond, paljud neist alles hiljaaegu Austraaliasse siirdunud, kes oskasid Termikat hinnata ka oma kogemuste põhjal.

Tõele au andes oli Termikast kohal vaid pool – Jaagup Kreem ja Taavi Langi. Kahe kitarriga suutsid nad aga teha nii head soundi, et ka nõudlik kuulaja pidi rahule jääma. Kontserdi käigus (vaid päris lõpus läks tantsuks) kuulsime ära ka paljud Termika tõelised hitid ja tõdesime, et seegi päev oli täiega korda läinud.

Kätte jõudis pühapäev, 30. detsember. Sel päeval oli Eesti Päevade kõige suurejoonelisem üritus nn Rahvapidu. Kuue tunni vältel astusid üles Austraalia eestlaskonna parimad koorid, ansamblid, tantsugrupid. Märgata oli palju tegemislusti, nii mõnelgi juhul ka professionaalsust, aga peamine oli ikkagi koosolemise ja koostegemise rõõm. Võimsalt mõjus peo lõpp, kui ühendkoorid laulsid „Ta lendas mesipuu poole“ ja koos kõikide tantsijatega esitati „Tuljak“. Austraalia ja Eesti hümne lauldes sai Eesti Päevade põhiprogramm läbi.

Samal õhtul Eesti majas toimunud lõpupeol esinesid nii avastataud kui ka avastamata talendid. Kogu peo hingeks oli estofiil Kieran Scott, kes eesti keelt valdamata laulis ometi nauditavalt eestikeelseid laule (nende hulgas ka „Tuulevaiksel ööl“).

Selle kontserdiga saidki läbi XXIV Eesti Päevad Sydneys. Järgmine kohtumine on 2 aasta pärast Melbournes. Vana-aastaõhtut veetis eestlaskond ühisel ballil, meie huvi oli pigem kuulsat ilutulestikku vaatama minna.

Viivi ja Rein Lepik Sydneyst

31.12.2012



Reisikiri nr 4

Aastavahetus Sydneys

Meie aastalõpu tähtsündmus oli Sydney ilutulestiku jälgimine ja filmimine. Olime kohalike käest uurinud, kus ja kuidas seda kõige parem vaadata oleks. Olime valinud koha Domainist edasi poolsaare tipus, kuulsast sillast ca kilomeetri kaugusel. Ka politseid usutledes kuulsime, et see ala on avatud kõikidele huvilistele ja rahvas hakkab kogunema nii umbes keskpäevast alates.

Usu veel seda hullu juttu! Kui jõudsime hommikul enne 11 kohale, ei uskunud me oma silmi. Kogu see ala oli jällegi kahemeetriste aedadega ümber piiratud, sissepääsujärjekord kümnes reas oli ligi kilomeetri pikkune ja ei tea hetkeni, kas sissepääsu eest ka raha nõuti, või otsiti lihtsalt kotte läbi (alkoholi keeld!). Üritasime oma Estonian World Review kirjaga läbi pääseda, et saada mõnele sobilikule võttekohale (lihtrahva hulgas), aga turvatöötajad vaid vilistasid selle kirja peale. Tahtsime ju vaid parimal võimalikul moel kuulsat ilutulestikku Eesti vaatajatele edastada, aga ei võimaldatud. Nii me tõdesime, et pole see Austraalia sugugi nii külalislahke maa midagi. Loodetud heast võttekohast pidime loobuma ja asusime otsima uusi sobilikke paiku.

Liikudes Ooperiteatrist kaugemale oli praktiliselt iga maanurk, kust vähegi mingi vaade avanes, aedadega piiratud, isegi parkidesse oli müüdud ilutulestiku vaatamise pileteid (aga needki olid juba ammu otsa saanud). Vene aega tuletab meelde siinne alkoholipoliitika. Kõikjal on suured sildid ja elektroonilised tablood, et aastavahetuspidu randades ja parkides on alkoholivaba. Samas jalutavad linnas purjus seltskonnad, tihtipeale ka alaealised, endal õllekastid kaenlas, lärmavad, loobivad pudeleid puruks ja politsei vaatab seda lihtsalt vaikides pealt. Tõeline pakazuhha!

Meie vaatekoht on ühe kena lossi kõrval tänavaäärsel vaateplatool. Olime seal esimesena kohal, aga vahepeal randa minna ka ei julgenud – järsku hõivatakse sel ajal ka see vaatekoht. Oodata aga oli veel üle 12 tunni. Meil oli kaasas 2 korralikku praadi ja 1,25 l veini. Nii me seda aega sisustasime söömise, päikesevõtu ja nüüd siis ka kirjutamisega. Alles kella 8 paiku hakkas rahvast rohkem kogunema. Nii me siis alustame vana-aasta viimast söömaaega, päike on ka juba päris madalale vajunud.

Esimene ilutulestik oli kell 21. Hea mõte! Kui see asi on nii kuulus, siis tõesti miks mitte 2 raundi teha. Olime üsna heas kohas, saime ehk päris ilusaid pilte ja videovõtteid. Kesköine tulevärk tuleb võimsam. Ootame põnevusega.

Nii jõudiski lõpuks kätte tipphetk. Koos uue aasta saabumisega algas uus paugutamine. Ilus oli ta vaadata, aga ei oska öelda, kas ta kella 9-sest ilutulestikust palju parem oli. Tuul oli vaibunud ja nii tekkis silla ümbrusesse tohutu suitsupilv, mis osa tulemöllust ära varjas. Aga ilusaid vaateid oli siiski palju. Olime osa saanud kuulduste järgi maailma kõige võimsamast ilutulestikust ja see teadmine on ka midagi väärt.

Kodutee oli meil ca 15 km läbi linna. Ranniku läheduses oli maastik mägine ja pidime kõvasti punnima, et järskudest tõusudest üles saada. Hullem oli see, et kesklinnale lähenedes olid nii tänav kui ka kõnnitee pidulistest nii hõivatud, et kohati oli ka kõndimisega raskusi. Rahvas reeglina eriti purjus ei olnud, kuigi purustatud pudeleid oli asfaldil üsna palju. Kella 2-ks jõudsime koju, esimesed 15 km olid sel aastal juba läbitud. Muuseas, 20 päevaga olime detsembrikuus Austraalias ka juba 520 km rattaga läbinud (ja seda üsna mägisel maastikul). Pole paha!

1. jaanuari päev oli ilus, ilm suurepärane ja nii veetis suur osa Sydney linna rahvast randades. Seal oldi reeglina perekonniti, sõpruskonniti jne, küpsetati liha, joodi karastusjooke. Meie sõitsime ratastel ümber lennuvälja Botany lahe äärde, kus mõnusas rannas ka ise aega veetsime. Õhtusöögile läksime Treffnerite juurde, kus ka Leena vend Jüri oma naisega kohal oli. Laual oli tõeline eesti jõulutoit. Suurepärane kogemus nii kaugel kodust!

2. jaanuari oli ilm paraku jahe ja pilvine. Käisime lihtsalt linna mööda, külastasime mõnd suurt ostukeskust ja võtsime asja rahulikult. Ju ka järgmistel päevadel saame elu mõnuga võtta.

Rein ja Viivi Lepik Sydneyst
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus