Reisikiri nr 10. 3. märts 2013 Sydney, väike autoreis
Eestlased Austraalias 10 Mar 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tere taas,
Siit tuleb meie viimane jutt enne Eestisse naasemist. Kokkuvõtted reisist saadan juba kodumaa pinnalt.
Peatse kohtumiseni!
Rein ja Viivi

Sel päeval tegime koos Lindaga väikese väljasõidu Kiamasse. Ilm oli vahelduv, merel oli taevas selge, maa kohal tiirlesid tumedad vihmapilved. Otsustasime ikkagi minna ja õigesti tegime. Linnast välja sõites tegime kõrvalepõike sealsesse rahvusparki (Royal NP). Tee oli põnevalt kurviline, mets eht austraaliapärane eukalüptisalu, mida olid ka tulekahjud räsinud. Kõik see oli juba kunagi nähtud, aga ikkagi hea. Jõudes kõrgele pankrannikule avanes võimas vaade, mida olime juba 16 aastat tagasi nautinud. Seekord oli ilm piiripealne, parimaid pilte just ei saanud. Samas oli huvitav jälgida, kuidas sealsamast kaljunukilt alustasid oma lendu liuglendlejad, kes vaid õhuvoolusid kasutades kõrgele taevasse tõusid.

Kiamasse jõudsime õigel hetkel. Poole tunni vältel nautisime päikesesära, mis võimaldas kuulsast vettpurskavast august ja võimsatest lainetest häid pilte saada. Siis aga läks taevas pilve ja rannapikniku koos Viivi sünnipäevašampusega tegime juba jahedamates oludes. Oli ilus ja väga omapärane sünnipäeva tähistamine.

Autoga sõitsime sel päeval ca 280 km.

4. märts 2013 Hobart, Tasmaania

Olime öösel korduvalt ärganud ägedate vihmahoogude peale ja murega mõelnud, kuidas me sellise ilmaga varahommikul jalgratastel lennujaama saame. Õnneks oli aga päikesetõusu ajaks taevas selginemas ja saime kuivalt ning probleemideta kohale. Rataste pakkimine võttis ehk vaid 15 minutit ja siis olimegi lennuvalmis. Paraku polnud selleks valmis Qantase lennufirma, väljalend hilines tund aega, sest kellelgi telemeestest olid suured kaamera akud pagasis, need tuli pagasis suurest kotist välja otsida ja salongi võtta. Plahvatusoht kohe vähenes märgatavalt.

Paljukiidetud Qantase firma teenindus polnud küll oodatud tasemel. Teenindajad olid sõbralikud, aga lubatud toidu asemel oli vaid üks energiabatoon. Samas oli lennu lõppfaas üle Tasmaania ranniku väga ilus. Nägime juba ülalt ära need kohad, kuhu me kindlasti minna tahtsime. Tasmaania tundus juba lennukilt vaadates väga kaunis.

Rendiautoga sõitsime lennujaamast linna Tiiu Raabuse juurde. Tal on mõnus maja vaikses elurajoonis ja seal oli meil kena tuba kasutada. Päeval tegime rattaga ringi Hobartis ning eeslinnades. Linn pole suur, aga kuna majad on enamasti madalad ja tänavaruumi palju, siis laiub ta üle terve oru. Ka Hobarti kesklinnas pole kõrghooneid, aga palju on silmapaistvalt ilusaid hooneid. Need tunduvad suisa ajaloolised, kuigi see ajalugu ei ole ju kuigi pikk. Hobart jättis väga hea mulje, seal oli kõik omal kohal: ilus rannapromenaad, paadisadamad, huvitavad skulptuurid, varjulised pargid ja botaanikaaed, kenad peatänavad, üle lahe kõrguv sild, taamal sinavad mäed. Meie kasutasime mõnuga rattateed, mis kesklinnast kenasti Tiiu maja juurde viis ja mis veel ca 30 km ulatuses piki tihedalt asustatud orgu kulges.

Selle päeva õhtul oli meil ka külalisi. Kohal olid 2 Tiiu lastest oma kaasadega ja veel 5 külalist, peamiselt siinsed eestlased. Oli mõnus õhtusöök ja siis minu Lõuna-Eesti filmi linastus. Oli päris meeldiv kohtumisõhtu! Tänud Tiiule hea korralduse eest!


5. – 8. märts 2013 autoreis Tasmaanias

Hommikul päikeselise ja sooja ilmaga teele asudes olime päris põnevil – ootasime uusi häid emotsioone, sest Tasmaania oli meie jaoks ju täiesti uus maa. Kuigi reis on kestnud juba ligi 3 kuud, tundsime taas nii vajalikku emotsionaalset värskust, et nautida kõike täiel rinnal.

Saarel on vahemaad reegilina mitte väga pikad, kuigi kaugemad kohad on pealinnast ikkagi 400 km kaugusel. Meie esmased sihtkohad olid lähemal, aga ikkagi kulus sõiduks palju aega, sest teed on kitsad ja kurvilised, piirkonniti ka mägised.

Sõita oli ilus, linn jäi peagi seljataha ja algasid, metsasalud, karjamaad, ilusad rannad. Polnud hetkegi aega igavust tunda. Pealelõunaks jõudsime Freycinet rahvusparki saare ühel ilusamal rannikul. Rahvuspargi kontoris asjad eriti ei sujunud. Vaado kiri siin kahjuks ei töötanud. Öeldi, et igaüks võib endale sellise kirja printida ja üldse käituti ebasõbralikult. Maksime siis oma 24 dollarit, et võiksime pargis ringi käia.

Matkasime kõigepealt paljukiidetud Wineglass Bay juurde. Vaade lahele polnudki nii fantastiline – ju jälle liigse reklaami probleem. Aga pildistamiseks ta ikkagi sobis. Palju enam paelusid matkarajal nähtud vaated ja huvitava kujuga erilistes värvitoonides kivid ja kaljunukid.

Käisime ka Cape Tourvillel, kust samuti uhkeid vaateid avaneb, aga pildistamise jätsime seal hommikutundidele, sest siis peaks valguse mäng palju parem olema. Tagasi pargi keskusesse jõudes üllatasid meid 2 wallabyt (väiksemad kängurulaadsed loomad), kes lausa pihu pealt söömas käisid ja end silitada lubasid. Õhtul oli suisa opossumite paraad, neid tuli välja iga nurga tagant ja sellisel hulgal polnud nad enam kuigi meeldivad.

Meie õhtusöök oli kaunil kaljunukil lahe kaldal, kust me päikese loojumist nautides päris mõnusat pajarooga sõime.

Järgmine hommik oli tõeliselt fantastiline! Üle ranniku tormasid madalad pilved, kord olime tihedas udus, siis murdsid jälle kusagilt tõusva päikese kiired läbi. Üks võrratu vaade järgnes teisele. Tundub, et sain ka põneva aegvõttega video,kus kogu see vaatemäng on 30 sekundi peale kokku surutud. Olime sellest hommikust rabatud ja meie üldmulje rahvuspargist oli lõpuks väga hea. Ajaloost saime teada, et selle paiga avastas 10 aastat peale Tartu Ülikooli asutamist hollandlane Adam Tasman (sellest ka saare nimi), täpselt Tartu Ülikooli taasavamise aastal 1802 jõudsid siia prantslased, kes ka viisakalt käitusid, hiljem tulid inglased, kes pärismaalastega inetult ümber käisid ja asusid saare maavarasid jahtima.

Meie edasine teekond viis põhja poole. Jätkusid kaunid vaated nii merele kui ka mägedele, ka farmid nägid välja palju korrastatumad kui Uus Meremaal. Lõunapausi tegime ilusas rannas Bicheno lähedal. Ilm oli jätkuvalt soe, saime päikest nautida ja ka ujumas käia. Peale nohu taandumist oli see minu esimene suplus. Mõnus!

Nii me jõudsime pealelõunal St. Helensi linnakesse. Aeg oli minna rattasõidule kuulsa Bay of Fires suunas. Sõitsime mõnuga ilusal rannikuteel, hiljem üle paari mäekünka ja jõudsime taas fantastilisse paika, kus oli nii silmipimestavalt valge liivaga rand kui ka punastes toonides erineva kujuga kivimürakaid. Sellest ka lahe nimi. See kõik oli nii kaunis, et jäime sellesse kohta ööbima. Õhtu oli ilus (mõnus söök, väike vein, loojangutaevas), aga hommikune päikesetõus ületas jälle kõiki ootusi. See kajastus valgusemängus kõrgemal asuvatel pilvedel, mis päikesetõusu eel kiiresti oma värve muutsid. Meie muljed sellest maast olid endselt ülimalt head.

Kolmandal reisipäeval sõitsime üle mägede Scottsdale kaudu Launcestoni. Sõit mägedes käis kogu aeg üles-alla ja kurvilise tee tõttu jõudsime üsna aeglaselt edasi, aga nautisime seda sõitu täiega. Ilusa vahepalana matkasime läbi vihmametsa väikese koseni. Mets ise oli imeline, seda ka teelt nähtavad järgnevad metsamassiivid. Taas imetlesime ilusaid talumajapidamisi ja elumaju. Tõsi, kogu rannikul peale Hobartist väljasõitu on asustus olnud väga hõre, vaid paar arvestatavat asulat ja talud.

Saare teine suurem keskus on Launceston. Õhtupäikese valguses oli see linn imeteldavalt kaunis. Pikemaks peatumiseks meil aega ei olnud ja lihtsalt linnast läbi sõites ei jõudnud ahhetadagi – nii palju oli erinevates stiilides väga põnevaid ja kauneid maju. Arhitektid ja kunstnikud on siin teinud imetlusväärset tööd!

Meie jõudsime õhtuks planeeritud kohta rannikul - Ulverstone linnakese lähedusse pingviinivaatluskohta. Seekord läks meil paremini kui Uus Meremaal. Nägime enam kui 20 väikest pingviini. Isad tulid pimeduse hakul merest toiduga ja asusid siis suure seletamise saatel poegadele ja emalinnule seda jagama. Saginat ja lärmi oli põõsaste all palju. Seda sai jälgida punast valgust kasutades, videovõtteid sai napilt, aga midagi ikka.

Meie Tasmaania ringi viimane päev tõotas pikka autosõitu. Enne seda nautisime hommikul mitme tunni vältel rattasõitu maalilisel rannikul. Sõitsime kuni võrratu Penguini linnakeseni, kus pingviinide teema läbi ja lõhki linna kujundust valitseb. Linn vääris nii külastamist kui ka filmimist.

Autoga liikusime algul päris põnevaid väiketeid mööda, sest GPS leidis nii kiirema olevat. Hea oli taas vaadata maaelu eri ilminguid ja loodust. Kõrgematesse mägedesse jõudes olime veidi pettunud, sest esmakordselt sel saarel kohtasime igavamat teelõiku – kõrval olid küll ilusad mäed, aga vaated teelt neile puudusid. Sõitsime valdavalt metsa vahel ja vaid kujutasime ette, mida võinuksime näha.

Ligi 3 tundi kulus Queenstowni jõudmiseks. Tükk aega kestis laskumine orgu, kus asub see ajalooline kaevanduslinn. Kaevanduste teema on ka selle linna kujunduselementides peamine, küll eksponeeritud seadmetena, monumentidena, stiilsete hoonetena. Linnast alustab sõitu ka ilusasti restaureeritud auruvedur koos uhkete vagunitega. Sõit algab jaamahoonest, mis samuti endisaegne välja näeb, kui Hiinas toodetud suveniiride letid välja arvata.

Linnast väljasõit Hobarti poole lõi pahviks! Tõusime järsult mägedesse, kus nägime kordumatuid vaateid. Erilistes värvitoonides reljeefsed kaljuseinad, kivimürakad ja vaated orgudele ei ole sõnadega kirjeldatavad. Samuti üks võimas auk, kust oli mõni aeg tagasi maaki kaevandatud.

Hobartini jäi veel 260 km. Tee oli jätkuvalt mägisel maastikul ja õhtupäikeses oli see ilus. Palju oli farme ja see oligi 200 km vältel ainsaks asustuseks, mõni ca 50 km pikkune lõik oli suisa inimtühi.

Videvikus jõudsime Hobartisse. Alles paarkümmend km enne linna algas tihe asustus, enne seda vaid üksikud talud. Esmakordselt Tasmaanias nägime oru kohal ka pilves taevast. Ilmaolud olid meid igati soosinud. Tõeliselt kaunid sügisesed päevad!

Õhtu veetsime Tiiu juures kaugematest aegadest rääkides. Kuulsime tema elust-olust, kui ta farmi perenaine oli, 5 lapsest, Tasmaania elust. Ise valgustasime nõukogude aja vintsutusi ja absurdi, vabanemisaegade eufooriat ja tänapäeva. Tore oli nii kaugel maailmanurgas sõbralikke rahvuskaaslasi leida.

Autoreisil läbisime 1237 km, jalgratastel Tasmaanias 85 km.


9. – 11. märts 2013 tagasi Austraalia kodus

Laupäeva hommikul tõi lennuk meid pilviseks muutunud Hobartist Sydneysse. Kahjuks jäi osa õhuvaateid pilvede varju, alles Tasmaania põhjakaldal nägime taas maad. Sydneysse maandumisel tekkis paarikümne minuti pikkune viivitus, sest üks lennurada millegipärast ei töötanud. Lennuk tiirles Sydney kohal ja meile avanes palju kauneid vaateid linnale. Tundsime ära tuttavaid kohti, nägime, kui kaugele see linn tegelikult ulatub. Oli tõsiselt kahju, et sel ajal filmida ei lubatud (aga kaamera mälu oli ju ka juba täis!).

Oma suurte pakkidega sõitsime ratastel veel rannast läbi, käisime mõnusas soojas vees ujumas. Õhtul aga kutsus Linda meid õhtusöögile. Toit ja vein olid taas tasemel. Õhtu jooksul paigaldasin tema uue suure teleka ja selle käigus tõstsime mööblit ümber, mille käigus leidis ta suurel hulgal asju, mille olemasolust polnud tal aimugi. Ise oli ta sellist ümberkorraldamist ja koristust aastaid edasi lükanud. Nii saime omalt poolt kaasa aidata, et temagi elus veidi rohkem vaheldust oleks.

Pühapäev, 10. Märts on mõeldud eelkõige rannapäevana. Sõidame Bondi randa, kus pidavat täna ka mingi Brasiilia festival olema. Homme saabuvad Harry ja Aino Newcastlest. Peale seda ühist õhtut aga peame asjad pakkima, sest koduteekond Eestisse on algamas. Kolm kuud ongi juba täis tiksunud.

Väike lisajutt tuleb veel reisi kokkuvõttena. Siinkohal tänan aga kõiki, kes võtsid vaevaks seda pikka juttu lugeda. Muidugi täname ka kõiki toredaid inimesi, kellega siinmail kohtusime!

Kõike kaunist soovides

Rein ja Viivi Austraaliast
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus