Rein Taagepera: Eesti kiusukultuur ja konflikti ennetamine PM
Arvamus 24 Oct 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Rein Taagepera, politoloog

Konflikti ennetamise teadust arendada soovitas juba ammu Lennart Meri («Võimalus uueks koostööks», PM 7.05.1999). Kohtab küll hoiakut, et egas konflikte saagi ennetada – need tekivad paratamatult. Saavat neid ainult lahendada või juhtida ja vaos hoida. Aga kuidas on vastassuunas? Kas konflikti saab teadlikult välja kutsuda terava sõnaga? Või kogemata, mingi sammuga, mis teist häirib? Saab ikka küll. Aga siis saab ka püüda sellist väljakutsumist vältida. See ongi konflikti ennetamine.

Konflikt algab tihti väljendeist, mida kasutatakse laste ja täiskasvanutega rääkides, märkamatagi, et vähem väljakutsuvad väljendid on võimalikud. Sealt saab alguse teadlikult torkiv kiusukultuur, mida näen Eestis märksa rohkem kui Soomes või Californias.

Eesti majanduslik tootlikkus on 65 protsenti ELi keskmisest. Kui palju hoiab tootlikkust kammitsas see, kui üksteise uusi mõtteid niisama kiusu pärast põhja laseme? Ja kui palju see, kui tullakse tööle tusaselt, sest kodus on konflikt? Veelgi tõsisem on, kuidas kiusukultuur õnnetunnet maha kisub ja elu lühendab, kuna kõik elundid on pingul ja viin näib ainsa leevendusena. Sellepärast on soovitav kiusukultuuri kahandada, konflikte ennetada meie väga igapäevases elus.

Võiks öelda, et terve ühiskondlik elu koosneb mängudest, mida üksteisega ja üksteise vastu mängime mitmel tasandil: pere, tööpaik, riik ja terve maakera. Soovime neid mänge võita, või vähemalt mitte kaotada. Näiteks soovime, et meie riik ja rahvas edeneksid, aga mitte minu pere heaolu kulul! Kogu aeg toimuvad mängud mängude sees. Töötaja soovib, et ta ettevõttel hästi läheks, aga soovib ka, et ta enda tähtsus ettevõtte sees püsiks – ja need soovid võivad olla mõneti vastuolus.

Meid on maast madalast harjutatud mängudega, kus üks võidab, teine kaotab. See on ainult üks alaliik mängudest, mida ühiskonnas mängitakse. Neid on põhiliselt kolme liiki.
Ühiskond püsib, kui ülekaalus on pluss-summa mängud, mille üheks näiteks on kaubandus. Kui kaupa ostetakse-müüakse, siis tunnevad enamasti mõlemad pooled, et nad võidavad.

Ostja eelistab kaupa oma väljamakstavale rahale ja müüja eelistab saadavat raha kaubale.
On ka null-summa mängud, näiteks jalgpall ja male. Kui üks võidab, siis teine kaotab. Sellistele mängudele kipume mõtlema niipea, kui mängust juttu tuleb. Aga tervisliku ühiskonna üldmall on keerulisem: on mõõdukad null-summa mängud pluss-summa mängude sees.

Lõpuks on ka miinus-summa mängud, näiteks sõda. Tihtipeale on sõjalise võidu hind kõrge – see toob kaotuse järgmises mängus. Teises maailmasõjas oli Euroopa end rusudesse mänginud nii kaotajate kui ka võitjate poolel, nii et Euroopa saatus dikteeriti suuresti väljastpoolt.

Elus on pluss-, null- ja miinus-summa mängud enamasti segamini. Tähtsad on pealegi osalejate kujutlused sellest, milline on mängu laad – see kujutlus ise mõjutab mängu laadi.

Kui teise inimese edutamine minu edutamist kuidagi ei raskenda, kas ma siiski tunnen, et ma olen suhteliselt kaotanud? Kui nii, siis taandan läbilõikes pluss-summa mängu, kus kõik pikapeale midagi võidavad, null-summa mängule. Kui teine samaga vastab, tuleb miinus-summa mäng ka seal, kus pole üldsegi vaja. See on kiusukultuuri aluseid.

Ka null-summa mäng lõpeb elus tihti vahepealse tulemusega, kompromissiga. Võib arvata, et see on halvem kui võit, aga parem kui kaotus – parem pool muna kui tühi koor. Aga on kultuure, kus kompromissi peetakse häbiväärseks. Et parem olevat «aus» kaotus! Nimetaksin seda totalitaarseks eelistuste järjestuseks, kuna seda oli märgata NSV Liidus.

Võib paista, et ratsionaalne eelistuste järjestus on ikkagi võit-kompromiss-kaotus. Aga see on nii ainult mängus, millele ei järgne uusi mänge. Kui samade inimestega peab edaspidigi suhtlema, siis võib minu täielik võit tähendada «minu võit, tema kibestus». See ei anna head tausta edaspidisele suhtlemisele.

Karjuvalt võita on hea lühivaates. Kaugvaates on ehk parem hea kompromiss, kus enda kõige olulisemad sihid on saavutatud, ent teine pole nurka surutud selles, mis temale jälle olulisim on. Sageli on ju nii, et huvid pole täiesti vastupidised igas konflikti tahus. Kui ei suru teist nurka ka siis, kui see on võimalik, saab temaga ka edaspidi suhelda.

Konflikt on tihti pluss-summa mäng, mis on aetud null-summa või koguni miinus-summa mänguks. Kuidas see sinna võib kalduda? On võimalik, et mõlemad pooled tahavadki konflikti, näiteks lühiajalise põnevuse pärast. Sel puhul on raske konflikti ennetada.

Sageli on siiski nii, et kumbki tegelikult ei taha konflikti, aga mängitakse õrritamisega. Üks torkab ära sõna või teoga ja kui näeb, et teine on häiritud, hõõrub seda veel sisse, öeldes, et ära ole nii õrna nahaga või pirtsakas. Teine võib parajal ajal samaga vastata või pidevalt alla vanduda, olenevalt iseloomust ja võimusuhtest. Kummalgi puhul võib konflikt süveneda. Siin on ennetuse retsept üsna lihtne: ära mängi tulega! Kui tead, et mingi sõna või tegu teist häirib, väldi seda. Kuhu see muidu viia võib, see ei tasu ehk ära hetkerahuldust, mida õrritamine pakub.

On ka võimalik, et kumbki ei taha konflikti, aga üks pool väljendub kohmakalt ja teine pool välistab kohmakuse ja tõlgendab selle kavatsetud teravusena. Parem on öelda: «Seda sa vist nii ei mõelnud, kuidas see mulle kuuldus.»

Oletame, et peres on pinge. Mees on kaua kõhelnud, enne kui suudab end kokku võtta ja ütleb naise kohta midagi kena. Kukub aga välja kohmakalt just sellepärast, et mees kardab saada tagasi lükatud. Naine: «No ometi märkasid mind!» Naine arvab, et sellega on ta mehe eelneva hoolimatuse kinni naelutanud ja suhete bilanss on tasakaalu toodud. Ütelgu mees veel midagi kena ja alles siis teeb talle pai.

Mees aga tunneb, et suhete bilanss oli enne tasakaalus, tema tegi erilise pingutuse, et olla kena, ja sai vastu tõreda vastuse. Ta ei julge katset korrata. Pinge süveneb. Kui hiljem juhtub, et naine omakorda algatab leppimist, võib mees mõtelda: «Veel üks minupoolne torge, enne kui lepituskatse vastu võtan!» Retsept on ikka sama: võta lepituskatse vastu siis, kui ta tuleb, ükskõik kui kohmakalt!

Vastuseise kahandab, kui vältida järske käske. Parem kui öelda «Tee nii!» on öelda «Seda peaks tegema nii» ja veel parem on «Parem oleks ehk teha nii». See annab teisele võimaluse «loobuda», mitte «keelduda», ja endale annab see võimaluse tagasi tõmbuda, ilma et enesetunne kannataks, juhul kui teine vedu ei võta.

See kehtib ka vanema ja lapse puhul. Nende vahel ennetab konflikti, kui last koheldakse sama respektiga kui täiskasvanut. On näiteks mõtet anda eelteadet: «10 minuti pärast peame mänguväljakult lahkuma.» Kui selle asemel tuleb ootamatu järsk «Tule, lähme!», siis on muidugi tönn lahti. Aga nii me ju täiskasvanuid ei kohtle!

On mõtet vältida keeldude inflatsiooni. Kui enamasti öelda «Seda oleks parem mitte teha», siis saab harva öeldud «Ära tee!» seda rohkem kaalu juurde. Laps teab, et nüüd on keelul tõsi taga. Mõtet on anda rohkem soovitusi, vähem käske. Kui siis laps ei järgi soovitust, ei tule sellest prestiižiküsimust.

Üldisemalt on soovitav liikuda keelukasvatuselt «võimestuskasvatuse» poole. Ei, see pole selline karikatuurne vabakasvatus, kus laps «teeb, mis tahab», vaid pigem vastutuskasvatus: ise jooksed, ise kukud, ise tõused. Ma ei räägi siin tugitoolijuttu – mul on üsna värsked kogemused, hoides lapselapsi.

Mulle tundub, et keskmine hääletoon on soome keeles rahulikum, eesti keeles teravam ja vinguvam. Nali kipub Eestis olema iroonilisem, Soomes muhedam. Ehk tuleb see sellest, et Eestis valitses pärisorjus kuni 200 aastat tagasi, Soome talupojad aga olid kogu aja vabad.

Ori ju isanda vastu ei saa, tema saab viha välja valada ainult kaasorja kiusates. Kiusukultuur on orjakultuur – ja see on paratamatult meie kõigi taust. Sellest teadvustumine on esimene samm vabanemise poole.

Kirjutise aluseks on 12. oktoobril peetud sissejuhatav ettekanne «Konflikti ennetamise» seminarisarjas, mida Metsaülikool Tartus aasta jooksul korraldab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus