Regionaalminister Vallo Reimaa: „Tuleb vabaneda näilisusest!“
Inimesed 05 Oct 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti regionaalminister Vallo Reimaa - pics/2007/10/17757_1.jpg
Eesti regionaalminister Vallo Reimaa
Küsis: Margit-Mariann Koppel

Mida Te olete oma kodust ellu kaasa võtnud?

Arvan, et olen ellu kaasa võtnud üldhoiaku püüda probleemidesse lõpuni süüvida. Vahel on see väga kasulik, sest pealispindsust on ühiskonnas kahjuks hirmuäratavalt palju. Vahel on see jälle natuke takistav, et ei suuda asju kergemalt võtta, sest alati pole ju vaja minna nii sügavuti.

Kes või mis on Teile eeskujuks olnud?

Olen olnud kogu aeg üksinda rügaja. Kaudsed eeskujud olid algul suured ja kaugel, kuid mida rohkem liikusin ühelt redelipulgalt teisele, seda rohkem avastasin, et paljud eeskujud osutusid mulliks ja pelgalt väliseks märgiks. Suhteliselt vähe on jäänud selliseid inimesi, keda ma austan, kuna on tõesti sisuliselt väga targad. Nad veavad Eesti elu oluliselt rohkem kui seda teatakse ja nähakse. Sageli püsib mõne sellise üksiku inimese najal terve süsteem. Aga välja tahavad paista hoopis kümned teised inimesed, keda ühiskond paraku tähtsustab rohkem kui neid, kelle najal terve see seltskond elab.

Te olete ajaloolane. Millest tekkis huvi ajaloo vastu ja mida ajalugu Teie jaoks tähendab?

Tegelikult kahtlesin kooli ajal mitme valdkonna vahel. Sel ajal, kui tegin trenni, tahtsin saada treeneriks. Keskkooliastmes kavatsesin füüsikat õppima minna, astrofüüsika huvitas. Loomulikult ootas kohutav pettumus, kui kooli füüsikaprogrammis saabus vastav osa. See oli üks räigemaid kogemusi minu kooliajast. Aga mitte sellepärast ei mõelnud ma ümber, vaid mingil hetkel sain aru, et astrofüüsika tähendab aastakümneid vaatlustöid, enne kui jõuad järeldusteni. Tundsin, et mul ei jätku nii palju kannatust. Siis tegin kannapöörde ja läksin ajalugu õppima, mis oli kogu aeg olnud taustahuvi. Ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud, sest ajalugu pakub mõtlemiseks erakordselt palju. Mind huvitab pigem ajaloo see osa, kus on rohkem valgeid laike. Põnev on seal, kus ootavad ees lahenduseta küsimused.

Mida tähendavad Teie jaoks mõisted isamaaline kasvatus ja rahvuslus?

Väga tähenduslik ja silmiavav on Postimehes ilmunud Integratsiooni Sihtasutuse uurimuse tutvustus, mille järgi 2002. aastal vastasid 43% muukeelsete koolide õpilastest, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu. See number on koshmaarselt suur ja tekib küsimus, et mis suunas meie muukeelne kool tegelikult töötab? See ei ole ilmselt see, mida me arvame, et seal toimub. Mõned aastad hiljem ulatub sama uuringu alusel muukeelsete koolide õpilaste protsent, kelle arvates Eestit ei okupeeritud, juba 56%-ni. See tähendab, et protsess liigub väga kiiresti hoopis vastupidiselt sellele suunale, kuhu soovime. Midagi on kapitaalselt valesti. Oleme nii silmad kinni elanud, kui veel olla saab. Oleme naiivselt pea liiva alla peitnud, saates eestlastele mõeldud tõlkeõpiku venekeelsesse kooli, tundmata huvi, mis tunnis tegelikult toimub, kontrollime formaalselt. Tänased vene kooli õpikud ei lähtu sellest, milline õpilane on nendes koolides. Muukeelse õpilasega suhtlemine, tema kodanikuks muutmine algab selle tundma õppimisest, milline on lähteplatvorm. Kui tulla nende ette tekstiga, mis ei haaku kõige sellega, mis neil peas on ja mida neile kodus räägitakse, siis õppeprotsessi ei toimu. Selles olukorras ei saa formaalselt neile midagi pähe õpetada, nende tegelikke hoiakuid muutmata. Kasvatame vaid kaksikmoraali! Kui nõukogude sümboolika ja ajalugu muudetakse religioosseks, siis kuidas meie saame selles olukorras rääkida oma juttu? Kui keegi on mingid sümbolid muutnud pühaks, siis mõistusepärane jutt siin ei aita.

Arvan, et see, mis toimus, oli erakordselt vajalik. Just sellepärast, et tegelik olukord sai selgemaks. Kui silmaklapid eest võtta, siis ei pruugi meeldida pilt, mida me näeme. Ja väga palju on hirmu ja kartust, et see ei ole see maailm, kus arvasime ennast olevat. Ega peegel samuti alati ei meeldi, aga peeglisse tuleb julgeda vaadata. Palju hullem, kui ei vaata. Siis ei saagi teada, kes ise oleme. Täna on just see hetk, kus tänu nimetatud sündmustele teeme silmad lahti ja näeme reaalsust kogu halastamatuses. Me peame seda ka sellisena võtma ja ühtlasi õppima, kuidas reaalsust muuta. See on raske ja hirmutab. Päevselge, et religioossus tuleb maha võtta. Kuidas? See on spetsiifiline, keeruline teema. Aga kui me ei õpi seda teadlikult lahendama ning integratsiooniprotsessi sellele tuginedes üles ehitama, siis osutuvad järgnevad tegevused sama teovõimetuks. Täna on kodanikuks saamine väga formaalne protsess. Meil pole vaja näilisust, vaid tegelikkust. Eesti on rajanud oma integratsioonimehhanismid näilisusele. Me petame ennast kogu aeg.

Mis on need väärtused, mille pärast tasub Eestit armastada?

Eestis on piisavalt palju sellist, mida mujal ei ole, mis on siinne eripära. Meie kestvus, püsivus on väga selgelt märgata. Paljudes kohtades on ajalootormid vahetanud rahvaid, rasse, kultuure. See äärealal olemine (aga Eesti on Euroopa kultuuri mõistes ääreala) on tekitanud unikaalse olukorra, kus selleks uunikumiks ongi püsivus ja kestvus ise. Selles seisneb meie identiteet.

Milline on Teie kui poliitiku kreedo?

Arvan, et oskus suuta näha asjade olemust ja mitte lasta end näilisusest ära petta, mitte rajada oma käitumist välistele märkidele ja formaliseeritud tegevustele.

Millised on Eesti riigi arengupidurid?

Tundub paradoksina, aga arengupiduriks on kiire areng. Ja kiire areng kindlates sektorites. Eesti ei arene kiirelt mitte ühtlaselt, vaid ainult ühes kindlas sektoris – majandussektoris. Sellest tulenevad ka paljud probleemid. Oleme unustanud, et majandussektor ei ole veel kogu ühiskond, vaid ainult üks osa sellest. Kiire areng ja sellest tulenev väline sära on olnud ka põhjuseks, miks mõni sektor on vähe arenenud. Aga see on ka paratamatu protsess. Ajalugu tugineb seaduspärasustele. Küsimus on, kas me ise näeme, et see on seaduspärasus ja õpime mingit protsessi kiirendama, pehmendama, või juhib see protsess meid. Me ei saa eitada seda, mis on paratamatu. Aga ka paratamatust saab juhtida.

Lähiajaloo uurimine ei ole Eestis paraku prioriteet. Milliseid probleeme näete Teie lähiajaloo uurimisel ja kuidas selles vallas edasi tegutseda?

Lähiajaloo uurimine on tundlik ja erakordselt valuline teema. Mõnes mõttes see ei olegi ajaloo-uurimise valdkond. Minimaalselt peab pool sajandit möödas olema, et saaks rääkida kriitilisest uurimisest. Jääb küsimus, mis oleks vaja täna teha selleks, et 50 aasta pärast saaks tänast päeva teaduslikult uurida? Kõik see, mis tugineb mälule, on oluliselt teistsugune kui klassikaline teadus ja seda tuleb lahendada teises võtmes. Siin on võimalik väga palju haiget teha. Kaugema mineviku puhul seda teha ei saa. Ega Eestis ei olegi veel selgelt õpitud lähiajalugu käsitlema. Materjal on vaja enne kriitiliselt läbi töötada, seda tundma õppida ning fikseerida, et järgmise põlvkonna ajaloolased saaksid teha ajalooteaduslikke otsuseid. Täna ei ole see veel võimalik. Aga sellega tuleb väga tundlikult, mõistvalt tegeleda ja leida selliseid kompromisse, kus inimesed ei kannataks. Lähiajaloo uurimine on suuresti sotsiaalvaldkonda kuuluv nähtus.

Viimaste aastakümnete ajaloos on takistavaks teguriks inimeste isiklik minevik. See on paratamatu ning seostub inimestega, kes on täna elus. Tuleb leida võtmeid, leidmaks teed ka nende inimeste juurde, panna inimesi hindama ja nägema oma minevikku teistsugusena kui nad seda isiklikus mälus näevad. Igal inimesel on oma isiklik mälu ja tema peab seda ainuõigeks. Lähiajalugu erineb kaugematest ajalugudest just selle poolest, et koosneb nii paljudest ajalugudest, kui palju on inimesi. Leida selles ajalugude paljususes tegelikku ajalugu, on väga keeruline. See on seotud isiklike hoiakutega ja küsimus on selles, kas on võimalik inimese enda minevikumälu muuta, sest sellele tuginevad hoiakud. Kas on võimalik muuta inimese peas olevat ajalugu, mis ongi tema jaoks ajalugu? Rääkides nõukogude perioodist ja mõnest vanemast inimesest, peame endale aru andma, et me tahame muuta nende isiklikku ajalugu. Siin võib küsida, mis õigus on meil inimese enda ajalugu muuta, sest see on tema isiklik omand. Seda on võimalik muuta, aga kas see on õiglane? Näed, kui delikaatne on see teema.

Kodanikuühiskonna arendamine on üks Teie haldusala valdkondi. Tundub, et postsovetlikus Eestis ikka veel kardetakse kodanikku ja vohab sulasementaliteet. Mida tuleks ette võtta, et taasväärtustada kodanikku?

Me tuleme nõukogude ühiskonnast, mis oli selgelt bürokraatlik, kus kõike korraldas ja juhtis riik. Ühistegevus oli sisuliselt keelatud ning seda ei väärtustatud. Kodanikuühiskonna arendamine on mõnes mõttes ühiskonna vastupidi pööramine. Selle moto on, et kõik, mida saab kodanik oma ühistegevuse kaudu teha, selle peab tema ise tegema. Praegused seltsid on oma tegevusega alles lapsekingades, võrreldes näiteks sellega, milline oli seltsitegevuse ja asjaajamise tase tsaariajal. Aga nende inimeste seljataga, kes tegid Eestis seltse aastal 1900, oli juba kolm põlvkonda seltsiliikumist. Juba nende vanaisad olid seltsitegelased, oli tekkinud hoiakute süsteem, väärtussüsteem. Selle kõrvale tekkis omavalitsus ja selle peale omakorda kasvas riik. Seetõttu oli seltsiliikumisel väga oluline roll ning seda ka tunnustati ja väärtustati.

Meie tänane seltsielu on paraku veel õpipoisi ajajärgus. Tänased seltsitegelased ja nendega seotud hoiakud sarnanevad mõnes mõttes 19. sajandi keskpaiga omaga. Seetõttu me ei tohi solvuda nende peale, kes veel ei mõista. Neile peab aega andma. Teadlikult tegutsedes on üleminekuprotsess kiirem. Võib-olla saame kahe põlvkonnaga hakkama. Hoiakud ei muutu päevapealt ega käsu peale. Oleme mõistvad. Õpetame inimesi väärtustama kodanikku ja kodanike ühistegevust.

Mis võiks olla Eesti märksõna 21. sajandil?

Kuna oleme väikerahvas, siis on meil võimalus kiiremini tundma õppida seda maailma, mis meid ees ootab III aastatuhandel. Ja sellele vastavalt ka ennast muuta. Suurtel riikidel ja rahvastel on seda palju raskem teha, sest nad on palju inertsemad. See ongi edu võti. Kes õpib selles infoühiskonnas esimesena efektiivselt toimima, see on kõige jätkusuutlikum.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus