Reformierakonna fenomen
Eestlased Eestis 16 May 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/05/47630_001.jpg

May 15, 2016
Georg Kirsberg

Illustreeritud artikkel tervikuna sii
t: http://www.georgkirsberg.eu/#!...

Järgnevas analüüsime Eesti edukaime erakonna, Reformierakonna (RE), fenomeni. Milles seisneb tema edu saladus? Vastus on lihtne, ühelt poolt heas marketingis ning mainekujunduses, teiselt poolt suure osa valijaskonna lihtsameelsuse, rumaluse ja autoriteedikuulekuse ärakasutamisel. Reformierakonna edukas "poliitika" on nende kahe asjaolu hästi kombineeritud sümbioos. Poliitika jutumärkides sellepärast, et RE ei ole reaalsuses mitte poliitiline erakond - sest erakond peaks ju poliitikaga tegelema - vaid äriline ettevõte, marketingi ja mainekujunduse firma, mille eesmärk on rahaline kasum, mitte poliitiline tegevus.

RE esindajad ei ole mitte poliitikud - sest poliitikud peaksid ise otsuseid vastu võtma - vaid mannekeenid ja suuvoodrid, kelle töö sisu seisneb RE kaubamärgi reklaamimises ning päheõpitud loosungite ja märksõnade (kindalt edasi, viie rikkaima hulka, uus Põhjamaa, euroopalikud väärtused jne.) edastamises.

Näitena, kui absurdne on mingi RE lubadus, lahkasin ajalehes Pealinn 21.01.2015. avaldatud artiklis[1] tollase peaministri Ansipi 2007. a. tuntud lubadust viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. See oleks kui kuutõbise soigumine, kui ise ei näeks, et "poliitik" võib sellist jura ajada, siis ka ei usuks. Kahjuks on see aga reaalsus ning mis veelgi hullem, rahvas ka selle poolt hääletab.

Miks hääletavad inimesed selliste asjade poolt? Põhjused on puhtalt (sotsiaal)psühholoogilised. Esiteks on paljud inimesed oma loomu poolest ülimalt autoriteedikuulekad, kuuletudes alati sellele, kes on autorideeriks maalitud või kes esindab mingit autoriteeti. sõltumata sellest, kas see autoriteet on tõeline, ratsionaalne autoriteet või seda lihtsalt oma kõrge staatuse ja ilusa logo poolest. Autoriteetne asutus antud juhul on Brüssel ning Reformierakond selle esindaja, filiaal Eestis. Autoriteedikuulekuse fenomenist räägin raamatu "Poliitika Psühholoogilised Alused" peatükis 9.1. Reformierakond on osava propaganda ning marketingi trikkide abil loonud endast kuvandi kui autoriteedist, ning suurt osa selles mängib Brüsseli autoriteedile, milles paljud eestlased näevad pääsemise instrumenti[2], apelleerimine.

Teine põhjus on ideoloogiline, RE kujutab endast teatavad liberaalset ideoloogiat, millesse paljud usuvad. Olgugi, et see on vägagi pealiskaudne, kerglane ning populistlik ideoloogia, millel praktiline väärtus puudub, on ta siiski edukas, sest pealiskaudselt mõtlevad inimesed sügavust ei otsigi. Samas ka see ideoloogiline pool on tugevalt, või täielikult, ikkagi seotud Brüsseli autoriteediga sest RE on sisuliselt Brüsseli vasak-eliidi kloon ja marionett Eesti poliitmaastikul. RE valitsus ei ole mitte Eesti riigi valitsus vaid linna nimega Eesti kohalik omavalitsus, Brüsseli asehaldurid. Samas suurele osale Eesti valijaskonnast just see sümpatiseeribki sest nende eesmärk on olla osa Euroopast, see annab neile vaimse kindlustunde ning kuuluvustunde.

Kolmas põhjus on populismi ja demagoogia meisterklass, mis lähtub Hitleri klassikaks saanud ütlusest: Rahvas usub igat valet, kui see on piisavalt suur. Ja tõepoolest, nii see ongi. Selle tõestuseks on RE lubadused "Euroopa viie rikkaima hulka" ning "uueks Põhjamaaks". Selliste loosungite kasutamine näitab RE tagatoa ärijuhtide pädevust, et nad oskasid ära hinnata, et just sellised loosungid Eesti rahvale peale lähevad. See ei ole sugugi mitte iseenesest mõistetav. Kui näiteks mõnes arenenud riigis nagu Saksamaa, mis on Euroopa suurim industriaalriik, käiks keegi poliitik välja, et nad viiakse Euroopa viie rikkaima hulka (2010. a. Eurostati andmete kohaselt olid nad oma ostujõuga SKP alusel 8-9 kohal[3]), loobitaks see kloun areenilt tomatitega minema sest tark ja endast lugupidav rahvas ennast sellise umbluuga lollitada ei laseks. Eestis aga, millel industriaalsektor praktiliselt puudub ja kes elab suuresti vaid Saksamaa armuannist, läks selline populism läbi, mis on omakorda ka märk selle osa valijaskonna tasemest.

Järgnevas vaatame mõningasi RE otsuseid, mis tõestavad, et nad pole mitte Eesti erakond vaid Brüsseli tallaalused. 2012. a. alguses alustas EL keskvalitsus ACTA (võltsimisvastane kaubandusleping) läbisurumist liikmesriikides. Poola PEAMINISTER Donald Dusk otsustas 3. veebruaril 2012. külmutada ACTA ratifitseerimise peale seda, kui see kutsus rahva hulgas esile massirahutusi, sõnades, et "minu arvates on ratifitseerimise vastu esitatud argumendid õigustatud"[4]. Ehk siis Poola rahval on olemas OMA peaminister, kes lähtus oma rahva soovist ning tegi Brüsseli vägevatele teatavaks, et lähtuvalt sellest hetkel ei ratifitseeri midagi.

Eestis resideeruv Brüsseli minister Ansip tegi aga 8. veebruaril 2012. teatavaks, et ACTAs kahtlejad peaksid omale mütsi sisse fooliumit panema või mullivanni minema, lisades mõnitavalt, et "ma ei tea, mis konkreetsel puhul võiks aidata, aga inimesed [ACTA skeptikud] võiksid otsida kusagilt abi"[5]. Riigikogulase Jevgeni Ossinovski küsimusele, et millal hakkab ACTAt menetlema riigikogu, vastas Ansip: "Riigikokku saab ta tulla ratifitseerimisele pärast seda, kui Eesti on sinna allkirja andnud. Põhjus, miks Riigikogu pole seda teemat menetlenud - sellepärast, et antud lepinguga liitumine ei too kaasa muutusi Eesti seadusandluses. Kõik"[6]. See Ansipi seisukoht on aga vägagi kummaline arvestades asjaolu, et justiitsministeeriumi esindajad tegid juba varasemalt, 26. jaanuaril, teatavaks, et ACTA hakkab mõjutama Eesti seadusandlust[7].

Ossinovski küsimusele riigikogu infotunnis, et kes poliitikutest või ametnikest andis Euroopa Liidu esinduse diplomaadile loa see akt heaks kiita, vastas Ansip: "Ma ei oska praegu konkreetselt nime öelda, aga kui oleks vaja vastutajat, siis ma võiks vastutajaks kas või ise hakata, sest minu meelest on tegemist ülimalt õige asjaga"[8]. Ansipit ei huvita üldse, mis see ACTA on, või kes sellele mis volituste alusel alla kirjutab - kui käsk on Brüsselist, tuleb see täita, kõik! Konkreetset seisukohta ACTA suhtes on raske võtta, seal on nii häid kui ka küsitavaid kohti. Kindlasti mitte ei saa aga suhtuda asjasse nii nagu Ansip ja muu Brüsseli järele koogutav ametnikkond, et vahet pole, kui käsk anti, tuleb teha. Üks endast lugupidav ning vastutustundlik valitsus teeks selles osas ikka põhjalikku uurimustööd.

RE demagoogiat näitab ka see, et nende tollane kultuuriminister Rein Lang tegi 9. veebrualil 2012 teatavaks, et Saksamaal ei ületanud ACTA ratifitseerimine isegi uudistekünnist[9]. Vaatamata asjaolule, et see teema tekitas Saksamaal ikka väga palju rahutust ning järgmisel päeval peale Langi sõnavõttu, 10. veebruaril, teatas Saksa valitsus, et nemad ACTAt, vähemasti hetkel mitte, ei ratifitseeri[10].

2010. a. anti Brüsselist käsk pantida Eesti rahva varandust läbi ESMi Kreeka liiderdajatele. Kui Eestis oleks valitsus olnud, siis ei oleks sellist asja isegi mitte arutluse alla võetud. Kuna seda aga pole ning meie elu kureerib Brüsseli marionettvalitsus, siis tegi Eestis resideeruv, Reformierakonna vöötkoodi kandev Brüsseli minister Jürgen Ligi teatavaks, et Eesti hakkab Kreeka "käendamise" pealt teenima. Ligi 2010. a. 13. mai sõnad "valitsuse" pressikonverentsil olid, et ESMiga ühinemine "ei tähenda väljaminekut, see tähendab sissetulekut päeva lõpuks"[11].

Et see ilmselge vale on ja Kreeka iial oma võlgu tasuma ei hakka, oli mõistusega inimestele selge juba algusest saati, seda enam, et Kreeka hilisem rahandusminister Varaoufakis tunnistas 2014. a. suvel Saksa telekanalile ARD, et Kreeka ei maksa oma võlgu iial tagasi. Kreeka rahandusminister ütleb Saksa televaatajatele näkku, et miljardite ulatuses maksumaksjate raha on kadunud, ning solvab lisaks veel Saksa ja Euroopa poliitikuid, kes Kreeka abiprogrammi heaks kiitsid: "Targad inimesed Brüsselis, Frankfurdis ja ka Berliinis teadsid juba 2010. a. mais, et Kreeka ei maksa oma võlgu kunagi tagasi. Aga nad tegid sellise näo, nagu poleks Kreeka mitte pankrotis, vaid et tal ei ole lihtsalt piisavalt sularaha".

Rahandusminister kuulutas Kreeka lõhki olevaks ning läks järgmisena poliitikute kallale, kes parlamentides hiiglaslike päästelaenude poolt hääletasid: "Selles olukorras kõigist riikidest kõige maksejõuetumale ajaloo suurima laenu andmine, nagu kolmandajärgulised korrumpeerunud pankurid, oli inimsusevastane kuritegu", kuulutas Varoufakis.[12] Kui isegi Kreeka rahandusminister sellise asja üles tunnistas, siis kuidas mõista "rahandusminister" Ligi vastandlikku seisukohta? Aga Ligi polegi rahandusminister kunagi olnud, vaid lihtsalt Brüsseli vasak-idealistide tallaalune, suuvooder.

Brüsseli reformeeritud marionettvalitsus ratifitseeris ESMi 2012. aastal, kusjuures ratifitseerimise hetkel nad isegi ei teadnud, kui palju nad meie raha panti panevad, kas € 1,3 või € 3,3 miljardit?[13] Ja ega neid ei huvitanud ka, sest peremees oli ju käsu kätte andnud ratifitseerida, tingimused pole olulised. Natuke enne seda, kui Eesti valitsus ESMi ratifitseeris, käis "peaminister" Ansip 14. augustil 2012. kohtumas Saksa Saksa majandus-ja tehnoloogiaministri Philipp Rösleriga. Sealse ajakirjaniku küsimise peale, et millised on Eesti seisukohad ESMi osas, vastas Ansip: "Kõigepealt tuleb ESM ratifitseerida, siis saame rääkida detailidest". Soome PEAMINISTER Jyrki Katainen tegi samal ajal aga ettepaneku, et ESMi poolt väljastatavad laenud peaksid olema tagatud Kreeka varadega, et välistada oma riigile rahaline kaotus.[14]

Ainuüksi sellisel teel riigivara tahtliku hävitamise eest tuleks selline "peaminister" koos tema valitsusega kriminaalkorras süüdi mõista. Küll aga osavama manipulatsiooniga on rahvas kahjuks nii palju mõjutatav, et nad ise annavad sellistele mandaadi, mis omakorda näitab muidugi ka seda, et rahvas väärib oma valitsejaid! Ansip ise sai oma teenete eest Brüsseli eliidi käest pai ning ametikõrgendust: 2014. a. määras Euroopa Komisjoni president Juncker ta asepresidendiks[15]. Enne seda oli ta Europarlamendi valimistel Eesti rahva käest muidugi rekordarvu hääli (45022) saanud[16].

Kommunist, zampolit Ansip on osanud peale vene aja lõppu, mil ta isegi oma tollaste kaasvõitlejate poolt poliitiliseks prostituudiks tituleeriti[17], sama metoodikaga karjääri jätkata. Mis teisest küljest annab jällegi tunnistust ka tema valijate tasemest ning kolmandast küljest näitab nii mõndagi ka tänase Euroopa Liidu kohta, kus moraalsed normid on asendunud karjääri normidega, aated "õige" ideoloogiaga ning väärtused demagoogia ja populismiga - suurepärane keskkond reformiprostituutidele! Kui EL oleks endast ja oma rahvast lugupidav organ, oleks Ansipi sugustel kommunismi taustaga kurjategijatel selle töös osalemine keelatud. Kuid silmakirjalik sotsiaaldemokraatlik ideoloogia nõuab oma lõivu, milleks saab olema Euroopa kui kultuurse tsivilisatsiooni allakäik.

Ka Rail Balticu - mõttetu ja üüratu kallis raudtee, mille eest Eesti maksumaksja € 1,3-2 miljardit välja käib, kuid kasu ei saa midagi - osas peaks Eesti valitsus ei ütlema. Kuid RE loomulikult ei tee seda, tuleb ju käsku täita! RE mentaliteeti iseloomustab üks tuntud reformibroiler Taimi Samblik, kes ka ise üles tunnistas, et "mina reatöötajana täitsin käsku"[18]. RE esindajad ongi reatöötajad, Brüsseli vasakeliidi töölised, mitte aga juhid ja poliitikud. Et Eesti rahvas selliseid valib, annab tunnistust asjaolust, et eestlane ei ole veel riigirahvaks saanud.

Sama stsenaarium joonistus välja kooseluseaduse puhul, kus RE ilmselgelt teenib endale Brüsselist kannuseid, mitte ei täida oma kohustust erakonnana ja valitsusjuhina. Seda näitab selgelt nende retoorika, mis ei ole suunatud mitte kooselu seaduse konstruktiivsele analüüsile vaid selle vastaste sildistamisele, et ennast kui "euroopalike väärtuste" kaitsjat esile tuua.

Ning RE demagoogia ja silmakirjalikkus sundmigratsiooni osas, mida Brüsseli ideoloogid oma äraspidise multikultuurse ideaali nimel 2015. a. kevadel Eestisse teostama hakkasid (vt: "Eesti immigratsioonipoliitika ajalooline ülevaade"), on par excellence. Nad isegi ei kuula ega arvesta mitte ühtegi seisukohaga, mis võiks kuidagi riivata Brüsselit ettekirjutatud "euroopalikke väärtusi". Poevad ja lipitsevad igal sammul ning levitavad valesid ja demagoogiat selles osas, et immigratsioon ja moslemite sissevool olla veel ühiskonnale majanduslikus mõttes kasulikud. Selle kõik olen esile toonud oma artiklites: "Seisukoht Vao pagulaspesa 03.09.2015. süütamise osas", "Tolerandid kui agressorid", "21. saj. väljakutse - kultuurisõda, infosõda ja vasakäärmuslus" ja "Kõne Haapsalus 20.12.2015.".

Selles artiklis neid enam kordama ei hakka, siin tuleb lihtsalt esile tuua, et Reformierakonda ei huvita mitte kellegi aitamine ega euroopalikud väärtused. Neid huvitab ainult vaimse leivaisa (Brüssel) ees sitsimine, ja teiste peale näpuga näidata "nats", "rassist" ja samal ajal esile tuua, et näe mina ikka ei ole. Kuni 2015. a. kevadeni - mil Brüsselist anti käsk olla salliv - ei huvitanud ühtegi orava heategijat ükski pagulane ega muu maailma häda. Siis äkitselt see üleöö muutus ning Reformieakonna sisutule poliitikale lisandusid "euroopalikud väärtused", millest sai kohe omaette narratiiv. Neile on see kasulik, see on jällegi hea loosung, mille rumalat rahvamassi manipuleerida ning maalida ennast Brüsseli taustal autoriteediks.

Eelnevast on juba selge, et RE ei ole mitte erakond - sest erakond peaks ju ise riiki juhtima - vaid ametnikkond, kes võimuerakonna (Brüsseli vasakeliidi) käske ellu viib. Varasemalt ütlesin, et RE on äriline ettevõte, seda ta selles osas ongi, et nende kasu selles mängus on rahaline, saavad head palka, häid karjäärivõimalusi, eripensioneid ja võimalusi varastada.

Reformierakonnal sisuline poliitika puudub, neil ongi ainult populism ja vaimsed konstruktsioonid, millega "esineda", mitte aga "poliitikat teha". Päris kahetsusväärne on vaadata, kuidas Reformierakond, näiteks Aivar Sõerdi isikus, oskab Eesti majandusele kasulikke asju nagu munitsipaalpank, riiklik kommertspank ning munitsipaalpood ainult küüniliselt kritiseerida[19]. Sellega tõestab Reformierakond pidevalt, et nad pole visionäärid ega poliitikud vaid kasutud küünikud, kelle edu seisneb vaid populismis ja mainekujunduses. Sõerd ise, kes oli veel rahandusminister, peaks eriti hästi aru saama Eesti majanduse konnasilmadest ja suutma neid lahendada, kuid tema roll on olla vaid Rootsi pankade hüpiknukk. Teine hea näide Reformierakonna kasutusest on nende esindatus Jürgen Ligi isikus 25.02.2015. toimunud ERR Valimisstuudio majandusdebatis, kus ta oskas Reformierakonna seisukohta kommenteerida vaid selliselt, et "oleme oma majandusprogrammi ehitanud lähtuvalt rahvusvahelistele soovitustele"[20]. Kui nüüd natukenegi mõtlema hakata, et mida selline lause üldse tähendab, siis on ju selge, et Reformierakonnal endal mingeid Eesti huvisid silmas pidavaid ega iseseisvaid seisukohti ei ole. Rahvusvaheline soovitus on midagi abstraktset ja ebamäärast, mis tähendab siis Brüsseli käsuliini täitmist ehk sealt tulevate soovituste ja käskude ellu viimist Eestis. Küll aga Brüssel ei ole kindlasti adekvaatne organ riigi majanduse koordineerimiseks sest nad tegelevad seal ennekõike (vasak)populismiga.

Reformierakonnal ei ole mitte ühtegi plaani Eesti majanduse arendamiseks, on ainult jällegi demagoogilised vaimsed konstruktsioonid nagu "vaba turg", "liberaalne turuamajandus", "parempoolne poliitika" jne., mille alusel lihtsalt antakse Eestimaad jupphaaval välislapitalistide omandisse ning luuakse neile paremad võimalused Eesti rahva ekspluateerimiseks (vt: "Kapitalismist ja Eestist" ja "Pensionitest"). Sellise poliitika eelis on see, et siis pääseb ise vastutusest ja juhtimisest, küll aga rahvas jääb rahast ilma. RE ise aga midagi juhtida ja vastutada ei tahagi, neile on kõige mugavam lihtsalt riigikogus olla.

Samamoodi ei ole neil kaitsepoliitikas plaani vaid asi käib tujude alusel. Varasemalt, 2007. a., tahtis Reformierakond oma kaitseminister Jürgen Ligi eestvedamisel ajateenistust kaotada[21]. Tänasel päeval, peale Venemaa agressioone Gruusiasse ja Ukrainasse 2008. ja 2014. a., on see plaan maha vaikitud. Küll aga oskab RE tagatuba ka seda nüanssi oma populismi huvides ära kasutada. 2015. a. riigikogu valimiste eel, 2014. a. novembris, lõi ju laineid peaminister Rõivase video, kus ta kõnnib Ämari lennuväljal ning USA hävitajad, mis hiljem juurde monteeriti, lendavad tal üle pea[22].

See on vägagi tähelepanuväärne selles osas, et isegi rikaste ja tugevate riikide liidrid nagu USA, Saksamaa, Hiina jne., millel on võimas sõjaväegi, ei tee selliseid lapsikuid klippe, isegi mitte Putin. Küll aga ühe provintsi staatuses banaaniriigi asehaldur, kellel endal ühtegi lennukit ega muud suuremat sõjariista polegi, tegi endast multifilmi lennukitega sellise video. Kusjuures Rõivas pole isegi sõjaväes aega teenimas käinud, nihverdas kõrvale. See on lausa piinlik. Rõivase sugune barbi ei oskaks püssi käeski hoida. Aga samas, suurele osale Eesti valijatest läks selline kerglane populism jällegi peale.

Nüüd järgmisena analüüsimegi, kes on ilus nukupoiss Taavi? Aga ega siin pikka juttu polegi, peale 2015. a. riigikogu valismisi tunnistas ta ise ülesse, et ongi Rosimannuse (äriühingu Reformierakond tegevjuht) broiler, lisades ülbelt, et Eesti rahvas "ei väärigi minust paremat peaministrit"[23]. Selle viimase lausega tuleb kahjuks nõustuda: demokraatia on rääkinud!

Rõivas määrati RE tagatoa poolt peaministriks 2014. a., mil ta oli vaid 34-aastane. Miks just tema? Sest ta on Rosimannuse broiler, nagu ta isegi üles tunnistas. Kuid miks Rosimannus just selle noore broileri välja valis? Tal on seal ju kuhjaga broikusid, ka vanemaid ja tuntumaid, kes nagu kanad õrre peal oma järge ootavad, millal neid Rosimannuse vardaga õnnistatakse? Rõivase kui hea mannekeeni üks plus on kindlasti ka see, et ta on noore inimese edukuvand, nagu RE poolt promotud noor ja edukas Eesti, kes läheb kindlalt edasi. Ega Rosimannus ja muud RE tagatoa marketingi spetsialistid rumalad pole, nad arvestavad ka sellega, mis rahvale visuaalselt peale läheb.

Ja eksperiment oli edukas. Vaatamata sellele, et uuel, sinisukk mannekeenil midagi öelda pole, on ta rahva hulgas populaarne ning RE reiting jätkuvalt kõrge. Samas see, et tal midagi öelda pole, pidigi olema üks määravamaid põhjuseid, see annab RE tagatoale garantii, et uus marionett ise tõmblema ei hakka. Rõivase töö ongi lihtsalt olla soliidne ja öelda seda, "mida vaja" ehk siis seda, mida Brüsselist või tagatoast öeldakse. Rõivas ongi see, kes ta on: lihtsalt rõivas, müügiartikkel, mannekeen, produtsendi ori.

Rõivas jätkab täpselt Ansipi rida, ehk siis RE marketingiplaani, mille kohaselt rõhuda ainult populismile, Brüsselile ja demagoogiale. Vaadates RE majanduspoliitikat, mille all Eesti pidevalt vaesub, tõstatasid isegi Äripäeva ajakirjanikud 2015. a. lõpus küsimuse, et kas Rõivas on hulluks läinud? Selline reaktioon tekkis sellest, et Rõivasele esitati ajakirjanike poolt küsimus Eesti kehva majandusliku olukorra kohta, millele saadi üllatav vastus, et teisiti teha ei tule midagi, tuleb teha samamoodi ja paremini, kui samu asju paremini teeme, siis jõuame Soomele ja Rootsile järele.[24] Absurd kuubis, kui absurdne on kogu RE majanduspoliitika ja kui kahjulik ta Eestile on, sellest olen oma teistes publikatsioonides juba pikalt kirjutanud. Aga lihtsalt sellest vastusest järeldub see, et Rõivasel - RE esindajal - ongi ükskõik, mida vastata sest tema valijad sõnumi sisu ei kuula, nemad lähtuvad ainult plakatist ja propagandast.

Rõivas, ja RE laiemas mõttes, on lihtsal parim näide sellest, et tänapäevases poliitikas ei loe mitte poliitiku olemus ja sisu, vaid propaganda ja erakonna kaubamärk, mida ta esindab. Oleme jõudnud marketingi ajastus tasemele, kus kaubamärkide abil on võimalik väga edukalt turustada kõike, nüüd siis juba ka poliitikat, ka siis, kui see oma sisult on kõlbmatu rämps. Esitades vaid tellimusi produktsiooni - ja mainekujunduse firmadele on võimalik peaministriks teha keda iganes.

Ja selle kõige taga on üks andekas marketingi ärikala Rosimannus, kes ise on aga salapärane ja huvitav tegelane, tast ei teata eriti midagi. Isegi Äripäev nentis 2014. a. detsembris, et Rosimannus on sel aastal Eesti elu kõige enam mõjutanud isik, kuid "pole ülevaadet, kes kuuluvad tema lähikonda, millised on tema ärihuvid ning tegutsemise motiivid"[25]. Esile tuua veelkord, et isegi Äripäev käsitleb teda rohkem kui ärimeest mitte kui poliitikut.

20013. a. mais sattus Pealtnägina valdusesse Reformierakonna 2009. a. KOV valimiste 41-lk (A4) pikkune käsiraamat[26], mille esilehel on märge: "Käesolev kandideerija käsiraamat on väljastatud ...[koht nime kirjutamiseks] ... . Kandideerija käsiraamat on kaitstud autoriõiguse seadusega. Õpiku mis iganes moel kopeerimine, paljundamine või edastamine Eesti Reformierakonda mittekuuluvatele isikutele on keelatud" ning iga lehekülje all on märge "Kõik õigused reserveeritud © Eesti Reformierakond 2009". Koostajaks on märgitud Reformierakonna kampaaniameeskond ning nimelist ära mainitud ainult kampaaniajuht Annika Arras. Tol korral, kui see uudis meedias ringles, sai kas Delfist või ERRist selle dokumendi alla laadida, enam ei saa.

Dokument algab RE tunnuslausete - Parem Eesti kõigile, Parem jõud, Kõigile avatud, Ma armastan Eestimaad - psühholoogilise lahti seletamisega, et mida nad tähendavad, mida sümboliseerivad ja kuidas rahvas neid näeb. Psühhoanalüütiline rahva manipuleerimine, inimeste pähe assotsiatiiv-analoogsete seoste loomine, mis istutaks nende ajukäärude vahele oravakesi.

Järgneb ülevaade teistest Eesti erakondadest. Siis isikliku kampaania struktureeritud manuaal, mis algab enese motivatsioonist (miks ma seda teen ja mis on mu eesmärk?) ning kulmineerub põhjaliku käitumisõpetusega, etiketi - ja suhtlusmanuaal, seda nii tavakodanike kui meedia suunal. Lisaks riietusele antakse juhised ka hääletooni ja kehakeele kohta. Kogu dokument on vägagi põhjalik ja professionaalne. Mõned leheküljed sellest on esitatud selle artikli lõpus. Ja muide, ka see, et RE värv on kollane, ei ole juhus. See on tark valik sest kollane on kõige parem müügivärv, see kutsub inimesi ostma. Sellest rääkis meile juba keskkooli psühholoogia tunnis õpetaja Madis Paide. Ja kui te nüüd meenutate, siis nii Kaubamaja kui Stockmani suured allahindluse sildid on alati kollast värvi. Soome müügipsühholoogia professor Petri Parvinen avaldas 2013. a. raamatu "Müügipsühholoogia. Nii meile müüakse"[27], ning "juhuslikult" on ka selle raamatu pealkiri kollane.

Kiire sissejuhatusena populismi, demagoogia ja marketingi ajalukku, toome ka esile, kust sai alguse poliitika tegemine mitte enam poliitika vaid propaganda abil. Avalike suhete ning moodsa propaganda isa on ameeriklane Edward Bernays (1891-1995), kes oli ka tollase USA presidendi Woodrow Wilson'i abiline, kui viimasel oli vaja Euroopas sekkuda Esimesse maailmasõtta. Kuid ilma avalikkuse toetuseta ei saanud ta seda teha, et seda saada, võttis ta oma meeskonda 1917. aastal noore ja andeka ajakirjaniku (kes ülikoolis lõpetas küll põllumajanduse eriala) Bernays'i.

Üheskoos loovad nad väga võimsa propagandamasina, mis põhineb ainult demagoogial ja valedel, küll aga see enam ei loe sest nad on avastanud kõige olulisema nupu kuhu vajutada: emotsioonid! Kui asi viia emotsioonidele, siis enamus rahvast muutub faktide osas immuunseks. Wilsoni propagandamasin hirmutas avalikkuse oimetuks väitega, et kui nad ruttu ise Saksamaale ei tungi, siis ründab Saksamaa kohe kohe Ameerikat. Toodeti hulgaliselt häid postreid, kuidas nende vabadussammas on ümbritsetud leekidega sest seda pommitavad saksa lennukid, kuidas suur veriste kätega gorilla, kes kannab saksa kiivrit, haarab kogu maakera oma käte vahele jne.

Teine Bernays' suursaavutus oli 1920. aastatel naiste suitsetama õhutamine, et suurendada sigaretitööstuse kasumit. Tol ajal oli naiste suitsetamine tabu, seda ei peetud sündsaks ja see oli neile lubatud vaid selleks määratud kohtades, mitte aga avalikult. Osava propagandaga, milles ta näitas teleekraanil ja postrite peal tuntud modelle suitsud käes, läks see asi kiirelt üle riigi moodi ning sigaretitööstuse kasumid suurenesid. Ta tegi sigaretist naiste vabaduse, võrdõiguslikkuse sümboli. Press nimetas naiste sigarette vabaduse tõrvikuteks. Bernays sõnastas ka kaasaegse demokraatia olemuse: rahva manipulatsioon on nähtamatu võim, mis on meie riigi tegelik valitsus.[28]

Bernays oli väga tark mees, tema onu oli muide maailmakuulus psühholoogia teadlane Sigmund Freud, kelle psühhoanalüütilisi ideid ta usinalt kasutas. Lisaks sellele võttis ta palju õppust ka teise maailmakuulsa psühholoogi, Ivan Pavlov'i käest. Ning selle kõige baasilt arendas välja teaduse propagandast, millel baseerubki enamjaolt tänapäevane poliitika.

Seega ei ole Reformierakond sugugi mitte esimene ega ainuke demagoogiamasin maailma poliitmaastikul, nagu ei ole ka Eesti rahvas esimene ega ainuke, kes selle ohvriks langeb. Kui vaadata, mida sellist laadi demagoogial põhinev "euroopalike väärtuste" propaganda Euroopaga juba teinud on, siis jääb üle vaid oodata ja imestada, kui võimas on see relv, ja kas see saabki olema kultuurse tsivilisatsiooni lõpp?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus