Eesti Elu
Reformid Hiina majanduses
Arvamus 30 Mar 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Võim Hiinas läks peale Mao Zedongi surma 1976 Deng Xiaopingi ja tema pooldajate kätte, kes suhtusid riigi juhtimisesse praktilisemalt ja kelle eesmärgiks oli taastada Hiina sellest kaosest, mida kultuuriline revolutsioon ja sõjad olid maale toonud. Eesmärgi saavutamiseks rakendasid nad mitmeid kapitalistliku majandussüsteemi meetmeid, mida kombineeriti keskse planeerimisega. Reforme viidi läbi põllumajanduses, tööstuses, panganduses, rahandussektoris ja hindade määramises.

Aastal 1978 otsustati lubada väliskapitali investeeringuid mitmetes “erilistes majanduslikes tsoonides” Hiina rannaäärsetel aladel. Nendes viidi läbi seaduse muudatused, mis lubasid eraomandit ja lihtsustasid väliskapitali maaletoomist. Põllumajanduses lubas Deng talupoegadel hakata iseendale vilja tootma ja ülejääki riigile või tekkinud vabaturul müüa. Keskse planeerimise asemel lubati turul hindasid määrata. Talupojad võisid viljamüügist saadud kasumi omale hoida. Need olid marksistliku doktriini jämedad rikkumised, kuid tagajärjeks oli, et kümne aasta jooksul kasvas teraviljatoodang 30%, kuna puuvilla, suhkrupilliroo, tubaka ja puuviljatoodang kahekordistus. Säärane suur kasv üllatas ka reformide läbiviijaid.


Enne 1978 aastat eksisteerinud keskse planeerimissüsteemi kaudu omas riik kõik ettevõtted otse või kaudselt. Kõik ettevõtted allusid parteile. Need olid suured, ebaefektiivsed, üleliigse personali ja vana tehnoloogiaga. Tootmine oli väiksem osa nende tegevusest, nad tegutsesid ühiskondlikul alal, pakkudes maju, lapsesõimi, haridust ja tervishoidu töölistele ja nende perekondadele. Töölistele pakuti eluaegset teenistust ja head hoolitsust pensionieas, kuid paljud firmad töötasid puudujääkidega. 1997. aastal peetud Kommunistliku Partei 15. kongressil viidi läbi otsus riigi poolt omatud ettevõtted suurel hulgal kas sulgeda või privatiseerida. Jällegi suur eksimine marksistliku doktriini vastu. Seda siiski suures osas läbi ei viidud.

Tänapäeval on infrastruktuuri parandamine ja laiendamine ning rasketööstus nagu kaevandused, terasetööstus ja energiatootmine Hiina valitsuse firmade käes. Ka turumajandusega demokraatlikes riikides hoolitsevad valitsused infrastruktuuri korrashoiu ja laiendamise ning energiasektori eest. Kergetööstus, nagu tekstiil, toitlustus jne on aga eraettevõtluse kätes peamiselt väikefirmade näol. Aastal 2010 oli Hiinas umbes 10 miljonit väikefirmat.

Hiina valitsus lubas multinatsionaalsetel firmadel asutada oma osakondi Hiinas ja neid kasutada ekspordi jaoks Hiinast. See tegi Hiinast tugeva võistleja teiste Aasia riikidega nagu Lõuna-Korea, Malaisia ja Singapur, kelle majandus suurel määral oleneb ekspordist.


Ülaltoodud struktuurilised muudatused on põhjustanud Hiina SKP (sisemajanduse koguprodukti) kasvu kümnekordseks alates 1978. aastast. Ikkagi on Hiina majanduses kitsaskohti. Energiatootmine ei ole küllaldane terve tööstuse kapatsiteedi rakendamiseks ja transpordisüsteem ei suuda vajalikke kriitilisi aineid nagu kivisüsi, vajalikes hulkades transportida.

Kaks kõige tähtsamat majandussektorit, põllumajandus ja tööstus, rakendavad üle 70% töötajatest ja toodavad üle 60% SKP-st. Tehnoloogia, tööviljakus ja sissetulekud on arenenud kiiremini tööstuses kui põllumajanduses, mistõttu on tekkinud majanduslik ja kultuuriline vahe maal ja linnas elavate inimeste vahel, mis tekitab ühiskondlikke pingeid. Hiina ametlik poliitika pidurdada rahvaarvu kasvu sellega, et igas perekonnas tohib olla ainult üks laps, tekitab pikas perspektiivis demograafilise probleemi, kuna proportsioon töötavate inimeste ja pensionäride vahel jääb üha väiksemaks, mis samuti tekitab ühiskondlikke pingeid.

Hiinas on palju tähtsaid maapõuevarasid, kuid osa kaevandamine on ikkagi veel välja arendamata.

Hiina on omandanud kõrgelt arenenud tootmisvahendeid ja ehitanud kõrgtehnoloogilisi seadmeid ja tooteid, nagu aatompommid ja satelliidid, aga enamik tööstustoodangut tuleb vanadest ja kehvasti varustatud vabrikutest. Hiina suurenev ühinemine rahvusvahelise majandusega ja turumajanduse põhimõtete üha suurem rakendamine majanduses on vabastanud individuaalse initsiatiivi ja ettevõtlikkuse, kuigi riik ikkagi domineerib majanduses. Aastal 2010 oli Hiinas umbes 10 miljonit väikeettevõtet.

Suurele edule vaatamata on Hiinas veel palju probleeme, mis võivad tulevikus majanduslikku arengut ja ühiskonna stabiilsust takistada. Nendeks on korruptsioon valitsuses, nõrk seaduste rakendamine, ebaefektiivne pangandussüsteem, liiga suur rõhk ekspordil, suur õhusaastamine ning kasvav vahe rikkamate ja vaesemate vahel.

Ülaltoodud reformid on suure osa Hiina rahvast vaesusest vabastanud, aga ikkagi on veel umbes 150 miljonit inimest, kelle päevane sissetulek on $1.25. Inimeste tervishoid on paranenud, telefonide kasutamine ja autode omamine on tõusnud. Umbes kuus miljonit inimest lisandub hiljuti Interneti kasutajatele iga kuu. See kõik on juhtunud tänu marksistliku doktriini poolt ette nähtud majanduse totaalse keskse planeerimise põhimõtete eiramisega ja turumajanduse põhimõtete piiratud rakendamisega. Selle taustal on raske arusaada sellest, miks enamik läänemaailma akadeemia ja meedia liikmeid nii negatiivselt turumajandusesse suhtub.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus