Reet Lindau-Voksepp: „Laul on tähtis meie tervisele, hingele, emotsioonidele...“
Inimesed 28 Mar 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nädala portree

Reet Lindau-Voksepp on sündinud Torontos, vanima lapsena 8-lapselises peres. Olles kasvanud üles muusika keskel – muusika- ja lauluinimesed olid nii ema kui isa – hakkasid nad koos õdede Rosemarie ja Elleniga varakult kolmekesi esinema. Kui pere nooremad lapsed suuremaks kasvasid, hakkasid nemadki koos vanemate õdedega laulma ja nii tekkis hiljem pereansambel, millega esineti nii lähemal kui kaugemal ja võeti 1994.a. ette kontsertreis Eestisse, mis oli Reeda jaoks üks elu kõrgpunkte.

Reet ütleb, et ta ei mäleta, millal hakkas laulma, ilmselt samal ajal kui rääkima. Kodus valitses alati muusika. Isa viis Reeda, samuti teised lapsed, juba varakult Helmi Betlema laulustuudiosse, kus saadi hea hääletreening ja lavaline ettevalmistus ning õpiti palju eestikeelseid laule. Nii hakkasid Reet, Rosemarie ja Ellen tihti eestlaste üritustel esinema. Üsna kiiresti said nad väga kuulsaks. Kus iganes eestlaste pidu peeti, sinna neid kutsuti. Pakkumisi tuli palju ja koolilastena ei jõutud kõiki vastu võtta. Lisaks Toronto eestlaskonna sündmustele käidi hiljem juba pereansamblina ka kaugemal – Ottawas Balti Õhtul, New Yorgis, Baltimore’is, Lääneranniku Eesti Päevadel, Stockholmi Estol jm. Salvestati ka plaat „Lindau õed“. Tüüpilise laupäevaõhtuna oma lapsepõlvest mäletab Reet, kuidas vaadati mõnd muusikalist TV-show’d ja samal ajal ka ise lauldi ja tantsiti. Muusikaline pere oleks võinud saada kuulsaks lisaks eestlastele ka Kanada publiku ees, kuid seda nad ei soovinud.

Kõik õed-vennad laulsid ka Peetri kiriku juures tegutsenud „Lootuse“ kooris, kus Rosemarie, professionaalne muusik, oli pikka aega dirigent ja Reet teda sageli aitas. Sellest koorist saadigi alus ansambli loomiseks – oma peres olid olemas nii sopranid, aldid, tenorid kui bassid.

Rääkides veel Helmi Betlema laulustuudiost ütleb Reet, et lisaks heale muusikalisele ettevalmistusele andis see ka laialdasemaid teadmisi: hästi on tal meeles vestlused tema isa ja Helmi Betlema vahel, kus räägiti Eestist ja Eesti ajaloost. Lisaks kodusele eestipärasele kasvatusele said lapsed sellestki suure tõuke oma eestluse kujunemise teel. Nad on alati oma Eesti juurte üle uhked olnud. Reet mäletab, et esimeses klassis läks ta ja laulis terve klassi ees „Püha öö“, samuti õpetas alati kõikidele, kus Eesti asub.

Suursündmuseks Reeda ja teiste pereliikmete elus kujunes kontsertreis Eestisse 1994.a, milleks kaks aastat põhjalikult valmistuti. Sel ajal salvestasid nad „Ab Ovo“ – Rosemarie seatud ja produtseeritud plaat eesti rahva- ja regilaulude teemadel, mille laulud esitati ka kontsertreisil. Reisi eel oli vaja korraldada ka tuluõhtuid, sest selline reis läks palju maksma: kohapeal tuli üürida suured bussid muusikariistade vedamiseks jm. Natuke saadi toetust ka Kanada riigi poolt. Reis õnnestus hästi, kuid kahjuks ei saanud tulla kaasa vend Paul, kes oli raskelt haige ja sattus just sel ajal haiglasse (ta suri 2002.a.). Samuti ei saanud reisile tulla vend Juhan, kes elab Vancouveris. Nii mindi kuuekesi – viis õde ja üks vend. Esineti Eesti mitmes paigas (Tallinnas, Pärnus, Saaremaal) kahe kavaga, millest üks oli vaimulik ja teine pop-rock-folkmuusika. Lauldi mitmes kirikus – Kaarli kirikus Tallinnas ja Kihelkonna kirikus Saaremaal. Igal pool said nad hea vastuvõtu osaliseks, nendega tehti intervjuusid nii televisioonile, raadiole kui ajalehtedele ja kõikjal kohtasid nad suurt vaimustust – see, et ollakse Kanadast, ühest perest, räägitakse suurepärast eesti keelt ja lauldakse eestikeelseid laule... Väga tore oli see, et nad kohtasid oma rohkearvulisi sugulasi, kes igal pool nende kontserditele tulid. Reet julgeb seda reisi nimetada oma elu üheks kõrgpunktiks, mis jättis sügava mulje tema südamesse ja eestlusesse.

Reeda sõnul on kõik õed-vennad väga lähedased, püüdes kokku saada nii tihti kui võimalik, enamasti pühade ajal ja laste sünnipäevadel. Kõik elavad Kanadas peale Elleni, kes töötab Eestis muusikaterapeudina, aidates vanureid ja puuetega lapsi. Ta on teinud sama tööd ka Bosnias, töötades lastega, kelle jaoks oli sõda jätnud rasked jäljed. Ansamblina pole Lindau pere enam koos esinenud sellest ajast, kui vend Paul suri, kuid perekondlikel sündmustel lauldakse ühiselt alati. Eelmiste jõulude ajal esineti Sarnias kirikukontserdil.

Olles alati tihedalt seotud muusika ja lauluga, ei valinud Reet seda siiski oma põhitööks. Teda huvitas väga ka kunst, mida ta Toronto Ülikoolis õppima asus, omandades kunsti- ja muusikaõpetaja kutse. Professionaalses töös kandus ta siiski hiljem kunsti poolele, kuigi õpetas kaua aega laulmist ja instrumentaalmuusikat ning juhtis noortekoore ja -orkestreid. Reet töötab kunstiõpetajana ja kunstiosakonna juhatajana Thornhill’is Thornlea Secondary School’is. Muusikaga tegeleb ta eesti koolis, samuti laulab Akadeemilises Segakooris „Ööbik“, esinedes vahel ka solistina.

Lisaks kunsti õpetamisele tegeleb Reet ka ise pidevalt kunstiga: ta on graafik, aga tegutseb ka fotograafia alal, samuti maalib. Nooremalt oli ta Eesti Kunstnike Koondis Torontos (EKKT) liige ja nüüd viimasel ajal Eesti Maja kunstikomitee liige. Tema sooviks on teha magistrikraad, uurides eesti kunsti, mis polnud ülikooli ajal tema õppekavas. Nüüd on ta end sel alal palju harinud – võtnud kursusi ja käinud KUMUs, millest on väga suures vaimustuses.

Kuna Reeda vanemate siht oli kasvatada lapsi eesti kodus eesti keele ja kommete keskel, aitas see suuresti nende kujunemist ja soovi seda ka ise edasi anda. Nii tegeleb Reet juba aastaid eesti noortega, tundes nagu kohustust anda tagasi seda, mis on ise saanud. Kahjuks surid Reeda vanemad noorelt – mõlemad 67-aastasena. Isa haigestus juba siis, kui sündis pere noorim laps Juulia (kellega Reedal on vahet 13 aastat), misjärel ta ei saanud enam tööl käia. Isa oli just alustanud oma ehitusfirmaga. Siis pidi ema hakkama 8 lapse kõrvalt tööl käima. Elu polnud majanduslikus mõttes kiita, aga sõbralikkus ja rõõmus meel valitses nende kodus alati.

Reeda muusikalisel teel on suureks eeskujuks olnud dr. Roman Toi, kes kutsus teda „Estonia“ koori, mis oli tema jaoks suur au. Seal laulis Reet aastaid, kuni kolmanda lapse sünnini, siis jäi aega väheks.

Reeda ja tema abikaasa Toomas Voksepa peres on kolm last: Marielle (24), Kristjan (21) ja Eliis (19), kes kõik praeguseks juba ülikoolis. Kõik lapsed on kasvatatud eestlasteks: nad on läbinud siinsed eesti koolid, tegelenud gaidluse-skautlusega ja käinud korduvalt Eestis, nii laagrites kui laulupidudel.

Väga oluline koht Reeda elus on tema tööl muusikaõpetajana eesti koolis, kuhu ta läks siis, kui tema tütar Marielle keskkooli läks. Tollane koolijuhataja Edgar Marten palus, kas Reet ei tahaks seda tööd oma peale võtta, ja kuna hr. Marten on tema jaoks olnud alati suur autoriteet, ei saanud ta ei öelda. Nii ongi sellest ajast saadik tema esmaspäevaõhtud olnud väga kiired: algul „Ööbiku“ kooris, sealt edasi Eesti Majja. 2004.a. laulupeoks ettevalmistudes sündis ka Eesti Koolikoor, millega Reet on väsimatult töötanud kõik need aastad, olles praeguseks teinud läbi juba kaks edukat laulupeoreisi kodumaale. See kõik on nõudnud palju tööd ja vaeva – kuna Reet oli varem laulupidudel esinenud, teadis ta, mis tase on selleks vajalik, ja koolikooriga tuli teha rohkesti harjutusi ja ära õppida nõudlik kava. Aga nagu ta oma kogemustest kinnitab, on eestlased väga andekad laulu- ja muusikainimesed, õppides kiiresti ära keerulisedki laulud. Eelmise suve noortelaulupeo kava oli kolm aastat varasemast veelgi raskem ja ära tehti veel suurem töö. Reet on väga uhke, et noored seda kõike jaksavad – õhtuti, pärast pingutavat koolipäeva, ja ka laupäeviti eriharjutustel! Ja suur rõõm on näha, kuidas noored Eestis olles kõigele reageerivad – keelele, kultuurile, laulule. Omaenese emotsioone sellega seoses on tal raske sõnadesse panna – Eestis laulupeol käik on talle suur hingeline sündmus, mille järel on ta nagu uuesti sündinud. Raske töö, mis võtab energiat ja aega – aga tulemus on nagu kingitus ja kogu seda vaeva väärt! Praegu ei oska Reet veel öelda, kas 2009.a. laulupeoks on ta jälle valmis koorijuhi tööd enese peale võtma.

Rääkides laulust küsib Reet, et kui noored enam ei laula, kui kaua siis eesti ühiskond üldse kestab? Sest laul on tähtis komponent eestlaseks olemises. Samuti on laul tähtis meie tervisele, hingele ja emotsioonidele... Tal on väga kahju, et paljud temaealised eestlased ei laula – öeldakse, et pole aega, aga seda tuleb lihtsalt leida! Reedal on laul aidanud üle saada ka rasketest aegadest – vanemate, venna ja hiljuti äia haigustest ja lahkumisest, samuti tööstressist, mis aeg-ajalt igaüht kimbutama tuleb. Laul ja muusika on talle andnud igal eluperioodil energiat juurde ja ta soovitab ka teistel asuda laulma eesti kooridesse, mis on hea ühiskonnale ja inimesele endale. Koori elu on tore – laieneb sõprusring, mis annab elule palju juurde; ja need inimesed, kes ei laula, ei pruugi teadagi, millest nad ilma jäävad... Õnneks leidub meie ühiskonnas palju toredaid koore, kes heal meelel uusi liikmeid ootavad ja Reeda sõnul võiks seda siinkohal lausa üleskutsena võtta.

Intervjuu käigus näitab Reet rohkelt fotosid, alates lapsepõlvest, kus on jäädvustatud tähtsündmused tema elus. Väga palju fotosid on perekonnaansamblist ja 1994.a. kontsertreisist. Tähtsal kohal on mälestus vanematest, kes neid üldse muusika juurde viisid. Nii avas Reet koos õdede-vendadega toetusfondi oma ema mälestuseks, kuhu laekus palju raha. Meeliliigutavaks momendiks oli kümmekond aastat tagasi ühe kooli külastamine Saaremaal, millele ta andis üle raha koopiamasina ostuks, mis oli tollal vägagi suur väljaminek ja mõeldamatu ühe maakooli jaoks.

Reet külastab Eestit nii tihti kui võimalik. Üks tore reis oli tema jaoks 2002.a. suvel, kui ta kuulus sõpruslinna Tallinna külastava Toronto delegatsiooni. Tema kui õpetaja alaks oli haridustemaatika, nii külastati mitmeid koole, samuti uuriti sotsiaalsüsteemi ning anti nõu kodutute varjupaikade osas. Ka siis käis ta intervjuul Eesti Raadios. Samuti on Reet aidanud tuua Eestisse ühe oma sõbrast hokitreeneri, kelle noored kohe omaks võtsid.

Eelmisel aastal nautis Reet koos abikaasaga kuulsaks kujunenud Viljandi Folkfestivali, kus kohtus helilooja Veljo Tormisega, kes oli kuulnud nende perekonna „Ab Ovo“ plaadist, kus on ka tema teos „Tabu“. Ta oli väga imponeeritud ning kutsus nende pereansamblit isiklikult festivalile esinema. See on siis võimalik tulevikuprojekt.

Reeda käest ei saagi nagu küsida, kuidas ta seda kõike jaksab – igapäevatöö kõrvalt õpetada noortele laulu eesti koolis, tegelda kunstiga, muusikaga, ühiskondliku tööga... Sest mõnele inimesele lihtsalt on antud energiat rohkem kui teistele, või ilmselt oleneb rohkem sellest, kuidas osatakse oma aega kasutada ja prioriteete seada. Sest kui leidub rohkem niisuguseid inimesi nagu Reet, kes tunnevad kohustust eestlust hoida ja edasi anda, ei see siis ka kuskile kao.

(Fotod Reet Lindau-Voksepa isiklikust arhiivist)



















 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus