Eesti Elu
Reet Helisabeth Karm – kunstnikust sisearhitekt
Inimesed 15 Jul 2011 Ille Grün-OtsEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hille Karmi teavad paljud – ajakirjanik, tuntud inimeste elulooraamatute autor ja viimased viis aastat ka lastekirjanik. Kes on aga 26-aastane Reet Helisabeth Karm, üks Hille kahest tütrest? Õige vastus on: sisearhitekt, kes eriti armastab tegelda lastetubade kujundamise ja seinamaalingutega ning aastast 2006, mil ilmus ema Hille esimene lasteraamat „Väike vahva vanaema”, joonistab Reet ka pilte nii ema kui teiste raamatutesse. Muud disainitööd veel kõige vahele.

Kuidas läks nii, et sinust sai kunstnik? Sinu kirjutatut lugedes oleks ka sinust vabalt võinud kirjanik saada.

Nii kaua, kui mäletan, on mul kogu aeg pintsel ja pliiatsid näpus olnud. Vanemadki viskavad ikka nalja, et ma joonistasin enne, kui rääkisin. Illustreerijaks saamisele aga andis tõuke ema esimene lasteraamat. Selle kirjutamine oli kaua ema unistuseks olnud ja tal tekkis idee, et miks mitte ei võiks mina sinna pilte joonistada. Nüüd olengi illustreerinud juba 10 lasteraamatut nii Hille kui teiste autoritega ja lisa on veel ootamas. Sisearhitekti töö kõrvalt teen ka seinamaalinguid ja muud disaini, millega alustasin juba kooli ajal.

Oled sa koolis õppinud kunstnik?

Minu koolitee sai alguse kunstikallakuga Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumis. Seal käisin 9. klassini ja samal ajal käisin ka veel lisaks mõne aasta Kevade tänava kunstikoolis. See oli vahva aeg, mil sõpradega nägime kunsti absoluutselt kõiges meie ümber, nii et isegi plekkämbrid koduõuel said üle maalitud. Kunsti õppimine kui selline tundub muidugi veidi range väljend selle kohta. Pigem oli see meie jaoks lihtsalt üks igapäevane lõbus tegevus. Pelgulinna kooli kunstiõpetaja Tiiu Isoki õpetused on aga väga hästi meeles ja vaieldamatult on Tiiu siiani üks mu lemmikõpetajaid.
Gümnaasiumi aga lõpetasin Gustav Adolfi gümnaasiumis (GAG), kuhu sain sisse läbi raskete katsete ning otsustasingi rohkem keskenduda enda üldisele harimisele ja silmaringi laiendamisele. GAGi aega jäi minu esimene kokkupuude moemaailmaga ehk moekonkursi Supernoova finaalvõistlus, kus sain III koha. See oli minu jaoks väga suur saavutus, arvestades, et ma ju õmblemist ei olnud iial kuskil õppinud. Eks ma olengi selline jalgratta leiutaja mõnikord, et tahan kõik omal käel ära proovida. GAGi ajal käisin ka ühe aasta vahetusõpilasena Prantsusmaal. Elasin seal peres ja õppisin keelt. See kogemus sättis nii mõnegi väärtushinnangu minu jaoks paika.
Bakalaureusekraadi sain Euroakadeemias ja nüüd olengi sisearhitekt.

Milline on sinu pere? Ema Hillet teatakse, aga teised?

Meil on väike, aga tubli pere. Isa Rein on insener ja ema Hille kirjanik, mistõttu meil õega on head geenid loominguliseks mõtlemiseks, samal ajal aga võime seista kahe jalaga kenasti maas. Boheem ei ole meist kindlasti keegi. Tihti tundubki mulle võõras, kui mind kunstnikuks nimetatakse, sest selle mõistega kaasneb tihti tuulepäisus ja kellaaegadest/kuupäevadest mittekinnipidamine jne., mis kindlasti mind ei iseloomusta.
Õde Tiina on jurist, samuti on jurist tema abikaasa. Pere kõige vahvamad liikmed on minu õelapsed Märten, Leelo ja Artur, kellega ikka maailmaasju arutan ja kellelt ka kunstialast nõu saan, eriti lastetubade- ja raamatute vallas.

Mis on kõik see hea ja ilus, mida teinud oled?

Kunst ja disain on osa minu elust, mida tõeliselt naudin. Olen sisekujundaja ning oma loomingus lähtun just sellest tõetruust ütlusest. Sisekujunduses meeldib mulle lihtsus ja soojus, mis on iga kodu puhul omanäoline ja kordumatu, täpselt nagu selle omanikud. See teeb minu töö äärmiselt põnevaks ja nauditavaks.
Sisekujunduses kasutan üsna palju seinamaalinguid, alustasin nendega juba ülikooli ajal sisearhitektuuri õpingute kõrvalt. Lisaks interjöörile maalin ka mööblile ja lõuendile. Olen teinud eriprojekte lastetubadele, kus loon terviku, ühendades sisekujunduse ja seinamaalingud.
Hea on näha, kuidas need 10 raamatut, mis illustreerinud olen, tekitavad lastes siirast rõõmu. Esimese raamatu pilte kirjastusele üle andes mõtlesin, et nüüd on kõik, see on tehtud. Ma ei tulnud tookord selle pealegi, et alles ilmudes ärkab raamat ellu ja parim tasu laste vaimustuse näol tuleb alles hiljem. Raamatuillustratsioonidega kaasnevad ka vahvad raamatuesitlused ja näitused. Esitlustel käime kirjaniku ja kirjastusega ning siiani on meid näha saanud paljudes lasteaedades, koolides, jututubades, raamatupoodides. Sel talvel käisime jõulude ajal Lastehaiglas, kus kinkisime lastele palju vahvaid raamatuid.
Minu illustratsioonide näitusi on siiani olnud Jõgeva kultuurimajas, Tallinna Rahvusraamatukogus ja kahel korral Viru keskuses.
Raamatutele lisaks on mul ette näidata auhinnalised kohad Tallinnas Mustamäel asuva Mustika Kaubanduskeskuse Nutika kujundaja konkurssidelt. Värskeim saavutus on aga Aasta Kodu konkursi nutikaima lahenduse auhind. Uhke tunne on, kui tead, et sinu kodu on üks kümnest ilusamast Eestimaa kodust.
Veidi olen katsetanud ka moega. Nimelt on mul taskus moekonkursi Supernoova III koht. Suur moekihk on küll möödunud, aga riideid, kotte ja muid aksessuaare disainin enda lõbuks siiani.

Kas on midagi kunstivälist ka, mida sulle teha meeldib?
Minu nõrkuseks on kingad ja sushi ning vabal ajal olen veidi ekstremist. Mängisin viis aastat jalgpalli ja nüüd proovin tutvust teha surfi ja lumelauaga. Samas ei tea ma midagi mõnusamat, kui üks hea raamat, pehme pleed ja tassike teed veidi vihmasel sügisõhtul…

Sa oled vahva lastetubade kujundaja – ehk annad natuke nõu, kuidas veel kähku ja kärmelt lastetoa enne kooli algust uueks saaks?

Täiesti uue toa loomine on aeganõudvaim, aga kindlasti põnevaim ja võimalusterohkeim variant. Kui alustada nullist enne sees elatud toaga ehk visata tuba ka mööblist ja muust üldse puhtaks, on hea võimalus teha järeldused varasematest miinustest ja neid mitte korrata. Igal juhul on uue lastetoa eduka projekti võtmesõnaks lapse enda soovid ja vajadused ning ruumi otstarbeline jaotus ehk funktsionaalsus.
Üldiselt tehakse lastetubades põhiliselt kolme asja: magatakse, mängitakse ja õpitakse. Oluline on neile kolmele leida õige asukoht (õpilaud valgusesse, magamine vaiksesse nurgakesse jne) ja alad piiritleda mõttelisteks tsoonideks, et kooliasjad ei segaks mängimist ja mänguasjad puhkamist.
Piisavalt peab olema panipaiku. Kui laps näeb, et polegi asju nagu kuskile panna, kaob tal ka motivatsioon tuba korras hoida. Kappidele lisaks võiks olla ka mõni riiul, sest riiulit õpib laps paremini korras hoidma.
Kindlasti ärge jätke last ennast tema toa loomisest välja – lapsed võivad olla üllatavalt nupukad. Lapse toa planeerimisel soovitan kindlasti arvestada ka ülejäänud elamisega, et lapse tubagi oleks osa kodu terviklikust stiilist.

Kui mööbel alles jätta, mis nippidega saaks toa ikkagi nagu uueks teha?

Hästi oluline on näha tervikut, sest vahel tundub terve tuba nii vana ja väsinud, et kõik oleks vaja nullist uuesti teha, kui tegelikult piisaks vaid mõne elemendi muutmisest. Üks lihtsamaid viise on seinte värskendus värvi või tapeediga. Väga lahedalt mõjuvad lastetoas seinamaalingud, kas pisikeste pitidena, suure pildina ühes seinas või juba kasvõi kõik seinad nagu üks suur muinasjutumets. Viimasel juhul võiks toa sisustus olla hästi rahulik ja mahe.
Mööbli värvimine on ka vahva ja sama loominguline kui seinte maalimine, ka mööblile saab lisaks lihtsalt värvimisele pilte teha.
Väga lahedad sisustuselemendid on valgustid, aga oluline on piisava valguse tagamine, seda eriti üldvalgustuses, mängutsoonis ja õpilaua juures. Kui lapse toas suuri panipaiku pole, aga asju palju ja kapid juba täis, siis suureks abimeheks on kõiksugused kastid, karbid, torud, kotid jne.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus