Reaalkooli kuldne ajajärk on kaante vahel Õpetajate leht
Kultuur 14 Dec 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Küllo Arjakas

Artikkel oroginaalis + fotod: http://www.opleht.ee/?archive_...

* Hiljuti nägi trükivalgust Tallinna reaalkooli ajalugu aastatel 1917–1940 käsitlev kaheköiteline „Must-kuldne müts me peas…”.

Raamatu autoriks on 77. lennu vilistlane realist Märt Karmo, kes kaks viimast aastakümmet töötanud Eesti Pangas. Tegeldes mõistagi väga vahelduva intensiivsusega, on tal kulunud oma kooli ajaloo uurimiseks ja kokkukirjutamiseks ligi 30 aastat! Ning nagu Karmo eessõnas kinnitab, on nüüd tasutud tänuvõlg koolile ja õpetajatele.
Tegu on vaieldamatult mahukaima käsitlusega, mis senise kooliajaloo uurimisel ühe kooli teatud ajalooepohhi kohta kirjutatud. Kus peetakse plaani süveneda oma kooli ajaloosse, tuleks selle koguteosega lähemat tutvust teha.

Ilmumiseks kulus 80 aastat
Reaalkooliraamatu kaugeim eellugu algab koguni 1930. aastal, mil pedagoogikanõukogu otsustas anda kooli 50. aastapäevaks (1931) raamatu välja. Märt Karmo „armus” teemasse 1981. aastal. Ta koostas tollase Tallinna 2. keskkooli 100. aastapäevaks ilmuma pidanud väljaandesse seitsmeleheküljelise teksti, käsitledes aastaid 1918–1944. Raamat ei ilmunud. Uus katse tehti 1990. aastate algul. Siis võeti sihiks kooli 110. aastapäev ning esimesteks ülemaailmseteks Reaali päevadeks septembris 1991 kavandati välja anda kooli ajalugu käsitlev ülevaateteos. Ent seegi üritus läks, küll mitte Karmo süül, vett vedama.
Järgmiseks sihiks sai kooli 125. aastapäev ning Karmo lubas kokku võtta sõjaeelse kooli ajaloo. Töö edenes, 2006. aastal korraldati ettetelliminegi. Põhjalik uurimistöö nõudis planeeritust rohkem aega ning nii jõudis sügisel 2011 kolmas katse sihile.
Mahud aga kõnelevad iseenda eest. 1980. aastate algul kavandati 1918–1944 kokku võtta õige lühidalt. Nüüd keskendus Karmo pea samale perioodile, aastatele 1917–1940, ning kaheköitelises raamatus on kokku ligikaudu 1250 (!) lehekülge.

Tuntud realistid
„Must-kuldne müts me peas…” I osa (317 lehekülge) käsitleb Tallinna reaalkooli aastatel 1917–1920. Siin on põhirõhk realistidest pedagoogide ja õppurite panusel Eesti omariikluse väljakuulutamisel ja Vabadussõjas, käsitletud seitset realistist Vabaduse Risti kavaleri jms. See on seni kõige ammendavam ning rohkema memuaarse materjaliga vääristatud käsitlus ühe kooli õppursõdurite võitlustest oma riigi eest neil aastail. Autor on välja selgitanud 84 realisti-sõjameest, kellest osa küll rindele ei jõudnud. Sõjas hukkus teenekas võimlemisõpetaja Anton Õunapuu ning langes neli õpilast, neist kaks juba sõja algusperioodil 1918. aasta talvel.
Köite teises osas on läbi kirjutatud emakeelse reaalkooli väljakujunemine Tallinnas 1917–1920. aastal. Käsitletud on õppeplaane ning õppetöö korraldust, õpetajaskonda ning kooli teenistujaid, õpilasi, õppeedukust, koolikorda, õpilasringe, õpilaste vaba aja harrastusi jpm. Kuidas sündis skautlus ja kuidas tuli korvpall reaalkooli, kuhu tehti väljasõit või korraldati ekskursioon.

Ülevaade on äärmiselt põhjalik
Kooli ajalooga seotud detailide väljaselgitamine on nõudnud kolossaalset arhiivitööd. Enamik arhivaale on saksa või vene keeles, isikunimed väga erinevates vormides. Ent lõputuid väljakirjutusi tuleb süstematiseerida, eri allikatest pärit materjale võrrelda, kontrollida ning üldistada.
„Must-kuldne müts me peas…” II osa (932 lehekülge) hõlmab Tallinna reaalkooli 1920–1940, aga ka saksa reaalkooli 1919–1939. Siingi selgitab reaalkooli õppeplaanide, kooli struktuuri muudatusi jms üldajalooline ja kultuurilooline taust.
Kuidas korraldati võõrkeelte õpetamist, hääletati usuõpetuse poolt või vastu, miks lisandus õppekavasse riigikaitseõpetus ning millal vähendati laulutunde, soovitatud ning lubatud õpikud, kuidas algas õpikute standardiseerimine jpm. Taustaks on antud põhjalik kokkuvõte reaalkooli direktori ja haridusministri Nikolai Kannu 1934. aasta koolireformi edenemisest.
Antakse ülevaade õpetajatest, nende elulood, õpetajate palgatingimused, meenutusi värvikatest seikadest. Lisandub õpilaskonna ülevaade: vanuseline koosseis ning sotsiaalne päritolu, õppemaks, abi- ja toetusraha, õpilasomavalitsuse tegevus, õpilasfolkloor, lõpusõrmused, lõpumärgid jms.
Sama mahukas on harrastuste peatükk koos taustaselgitustega: koolinoorsoo liikumine, sporditegevus spordialade kaupa (eraldi osa näiteks reaalkooli liuväljast!), kirjandusring koos õpilasajakirjaga Realist ning muude õpilasväljaannetega, näiteringi tegevus.
Meenutatud on edukaid esinemisi ülelinnalistel kõnevõistlustel, kooli puhkpilliorkestri, meeskoori, keelpilli- ja sümfoniettorkestri etteasteid, tantsuorkestrite tegevust. Eraldi peatükk annab ettekujutuse kooli ruumidest, õppevahenditest, raamatukogust, koolivormi kasutuselevõtust, tähtpäevade tähistamist jms. Lühidalt öeldes: esimese hooga ei oska välja tuua ühtegi reaalkooliga seotud valdkonda ega teemat, mis oleks jäänud autori vaateväljast eemale.
II köite lõpuosast hõlmab paarsada lehekülge nimekas baltisaksa keskkool Eestis – samuti Tallinna Peetri reaalkoolist välja kasvanud Tallinna saksa reaalkool (1919–39). 1939. aastal tegevuse lõpetanud õppeasutuse arhiiv hävis 9. märtsil 1944, selle kooli kohta pole eesti keeles seni ilmunud ühtegi käsitlust.

Eelkõige pedagoogidest ja õppuritest
Autor on koostanud õpetajate elulood ning otsinud fotod. Unustatud pole kooli ametnikke, teenijaid, majahoidjaid ega katlakütjaid, kelle kohta on üldjuhul vaid suulisi mälestusi.
Väga palju on juttu õppuritest. Nimeliselt on ritta pandud korv- ja võrkpallurid, maletajad ning vehklejad, kõnevõistluste võitjad, meeskooride lauljad, näitemänguhuvilised jt. Reaalkoolist võrsunute plejaadi ei jõua ette lugeda. Lisagem, et II köite nimeregistris on üle 3000 inimese ja nii mõnigi tänapäeva noor võib avastada just oma vaarisa tublide realistide nimekirjast.
Mööda ei ole mindud traagilistest juhtumitest, näiteks tegi sügisel 1920 üks suvetööle jäetud noormees enesetapu. Nõudmised õppetööle olid karmid. Rekordilise 1923. aasta kevadel jäeti suvetööle koguni 32% õpilasi, kellest enam kui pooled maadlesid veel järeleksamitega.
Nagu igas koolis, tehti ka Reaalis koerust ja ulakust, vahel õige tõsiseid­ki tükke. Kas püüti salaja asetatud mikrofoni kaudu pealt kuulata õppenõukogu koosolekut (1928. aasta abituriendid), pandi õpetajate kohta ajalehte libakuulutusi, võngutati kambaga kahe klassi vahelist seina, käidi salaja tantsukursustel jne.
Oli pedagooge, kes poiste koeruste ja üleannetuste ning tunnis korra hoidmisega hakkama ei saanud. Kas-vandikud meenutavad mõningaid üsna tabavalt. Tunduvalt rohkem jagus aga õpetajaid, kes andsid reaalkoolile hinge, sisu ja näo. Need olid eelkõige direktor Nikolai Kann, kuulus Habe – inspektor (õppealajuhataja) Ernst Särgava-Peterson, Paul Ederberg, Peter Martinson ja paljud teised, kes jäid oma poiste mällu eredate isiksuste ja koloriitsete pedagoogidena.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus