Nädala portree Augustikuus külastas Kanadat muusikaärimees Raivo Sersant Eestist, kes on siin viimase paari aastakümne jooksul korduvalt viibinud, viimati küll aga juba 15 aastat tagasi. Järgmisel aastal täitub 20 aastat tema ja Kanada ansambli „54 40“ mänedzheri A. Moy korraldatud tuurist, mille käigus saabus Kanada ringreisile Eesti tuntud ansambel Ultima Thule.
Tollest ajast on jäänud hulgaliselt häid sõpru, keda ta seekord külastama tuligi. Ja muidugi nautima Kanadat oma suureparases ilus.
Täna on Raivo Sersant firma IS Music Team tegevdirektor ja üks kahest omanikust.
Firma tegutseb aastast 1989, omatakse nelja muusikapoodi (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas), kus müüakse nii klassikalise kui rockmuusika instrumente; samuti tegeldakse kinode, teatrite ja kontserdisaalide heli- ja valgusinstallatsioonidega.
Viimase aja suuremaks tööks oli professionaalse valgusetehnika müük ja paigaldus kahes Eesti Pärimusmuusika Keskusele kuuluva Kirsimäe Aida saalis Viljandis. Firma ärieetika loomulikuks jätkuks on olnud läbi aegade mitmete telesaadete, festivalide ja artistide sponseerimine.
IS Music Team on Raivo Sersanti sõnul omal alal üks kahest suurimast tegijast Eestis.
Meenutades pea 20 aasta tagust Ultima Thule kontsertreisi Kanadasse, sõnab Raivo Sersant, bändi tolleaegne mänedzher: „1989. aasta alguses viisin ansambli intuitiivselt Moskvasse, kus toimus tollase NSV Liidu ansamblite ettemängimine Lääne plaadikompaniidele. Ultima Thule oli seal ainuke esineja, kes mängis sel 3 päeva kestnud lindijärgi-laulmise-laulupeol otse (mitte lindilt) ja kes valiti ka ainsana välja Kanada tuuri jaoks esinema koos kohaliku tuntud ansambliga „54 40“ Vancouverist. Tollel ajal oli see maksimaalne õnnestumine rock-grupile „raudse eesriide“ tagant. Kuna tegu oli perestroika kõrgajaga ning Venemaal ja seal toimuv muule maailmale nii lootustandev, siis vaatamata meie kannatlikele ja põhjalikele seletustele Kanada meediale, et oleme rock-grupp Eestist, kirjutati meist sageli pealkirjade all: „Rock from Russia“ või „Perestroika Rock“. Nüüd, kus reis Vahtralehemaale oli kindel, lõime sidemed Kanada eestlastega selleks, et esineda ka neile ning koos nende kohalike sidemete ja kogemustega ajada Eesti asja nii efektiivselt kui võimalik.
Oli ju läbi rockikeele kanadalastele lähenemine ja meie probleemidest rääkimine uudne moodus Eestit propageerida. Meenutagem siinjuures näiteks Peeter Kopvillemi poolt kirjutatud lauluteksti „Feed the Bear“, mis jutustas eestlaste läbisaamisest jõulise idanaabriga. Suure ettevalmistustöö meie tuuri õnnestumisele tegi ära meie esimene kontakt Torontos — Reet Marten-Sehr.
Üleriigilise kontsertreisi jooksul Torontost Vancouveri saareni, mis kestis oktoobri lõpust detsembri alguseni, andsime üle 20 kontserdi, millest 6 olid sooloesinemised. Retsensioonid ajalehtedes olid kiitvad ja mitmel esinemisel aplodeeris publik kontserdi lõpus püsti seistes.“
Küsimuse peale, kas ka täna võiks mõni Eesti bänd samas suurusjärgus Kanada reisi ette võtta ja suurt poolehoidu pälvida, arvab Raivo, et selleks võiks näiteks olla „The Sun“, kus laulab noor andekas ja spontaanne laulja Tanel Padar, kes 2001. aastal tõi koos Dave Bentoniga Eestile võidu Eurovisioonil. Bändil valmis ka just ingliskeelne plaat.
„Tehes nüüd taas hüppe tagasi ajalukku, tahaks veel kord isiklikult tänada kõiki neid lahkeid eestlasi, kes kõhklemata avasid meile oma kodude uksed erinevates Kanada linnades üle terve maa“, jätkab Raivo. Eriti soojad sõprussidemed on tal alates esimesest, aastakümnete tagusest kohtumisest Tiiu ja Aare Kolga ning Malle ja Mihkel Salusooga Ontariost ning Marje ja Alar Suurkasega Vancouverist. Neid kolme peret külastas Raivo ka tänavuse reisi aegu. Reisile tuldi kolmekesi: Raivoga oli kaasas elukaaslane Ly Ranne, kes on ilutoimetaja Cosmopolitan’i eestikeelses ajakirjas, on üks Eesti tuntumaid meigikunstnikke ning moeshow’de lavastajaid ning Ly tütar Hannele Tiik, kes õpib Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumi viimases klassis. Tema jaoks olid väga põnevad külaskäigud Toronto Eesti Majja ja Kembi tallu ning Eesti kirikusse Vancouveris. Raivo tütar Sandra Sersant, kes oli isaga kaasas 8-aastasena pere viimasel Kanada külastusel, ei saanud seekord kaasa tulla oma tänaste töökohustuste tõttu sporditarbeid müüvas firmas Extreme Sport, kuna pidi olümpiamängudel toimuvaga pidevalt kursis olema. Septembris jätkab ta oma magistriõpinguid turunduse alal hispaania keeles Madridis.
Toetudes oma kogemustele, oskab Raivo Sersant hinnata väga seda panust, mis siinsed eestlased on aastakümnete jooksul andnud, säilitades ennastsalgava töö ja entusiasmiga eestlust, eesti keelt ja kultuuri ning ehitades silda Kodu-Eestiga. Muusikaärimees peab väga oluliseks kogu siinse eestlaskonna tegevuse võimalikult täpset arhiveerimist ja siis talletatud andmete kergesti kättesaadavaks tegemist kõigile huvitatuile.
Raivo räägib ka teistmoodi väliseestlusest. Kavala naeratusega näol küsib ta minult, et kas ma tean, milline eesti perekonnanimi on maailmas tõenäoliselt kõige tuntum. Nähes hämmeldust minu silmis jätkab ta: „See on täna maailma ühe juhtiva trummitaldrikute tootja firma nimi — Paiste. Perekonna juured pärinevad Saaremaalt ning juba 30-ndate aastate algul müüs M. Paiste oma toodangut Eestist kuulsale Ameerika firmale Ludwig. Alustati koos kahe töömehega Tallinnas ja nüüd omatakse vabrikuid Saksamaal ja Shveitsis. Umbes 33% maailmas täna valmistatavatest trummitaldrikutest kannab nime Paiste. Pere lahkus Eestist Saksamaale 1939. aastal lootuses jõuda Ameerika Ühendriikidesse. Sõjakeeris jättis nad algul Poola ja viis hiljem Saksamaale. Ainult pereema L. Paiste sisetunne sundis neid maha tulema sõjapõgenikke täistuubitud luksuslaevalt Gustloff, mis hiljem lasti vene allveelaeva poolt torpeedodega põhja.“
1963. aastal, peale oma isa M. Paiste surma, võtsid firma juhtimise üle tema pojad Robert ja Toomas Paiste, kes ka palkas Raivo projektijuhiks oma perefirma taasloomisel Eestis. Peale oma sõbra, firma tegevdirektori T. Paiste traagilist hukkumist 2002. aastal Hispaanias, otsis Raivo Tallinna arhiivides võimalikke ennesõjaaegseid materjale artikli kirjutamiseks kuulsast perekonnast ning leidis fotosid, mis tõestasid, et pärast revolutsiooni eest pagemist Petreburist, asus Paiste kauplus Tallinnas ja just tänase armastatud restorani „Olde Hansa“ peasissekäik viiski muusikapoodi. Selleks, et teada saada firma arengu tehnoloogilist poolt, oleks olnud vaja vestelda Robert Paistega, kes on enamuse Paiste taldrikute kõlade väljamõtleja ja leiutaja. Ainuke probleem oli see, et Robert oli keeldunud kõigist intervjuudest viimase 20 aasta jooksul! Aga juhtus ime. Vahetult enne sõitu Kanadasse viibis R. Sersant 2 päeva Robert Paiste kutsel Shveitsis, kus lindistas väga huvitava 6-tunnilise intervjuu mehega, kes lahkus Eestist 7-aastase poisina ja jõudis visa tööga maailma muusikatööstuse tippu.
Kokkuvõttes märgib Raivo, et kogu nende pere jaoks oli möödunud reis parimas mõttes mõnusalt muljeterikas ja taaskohtumine vanade sõpradega ning vestlused uute tuttavatega hingeliselt rikastavad: „Siia tuleme alati hea meelega tagasi.“
