Raivo Palmaru: Kõik sõltub tavalistest inimestest
Arvamus 18 Dec 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/12/38207_002_t.jpg
Raivo Palmaru
www.DELFI.ee
Foto: Ilmar Saabas

Ei aita ministrite väljavahetamine ega külatohtrite soovitatud maarohud à la innukas vabandamine. Seda protsessi toidab inimeste kasvav rahulolematus ja see ei lõpe enne, kui haigus on välja ravitud.

Eesti on juba mõnda aega sarnanenud Taani modernistliku proosa ühe huvitavama autori Peter Seebergi tuntud novelli kangelasega, keda arstid olid väga südamlikult rahustanud, et üks amputeeritud jalg ei tasu rääkimistki. Nad lubasid patsiendile, et too hakkab käima paremini kui enne. Kuid peagi selgus, et maha tuleb võtta ka teine jalg. Siis tuli lühike vaheaeg, misjärel haigus lõi paremasse kätte ja levis kiiresti õlani välja. Arstid palusid haigel sedagi mitte liiga südamesse võtta. Aga varsti tuli maha lõigata ka teine käsi, algul küünarnuki juurest ja siis õlast saadik...

Ka Eesti paljusid eluavaldusi on 2008. aasta sügisest alates reformimise sildi all amputeeritud. Kuid tõbi käib endistviisi mööda oma salajasi radu, tohterdajad aga seletavad tarka nägu tehes, et muretsemiseks pole põhjust. Õnneks hakkab ka kõige kergeusklikumatele lõpuks koitma, et samamoodi jätkata ei saa. Kuid selleks, et midagi muuta, peaks haiguse põhjusi ja selle kulgemise seaduspärasusi mõistma. Paraku ollakse sellestsinasest selgusest kaugel.

Paljukirutud süsinikdioksiid

Paljud inimesed tajuvad praeguse olukorra tõsidust ja ametliku propaganda mõttetust, ilma et nad suudaksid toimuvat seletada. Et paremini mõista, milles asi, tuletagem viivuks meelde, kuidas kriisiaja majanduslik ja sotsiaalne tagurpidiminek kirjutati täiega välise teguri, ülemaailmse majanduskriisi arvele. Kuid küllap panite tähele, et Eesti majandus langes miinustesse juba 2008. aasta teises kvartalis, seega pool aastat varem kui Lehman Brothers pankrotikaitset palus. Teatavasti loetakse seda hetke ülemaailmse kriisi alguspunktiks.

Mis aga olulisem: meie majanduslangus oli tunduvalt suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kui tegemist oleks ainult välistekkeliste põhjustega, siis mismoodi seda seletada? Miks oli just Eesti globaalse majanduskriisi pommiauk, aga mitte näiteks endine sotsriik Poola, mille majandus ei kukkunuid kordagi miinustesse või Tšehhi Vabariik, mille majanduslangus oli kriisi ajal väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt? Kuidas seda erinevust seletada?

Ei saa öelda, et seletusi ei otsitud. Seda tehti nii 2009. aasta kevadistel mõttetalgutel kui ka arvukatel konverentsidel ja foorumitel, nii järjekordset inimarengu aruannet koostades kui ka lehelugudes ja telesaadetes. Kuid midagi peale mõne tonni sooja õhu (paljukirutud süsinikdioksiidi!) need arutelud ei andnud.

Põhiliselt sellepärast, et ei julgetud sammugi kõrvale astuda „ainuõigest“ mõtteviisist ja täielikust üksmeelest. Kõikvõimalikel kõnekoosolekutel astusid üles ühed ja samad tegelased, kellel pole juba ammu midagi uut öelda. Eesti ajalehed on teisitiarvajatele üsna suletud ning mõningaid ETV jutu- ja uudistesaateid vaadates jääb mulje, et ajakirjandussündmuse asemel toimub usuakt, kus mitte ei jagata informatsiooni ega vahendata erinevaid seisukohti, vaid kuulutakse ja kinnitakse oma usulisi tõekspidamisi.

Pärast Harta 12 ilmumist läksid mõttetalgud uuele ringile. Aga et talgulised olid needsamad kes ikka, oli tulemuseks uus pahvak sooja õhku. Ses mõttes oli metafoorne juba presidendi juures toimunud kohtumise paik – jääkelder, mis ongi olemasoleva säilitusruumiks mõeldud.

Kõigil neil juhtudel oli häda selles, et olemas on üks „ainuõige“ partituur, mida erinevad pillimehed interpreteerivad. Nende esitused võivad üksteisest erineda ja mõni neist võib olla üsnagi osav, kuid olulisim jääb kogu aeg samaks. Nii ei panda tähele, et otsitakse mitte lahendusi, vaid reprodutseeritakse ja värskendatakse pidevalt seda mõtteviisi, neid lugusid ja kujutlusi, mis on meid kriisini viinud.

Titanicu jäljed

Oluline on mõista kolme asja. Esiteks seda, et vaesus, tööpuudus, inimeste väljaränne, hariduse (ka kõrghariduse), teaduse, meedia ja muu olukord ei ole isoleeritud nähtused, vaid omavahel põimunud terviku detailid, sama kriisi erinevad tahud. Ja selle kriisi põhjused ei peitu sugugi ainult majanduses või poliitikas.

Majandusprobleemid on pigem tagajärg – märk sellest, et sotsiaalsüsteem (antud juhul nii ühiskond kui ka organisatsioon nimega „riik“) ei tule oma keskkonnas (ja suhetes teiste seal tegutsevate sotsiaalsüsteemidega) lihtsalt toime. See ei sõltu välistest teguritest, vaid eeskätt meie enda võimetusest arendada iseennast ja oma struktuure välistingimustele vastavaks. Aga seda ei teata.

Teiseks tasub teada, et kevadine õpetajate streik või sügisene arstide streik ei olnud pelk töövaidlus, nagu mõnele tundus. ACTA-vastane protest veebruaris päästis valla laiema protsessi, mille välised avaldused on olnud erinevad. See protsess ei vaibu iseenesest või poliitilise turunduse hookuspookuste abil.

Siin ei aita ka üksikute ministrite väljavahetamine ega külatohtrite soovitatud maarohud à la innukas vabandamine. Seda protsessi (loe: lõpptulemusele suunatud süsteemset tegevuste ja sündmuste sarja) toidab inimeste kasvav rahulolematus ja see ei lõpe enne, kui haigus on välja ravitud.

Kolmandaks tuleb aru saada, et tegemist on topeltkriisiga, mida iseloomustavad ühelt poolt üha süvenev haigus, teiselt poolt aga tohtrite ja kannatanute suutmatus selle põhjusi ja toimemehhanismi mõista. Just viimane muudab olukorra eriti ohtlikuks.

Kui kogu asi lühidalt kokku võtta, on tegu alusarusaamade ja seega kultuuri kriisiga. Ühtlasi on kasulik teada, et inimrühm, ettevõte, organisatsioon või rahvus on suures ohus, kui tema kultuuri elemendid (baasarusaamad) pärsivad kohanemist pidevalt muutuvas keskkonnas. Ses mõttes sarnaneb Eesti Titanicuga, mis on kokku põrganud jäämäe veealuse osaga. Avarii on juba toimunud ja selle kriuksatused olid selgesti kuulda, aga vigastustega on samamoodi nagu Neptuni või Uraani leidmisega oktoobritaevas – neid palja silmaga ei näe. Nii istuvad meeskond ja osa reisiseltskonnast omateada turvaliselt laevas ja kuigi vesi ulatub paljudele juba poolde säärde, on nad valmis kallale kargama igaühele, kes tuleb nende idülli segama.

Mida peaks teadma enne kui...

Meeldib see kellelegi või mitte, kuid praeguse valitsuse päevad on loetud ning esmatähtis ei ole enam see, millal kell n-ö kukub. Tõsi, mida kauem praegune olukord kestab, seda halvem meile kõigile. Pealegi võib protsess, mida äsja kirjeldasin, viia rahutusteni. Ja ometi on olulisem see, mis saab edasi.

Mitmed neist, kes praegu puhtana ja puhevil ette astuvad, on kujunenud olukorras samavõrra süüdi nagu Ansip või Reinsalu. Kuid asi ei ole niivõrd süüs (milles väljendub alati kellegi hinnang asjadele, mitte asjad iseeneses – sellistena, nagu nad meist sõltumatult on), kuivõrd selles, et nende inimeste arusaamade „parim enne“ on möödas ja nad ei ole võimelised midagi muutma. Ka uusi parteisid võib luua, kuid mitte kellelgi, kes ei tea, mismoodi praegusest olukorrast välja tulla, ei tohiks olla võimu juurde asja.

Kuidas sobivaid inimesi ära tunda? See peaks olema lihtne. Kui ütlesin, et praegune kriis on eeskätt alusarusaamade ja kultuuri kriis, siis tähendab see, et üks ühiste alusarusaamade muster, millest inimesed oma tegevuses seni on lähtunud, on end ammendanud ja peab ruumi tegema uuele tähenduste mustrile, mis võimaldab keskkonnas toimunud muutuste ja uute esilekerkinud probleemidega paremini toime tulla. Ühtlasi on kasulik teada, et kõiki organisatsioone (ka ettevõtteid ja riiki) juhitakse kultuuri abil. Sellele vastavalt jagunevad juhid kas administraatoriteks või liidriteks. Administreerimine toimub juba olemas oleva alusarusaamade mustri raames, liidrid aga loovad ja muudavad kultuuri. Nii tasubki tähele panna, kummaga on tegu.

Vajadus muudatuste järele on ilmne: olemasolevad tegelikkusekonstruktsioonid enam ei tööta ja tekkinud on selles olukorras iseloomulik usalduskriis. Samas põhjustab alusarusaamade muutmine alati sekeldusi. Endastmõistetavalt asub osa inimesi oma maailmapilti (ja koos sellega oma kohta ühiskonnas) kaitsma. Nad sisendavad endale ja kõigile teistele, et sündmused kulgevad kooskõlas nende arusaamadega – isegi kui see tähendab nii enese kui ka teiste petmist.

Kuid otsustab see, mida teeb publicus vulgus (loe: tavalised inimesed). Ma loodan, et kuigi see, mida võimalikud uued eestvedajad räägivad, erineb paljudele tuttavast pildist, jääb rahvas uskuma nüüdisaegsemas arusaamade mustris mõtlevaid inimesi ja annab seeläbi ka endale uue võimaluse.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus