Rainer Kattel: Uuseestlase ­libaimpeerium
Arvamus 29 Jun 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/06/36837_001.jpg
Eesti Ekspress

 - pics/2012/06/36837_002.jpg
Rainer Kattel
Delfi Pilt

Artikkel Eesti Ekspressis: http://www.ekspress.ee/news/ar...

Riigid püsivad tänu sellele, et kodanikud usaldavad (kas või teatud piirini) riiki ja seeläbi legitimeerivad tema tegevust. Usalduse loomine ja säilitamine on alati keeruline, pingerikas ning enamasti ka ühiskonna alateadlikke hoovusi ärakasutav poliittehnoloogiline tegevus. Kõige sirgjoonelisem tee usalduse saavutamiseks on suuruse, suursugususe taotlemine ja vähemalt näiline saavutamine. Iga riik tahab olla impeerium.

Eesti riigi jaoks on alates taasiseseisvumisest olnud sisuliselt ainus tee, kuidas sellist suurust ja usaldust saavutada, neoliberaalsete reformide edukas läbiviimine ning nende sillutatud teel püsimine. Kui 1990ndatel olid sellised reformid ilmselges pingeseisundis eestlust defineeriva rahvuslusega, siis viimastel aastatel võib tähele panna, kuidas neoliberaalsus on tasapisi, aga kindlalt muutnud eestluse olemust ning sellega ka seda, mida tähendab olla patrioot ning millised poliitikute teod ja tegemised usaldust tekitavad või vähendavad.

Täna on uuseestlus ja sellega kaasnev patriotism alles kujunemas, kuid me võime juba näha, mida peab uuseestlane riigi usaldusväärsuseks ning mida riigi suuruseks. Nii tahab uuseestlane kriisiga toimetuleku jutustust üha rohkem näha pigem tehnokraatliku paratamatusena ja mitte kui valikut tegelike alternatiivide vahel. Hoolimata valitsuskoalitsiooni regulaarsest ülbitsemisest on nende retoorika tegelikult olnud selgelt tehnokraatlik: kärpida oli vaja hullema ärahoidmiseks ning teisalt tõi kärpimine euro ja sellega kaasneva rahvusvahelise tähelepanu ja prestiiži. Ka valitsuskoalitsioon tunnistab, et see lahendus ei olnud ideaalne, et tööpuudus püsis pikalt suur, et kulutusi oleks vaja rohkem, aga raha ei ole.

Tehnokraatlikud lahendused (näiteks kärped 3% SKTst) tähendavad, et tegemist ei ole poliitiliselt küsimuse alla seatava teemaga. Teisalt saab tehnokraatlikke lahendusi näidata iseenda kõrgete oskustena. Eriti kui need oskused lähtuvad Euroopa nõudmistest ja vastavad neile. Seetõttu on uuseestlasele üha tähtsamaks muutunud Euroopa poliitmaastiku heakskiit. Teisisõnu on kohalik poliitika uuseestlase silmis pigem apoliitiline tehnokraatlike valikute tegemine ning tõeline poliitika toimub Euroopas.

Tehnokraatlik efektiivsus on siseriiklikult kuvand, mida valijatele müüa. Üha rohkem on sellest saanud ka uuseestlase sisuline kreedo. Ärgem virisegem üksteise kallal, olgem uhked selle üle, mida oleme saavutanud.

Ka on Eesti rahvusvahelisest kuvandist saanud uuseestlase rahvuslik pärand, mida hoida ja mille eest hoolitseda. Seda kuvandit iseloomustavad infotehnoloogia, riiklik kasinus ja kõrged kohad eri indeksites. ­Virisemine on nende saavutuste tagapõhja ja reaalsust uuri­da. Selline suhtumine – mida üha rohkem kehastavad nii poliitikud eesotsas presidendi kui peaministriga kui sageli ka arvamusliidrid meedias – määrab üha enam selle, mida peab uuseestlane õigeks Eestiks. Sellel väljal on mõistetav ka presidendi kalkuleeritud emotsionaal­sus Ameerika majandusteadlase Paul Krugmani suhtes. Viimane avaldas kahtlust Eesti tehnokraatlike saavutuste osas, julgustades nõnda ka kodumaised virisejaid. Ja nagu meediakajastusest näha, tormas ärksam osa uuseestlasi presidenti kohe kiitma. Usaldus presidendi ja nõnda ka riigi vastu tõenäoliselt kasvas.

Kuna kohaliku poliitika ainsad rahvusvaheliselt väärikad saavutused on tehnokraatlikku laadi (väike riigivõlg, interneti levik jne), siis uuseestlane põhimõtteliselt ei usalda poliitikuid. Parteide korruptsioon rahastamisel, töökohtade jagamisel, samuti nende läbipaistmatu juhtimine või nimekirjades olevad surnud hinged ainult süvendavad usaldamatust.

Küll usaldatakse aga vabakonda ehk inimesi, kes ei ole ettevõtjad ega elatu riigi rahast. Vabakond korraldab oma elu ise. Vabakond teeb ära ja koristab prahi. Vabakond on ennast iseorganiseeriv abistav käsi. Vabakond on uuseestlase nähtamatu käsi. Vabakond eelis­tab puhast loodust, kuid ta ei vastanda ilvest Ilvesele, pigem vastupidi – need täiendavad üksteist. Teisisõnu näeme siin sarnaselt tehnokraatliku efektiivsusega apoliitilisust kui peamist uuseestlase iseloomujoont: vähem möla, pikem samm. Uuseestlane mõtleb sarnaselt Margaret Thatcheriga, et ühiskonda ei ole olemas: aitame neid, kes ennast ise aitavad.

Me oleme kõik kohanud uuseestlast. Ta on kõrgelt haritud noorem inimene, 30–40aastane, enamasti on ta õppinud välismaal. Ta on apoliitiline, rõhudes pigem otsustavusele ja efektiivsusele. Ta kehastab peamiselt mehiseid konservatiivsemat laadi pereväärtusi (talle meeldib emapalk, aga mitte feminism), talle meeldib softcore militarism, nagu Kaitseliit ja ümber maailma reisimine.

Uuseestlase jaoks ei ole olemas geograafiat, sest 3G-võrk on ka Kükametsas. Teadmistel ei ole juuri, sest Skype’i tehakse globaalselt. Uuseestlane arvab, et edukad on need, kes on sündinud globaalselt mõtlevatena: elitaarsus on mõttemall ja väärtus. Uuseestlase impeerium on globaalne.

Ehkki sellesse uude eliiti kuulub täna ehk mõnikümmend tuhat liiget, määravad nemad üha rohkem, mis Eestis toimub, mida siin mõeldakse-arvatakse ja kes millisel positsioonil on. Ja seetõttu otsivad parteid nende heakskiitu. Järgmised valimised võidab erakond, kes suudab meis kõigis äratada uuseestlase ja panna meid uskuma, et ka libaimpeerium on ikkagi impeerium, mille nimel ennast ohverdada.

Rainer Kattel (38) on Tallinna Tehnika­ülikooli innovatsiooni­poliitika ja ­tehnoloogia valitsemise professor.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus