(Foto: ERR/Ülo Josing)
Soome poliitilisel maastikul on toimunud maalihe, mis sundis eriti just sotsiaaldemokraate seekordset maipüha virilavõitu naeratusega tähistama.
Minu "teine kodukant" ehk piirkond, kus ma elasin kõik oma 16 Soome-aastat, kannab praegu tervikuna Kouvola nime. 2009. aasta alguseni oli Kouvola vaid Pärnust väiksem raudtee-äärne linnake, täna moodustavad kuus liitunud linna ja valda 87 000 elanikuga omavalitsuse.
Kouvola on Soome poliitilise teisenemise suurepärane sümbol.
Neli aastat tagasi sündinud suur-Kouvola neelas endasse mitu paberitööstuse võtmepiirkonda, muu hulgas ka mu esimese kodukoha Soomes, Anjalankoski "linna". Linnas oli tegelikult kaks alevit, millest mõlemat valitsesid paberi- ja kartongitehased – nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Tehaste siluetid troonisid alevite kohal ja need olid kohalike elanike peamised tööandjad.
Kuigi mu enda karjäärivalikud ei ole tehasetööga rohkem seotud olnud kui ajakirjanduslikult oluline, võin ma 19-aastaselt sellisesse paika elama sattununa öelda, et ma olen paberitööliste seas täiskasvanuks saanud. Ma elasin töölisklassi, duunari'te keskel nii pereringis kui ka asjaajamistel, nii sporti tehes kui ka harrastusteatris näideldes. Olen käinud nende pulmades ja matustel, olen jaganud nende triumfe ja kuulanud sadade tundide kaupa nende muresid.
Nende poliitiline meelsus ja maailmavaade pole mind kunagi paelunud (nagu ka ükski teine), aga samas pole ma sellest ka kunagi probleemi teinud. Saalihokiväljakule, jõululauda või teatriproovi poliitikat kaasa ei võeta. Seda ma loomulikult teadsin, et suurem osa neist hääletas sotsiaaldemokraatide või kommunistide mantlipärija vasakliidu poolt ning kogunes 1. mail punalippude alla marssima.
Enam nii ei ole. Praegune Kouvola on üks Soome poliitilisele kaardile jõuga marssinud Põlissoomlaste tugevamatest kantsidest.
Kuigi Põlissoomlaste edu seletatakse välismaal tihti migratsioonivastasuse ning kriitilisusega Euroopa Liidu suhtes, ei seleta need loosunglikud teemad Põlissoomlaste tõusmist nende kolme suure erakonna hulka, mille pisut alla 20-protsendine toetus mahub viimaste avaliku arvamuse küsitluste järgi veamarginaali – ehk on sisuliselt võrdne. Veel vähem seletab see, miks sotsiaaldemokraadid on esikolmikust välja kukkunud.
Selleks tuleb vaadata hoopis teist näitajat – kui palju on tõusnud Põlissoomlaste toetus ning langenud sotsiaaldemokraatide populaarsus töölisklassi hulgas. Vastus on, et palju.
Juba paar aastat on just Põlissoomlased olnud end töölisklassi esindajateks pidavate inimeste suurim poliitiline eelistus. Soome avaõigusliku ringhäälingu Yleisradio viimase küsitluse kohaselt hääletaks sellistest inimestest Põlissoomlaste poolt 30 protsenti. Sotsiaaldemokraate on samas valmis toetama ainult 16 protsenti duunari'test. Kusjuures demari'te toetus töölisklassi hulgas on langenud ainuüksi sellel aastal seitse protsendipunkti!
Mõistmaks sellise muutuse põhjuseid on hea minna tagasi minu kodukanti.
Juba viisteist aastat tagasi kandsid harrastusteatri proovide pikki stseenidevahelisi pause täitnud jutuajamised tagatoas endas muret töökohtade säilimise pärast. Kusagil oli tehas kinni pandud ja jutud käisid, et äkki ka meil... Hoolega jälgiti nii omanikettevõtte börsinäitajaid kui ka investeeringuid – kui investeerivad, siis ju ei sulge.
Kuni seitse aastat tagasi plahvatas pomm – Kymmene-kontserni omaaegne lipulaev, Voikkaa asula paberitehas, suleti ja 700 inimest jäi töötuks. Kaks aastat hiljem lõpetasid omanikud järgmise Kagu-Soome paberitehase töö ning 2011. aasta detsembris suleti veel üks Kouvola inimestele tööd andnud tehas.
Nii mõnegi mõõt sai täis, ka poliitiliselt. Tunti, et aastakümneid on hääletatud sotsiaaldemokraatide poolt, aga sellest hoolimata "pole saadud, mida telliti". Töölisklassi jaoks ei ole Soome sotsiaaldemokraadid suutnud neid maailma muutumise, ettevõtete külma "optimeerimispoliitika" ja sellega kaasnevate hädade eest kaitsta.
Iseasi, kui realistlik see kaitsmisootus üldse on ja kui palju seda reaalselt suudavad ka Põlissoomlased. Sotsiaaldemokraatide suunas kaldu oleva Kalevi Sorsa fondi juht, poliitilise ajaloo dotsent Mikko Majander märkis volbripäevases ajalehes Helsingin Sanomat, et duunari'te libisemises sotsiaaldemokraatide toetajate hulgast Põlissoomlaste ridadesse on "igatsust kadunud maailma järele".
Vähemalt selles on sotsialistil õigus.
