Eesti Elu
Raimo Laosma kogub jalgrattaga ümber maailma sõites positiivseid emotsioone
Inimesed 17 Dec 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
8. detsembril külastas Eesti Elu toimetust mees, kelle teguviisi võib pidada lausa hulljulgeks või pööraseks: Tallinnas elav Raimo Laosma on otsustanud jalgrattaga maailmale tiiru peale teha, ja seda täiesti üksinda. Oma teekonda — kokku umbes 30.000 kilomeetrit — alustas ta 20. septembril Tallinnast, olles sõitnud eelmisel päeval Tartu jalgrattamaratonil; ja plaan kodumaale tagasi jõuda on järgmise aasta 18. septembriks, kui toimub taas jalgrattamaraton. Nii sai sõpradele lubatud. Äsja 39-aastaseks saanud Raimo on nimelt harrastussportlane, jalgrattaga on ta alati sõitnud. Nii pikalt järjest varem muidugi mitte.

Kuidas siis selline „maailmavallutamise“ idee? Raimol tuli see mõte juba 5—6 aastat tagasi, kui ta oli kodus ja paranes kolmandast põlveoperatsioonist, mis tuli teha sporditrauma tõttu. Internetis surfates sai ta inspiratsiooni Eestis elava Sergei Lõzini kogemustest, kes on jalgrattaga ümber maailma sõitnud koguni kaks korda. Nii lubas Raimo endale: ükskord teen sama. Sinnamaani läks aga veel aega, mõte sai tasapisi reaalsemaks. Ja eelmine talv ta otsustas, et asi saab sügisel ette võetud. Muidugi jäid lähedased tema pärast muretsema, eriti ema, aga Raimo hoiab koduseid ja kõiki talle kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid oma teekonnaga kursis blogi kaudu, millesse ta igal võimalusel sissekandeid teeb: selle leiab internetiaadressil fixusmustamae.ee/fujimees

Pidev suhtlemine lähedastega, lisaks blogimisele ja mailimisele ka Skype’i kaudu, ja nende toetus annab samuti jõudu. Tasuta interneti kohtasid leiab maailmarändur ikka.

Raimo töökohaks Tallinnas oli Fixus Mustamäe kauplus, kus ta just jalgrataste müügiga tegeles. (Samasse töökohta loodab ta pärast reisi ka tagasi minna.) Firma poolt anti talle Fuji jalgratas, EMT andis kasutada suurepärase telefoni, millel on peal GPS — ilma selleta oleks orienteerumine raske. Asju võttis Raimo pikaks reisiks kaasa minimaalselt, vaid eluliselt vajalikku: riideid, varuosi, telgi, madratsi, magamiskoti, söögipoolist… Tal oli algselt kaasas ka väike pliit, kuid Saksamaal saatis ta selle ning veel osa asju koju tagasi, kuna pagasi raskus hakkas rattakodaraid lõhkuma. Praegu kaalub Raimo jalgratas koos varustusega umbes 45+ kilo, ülesmäge on selle pagasiga vahel päris raske minna.

Tallinnast startis Raimo laevaga Stockholmi, edasi sõitis läbi rohkete Euroopa riikide (Hispaaniast sai ka põige Marokosse tehtud), kuni jõudis Lissaboni, sealt lendas USAsse Bostonisse. Järgevalt sõitis ta Kanadasse Quebec’i provintsi, saabudes Montrealist Torontosse, kus elavad sugulased, kelle külastamine oligi plaanis, kui juba Põhja-Ameerika mandril viibida. Suurepärane oli tunda kodusoojust. See on tõesti maailmaränduri jaoks luksus, kui mõnel ööl saab ilusti linade vahel magada ja kodust toitu süüa. Koduseid pannkooke ja sooja sauna sai ta nautida ka teises eesti kodus.

Siinne külm Raimot väga ei heiduta. Külma koges ta ka Euroopas, kus nii mõnelgi hommikul tuli sadula pealt lund maha koukida.

Päev enne Eesti Elu toimetuses käimist oli Raimo külastanud Toronto Eesti Maja — lihtsalt sisse astunud ja kõiki üllatanud. Teisteski paikades plaanib ta eestlasi ja nende kogunemiskohti külastada. Kui keegi soovib temaga kohtuda, juttu ajada või peavarju pakkuda, on ta rõõmuga nõus, Raimoga saab kontakti eelpoolnimetatud blogi või e-maili kaudu: . Järgmiseks plaaniks on jõuda jõulude eel New York City’sse ja taas sealsed eestlased üles otsida. Raimo sõidab Eesti lipu all, ja selgitab kõigile oma teekonnal kohatud huvitatud inimestele uhkusega, kus Eesti asub ja mis riik see on.

Eestlased on temaga mitmel pool juba kontakti leidnud. Enne Eestist startimist temast ilmunud artikli kaudu võttis temaga Facebook’is ühendust Prantsusmaal elav eestlane, kes talle külalislahkust jagas. Reisumehe jaoks on suur asi, kui talle võimaldatakse näiteks lühiajalise koduse olemise kõrval ka oma asju pesta — ta teeb selle nimel oma planeeritud teekonnas heameelega ka mõnesajakilomeetrise ringi.

Ameerika tänupühade aegu kutsuti teda aga ühte Ameerika peresse, kus ta sai kalli külalisena osa tähtsast pidusöögist. Kodudesse kutsumisi täiesti võõraste inimeste juurde on olnud veelgi: südame teeb soojaks, kui lisaks soojale söögile pakitakse talle hommikuks ka võileib kaasa.

Tavaliselt ööbib Raimo aga telgis. Mitte päris juhuslikes teeäärsetes kohtades, aga ikka majade ligiduses, küsides eelnevalt pererahvalt luba, kas tohib telgi üles panna. Vahel on vastatud eitavalt, vahel aga kutsutud hoopis majja ööbima. Lahkeid inimesi leidub ikka, kes oma koduust võõrale kaugelt tulijale avada ei pelga.

Rääkides reisikuludest: eelpoolnimetatud sponsorluse kaudu saadud jalgratta ja mobiiltelefoni andjatele lisaks on Raimo väga tänulik ka firmale Craft, kes andis talle vihmariideid, sooja pesu jm. Kõik ülejäänu käib oma kulu ja kirjadega — reisi eelarve on umbes 13.000 USD, mille hulka on plaanitud võimalikult kaks lendu, varustus, söömine jm. Abi on tulnud ka sõpradelt.

Olgu öeldud, et soe söök ei ole Raimo jaoks reisil sugugi igapäevane nähtus. Tegelikult päris haruldane. Enamuses tuleb läbi ajada kaasa võetud ja kohapealt poodidest ostetud kraamiga. Aga jõu hoidmiseks tuleb midagi süüa iga kahe tunni tagant. Seepärast leidubki ta kotis alati leiba, pähkleid, kuivatatud aprikoose jm., mida kerge kanda, aga mis üsna toitvad. Kalorite põletamine käib tal muidugi ülikiirelt: ühel päeval kulutas ta näiteks 5885 kilokalorit, mis on olnud tema jaoks rekord. Tervis on õnneks hästi vastu pidanud, igaks juhuks on küll kaasas ka meditsiinipaunake ja loomulikult on tehtud üle maailma kehtiv tervisekindlustus. Õnneks pole olnud vajadust seda kasutada, kuigi Saksamaal juhtus üks õnnetus küll — Raimo sõitis loodust vaatama jäädes lihtsalt vastu posti. Kiirabi kutsumisega ta ei nõustunud, kuigi verd jooksis kõvasti, ja juba järgmisel hommikul startis ta taas. Kaks väiksemat kukkumist olid ka USAs. Õnneks pole teeäärsete röövlitega tegemist teha tulnud, kuid Hispaanias tuli küll korra juba leitud ööbimispaigast lahkuda ja uut otsima minna, kuna paik ei tundunud eriti turvaline.

Kui Raimo Tallinnast startis, küsiti temalt: mida ta kõige rohkem kardab? Karu, hunti, ämblikku? Tema vastas, et hoopis inimest: võib juhtuda sedagi, et ta läheb poodi süüa ostma, ja avastab tagasi tulles, et jalgratas kogu kraamiga on läinud. Väikestes kohtades pole sellega niivõrd muret, seepärast püüabki Raimo üldiselt suurlinnu vältida, nende läbimine on ka aeganõudvam ja keerukam.

New Yorgist edasi kavatseb Raimo sõita Philadelphiasse ning külastada seal Fuji peakontorit. Ehk on sealt ka natuke ratta hooldusabi saada. Järgmiseks sihiks on Washington, edasi lõuna poole Atlantasse. Teekond läheb edasi Texasesse, Grand Canyon’i, Las Vegasesse, Los Angeles’se, kust siis ranniku äärt pidi ülespoole… Aprilli algul on plaan olla Vancouveris. Raimol ei ole oma reisil kindlaid päeva- ja nädalaplaane, paljugi selgub kohapeal ja sõltub oludest. Vancouverist tuleb sõita u. 4000 km Alaska suurimasse linna Anchorage’i. Ja sealt on plaanis siirduda mai keskpaigas Venemaale, mida läbides sõita 11.000 km tagasi koju. Lend Anchorage’ist Magadani on praegu veel küsimärgi all, loodetavasti õnnestub aga saada mõne laeva peale.

Kõige karmim osa teekonnast saabki ilmselt olema Venemaal, kus asustatud punktide vahed võivad olla suured, vahel jõgedes vesi kõrge ja võib juhtuda, et sillast ülesaamiseks tuleb oodata pikalt mõne auto peale saamist. Söögivaru peab kaasas olema igaks juhuks mitme päeva jagu, vett loodab Raimo saada mägijõgedest ja igasugusteks võimalikeks ootamatusteks püüab ta valmis olla.

Raimo valdab inglise ja vene keelt, millega loodab reisil olles hakkama saada. Mõnes Euroopa riigis, eriti väiksemates kohtades tuli küll keelebarjääri ette, aga kommunikatsiooniprobleem sai kuidagi ikka lahendatud.

Keskmine päevas läbitud kilomeetrite arv on Raimol 100—120, parematel päevadel 150, rekordiks aga siiani 178 (Hispaanias). Kui on soodne tuul ja sile maa, võib isegi 200 ära tulla.

Meie intervjuu ajaks oli Raimo olnud teekonnal 2,5 kuud ja väitis, et ei kahetse sugugi, et sellise raske matka ette võttis. Ta on saanud ainult positiivseid emotsioone ja näinud enda ümber palju kaunist, mis on puhas kuld. Ta ütleb, et tuli võib inimeselt võtta kodu, varas asjad, aga mälestused on need, mida keegi ei saa kunagi ära võtta. Reisinud on ta elus palju, peamiselt seljakotiga; nädalaks kuskile soojale maale palmi alla puhkama aga teda ei tõmba, ikka tuleb otsida teravaid elamusi.

Kas üksi matkata on parem kui mitmekesi? Raimo sõnul oleks kellegagi kahekesi turvalisuse ja abi mõttes kindlasti parem, samas aga võib sellisel ekstreemsel reisil olles selguda, et iseloomud ei klapi. Positiivne on ka see, et üksi otsuseid vastu võttes pole pärast kedagi süüdistada peale iseenese, kui see otsus oli näiteks vale. Kahekesi olles aga võib otsustele jõudmine raskendatud olla…

Huvitav on reisil olles kogeda ka inimeste reaktsioone. Teda nähes aeglustuvad sageli autod, temast tehakse pilti… Eesmärk selleks reisiks ongi Raimol puhtalt isiklik, koguda enese jaoks positiivseid emotsioone. Et siis kunagi taas tööle minnes jaksata edaspidi jälle aastaid klientidele naeratada…
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus