Anne Valmas 7.-10. juulini toimus Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis Rahvusvaheline välisbalti arhiivide konverents, mis oli jätkuks suvel 2006 samas toimunud konverentsile. Sõlmitud kontaktidest sündis 2008. a. jaanuaris uus organisatsioon, mittetulundusühing
Baltic Heritage Network (BHN), eesmärgiga arendada koostööd Balti diasporaa kultuuriväärtusi koguvate ja uurivate riiklike ja eraarhiivide, muuseumide, raamatukogude, teadusasutuste, rahvaühenduste ning organisatsioonide vahel tagamaks ajalooliselt väärtuslike Balti diasporaa kultuuriväärtuste säilimine, uurimine ja kättesaadavus avalikkusele.
Kui eelmine konverents andis teavet Balti diasporaa kultuuripärandi leidumusest ja seisukorrast, siis nüüdne kokkutulek keskendus sellele, mida erinevates kogukondades balti kultuuripärandi säilitamisel on ära tehtud, kes on seda uurinud või erinevatel eesmärkidel kasutanud, kui kättesaadavad on erinevad arhiivid, mida need sisaldavad ja kuidas neid tulevikus rohkem tutvustada.
Nelja päeva jooksul kuulati 29 ettekannet Eesti, Läti, Leedu, USA, Austraalia, Kanada, Suurbritannia ja Venemaa mäluasutuste ja ülikoolide esindajatelt, kelle ülesastumised kajastasid nii arhivaaride, raamatukoguhoidjate kui uurijate seisukohti.
Konverentsi peakorraldaja oli BHN-i juhatuse esimees, Eesti Rahva Muuseumi Eesti diasporaa projektijuht Piret Noorhani, kelle avaettekanne käsitles pärast eelmist konvrentsi toimunut. 2007. a. alustati portaaliga
www.balther.net, mis koondab teavet Balti diasporaa kultuuripärandi kohta. On läbi viidud kaks suvekooli väliseesti arhiivitöötajaile, korraldatud seminare eesti arhiivide vabatahtlikele Saksamaal, Rootsis, Kanadas jm, peetud arupidamisi Lätis ja Leedus. Kogu tegevusele annab rahalise aluse riiklik „Rahvuskaaslaste programm“, kust on toetust saanud nii Eesti mäluasutused kui ka väliseesti arhiivid. Programmi arhiivikonkursside projektidest tegi kokkuvõtte Haridus- ja Teadusministeeriumi osakonnajuhataja Jaak Viller.
Järgnes raamatu „When the Noise had Ended: Geislingen´s DP Children Remember“ esitlus Mai Madissonilt ja Priit Vesilinnult. Suurima Saksamaa pagulaslaagri kohta on ilmunud terve hulk raamatuid, neist mitmed Geislingeni Eesti Gümnaasiumi vilistlaste väljaandel. Esitletu koondab nende pagulaste mälestusi, kes Geislingeni päevil olid alles lasteaiaealised.
Elulugude kirjutamisest rääkis Baiba Bela Läti Ülikoolist, sama teemat jätkasid Tiina Kirss Tartu Ülikoolist ja Arvydas Pacevičius Vilniuse Ülikoolist. Anu Korb Eesti Kirjandusmuuseumist rääkis, kuidas Siberi kogukonnad võtavad vastu trükis avaldatud pärimust nende endi räägitud lugude ja avaldatud fotode põhjal.
Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu väliseesti kirjanduse keskuse juhataja Anne Valmas iseloomustas endise TA Raamatukogu erihoiuosakonna tegevust aastatel 1974-1989, mil väliseesti kirjanduse kasutamisel kehtisid ranged salastatuse piirangud. Kunagise erihoiuosakonna kogud on aluseks praegusele väliseesti kirjanduse keskusele. Rutt Hinrikus Eesti Kirjandusmuuseumist andis ülevaate eesti pagulaskirjanduse ajaloo uurimisest, mis oli suuresti takistatud, kuna olulised materjalid olid pooleks sajandiks suletud erihoiu osakondadesse, samuti puudus juurdepääs allikmaterjalidele. Praeguseks on valminud mahukas teatmeteos „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil“ (Tallinn, 2008), mis selle lünga täidab.
Marcus Kolga Kanadast tutvustas Kanada eestlaste era- ja arhiivfilmide kogumise ja uurimise projekti. Kanada eestlaste kogukonnas on rohkesti filmimaterjali, millel on suur tähtsus nii Kanada eestlaste kui ka Eesti kultuuri jaoks. Väärtuslikumad filmid digiteeritakse Kanada ja Eesti arhiividele.
Mitmed ettekanded käsitlesid uurijate kogemusi ja muljeid arhiivide kasutamisel eri riikides ja erinevates mäluasutustes – alati ei ole sugugi lihtne jõuda õige arhiivini, leida üles õigeid kogusid, teada, missugused on arhiivide kasutamistingimused. Sellest kõnelesid Tartu Ülikooli välis-Eesti uuringute keskuse doktorant Kaja Kumer-Haukanõmm, Hamburgi Ülikooli doktorant Hauke Siemen ja Glasgow Ülikooli doktorant Tiina Tamman. Viimane väitis, et just BHN-il on tähtis koht eestlaste omavahelise suhtluse arendamisel ja ka arhiiviinfo kokkuviimisel. Leili Utno ja Alīda Zigmunde ettekanne puudutas Läti Riikliku Ajalooarhiivi osa eestlaste haridusajaloo allikana.
Eesti Arhiivi Austraalias arhivaar Maie Barrow tõdes järjest suurenevat huvi arhiivi vastu, mis virgutab väikest vabatahtlike töörühma kogusid korrastama ja kirjeldama. Arhiivi külastavad nii Austraaliat väisavad kodueestlased kui ka kohalikud eestlased, kes otsivad materjale oma esivanemate kohta. Väga tänuväärset tööd teevad arhivaarid ise, tutvustades Eesti ajalugu ja kultuuri Austraalia ühiskonnale mitmesuguste näituste kaudu. Sama teemat jätkas Enda-Mai Michelson-Holland Lakewoodis asuvast Eesti Arhiivist Ühendriikides. Ka eestlased USAs otsivad oma juuri nii Lakewoodis kui ka raamatukogudes asuvates väiksemates arhiivides. 2/3 Eesti Arhiivi Ühendriikides materjalidest viidi 2006. a. üle Immigratsiooni Ajaloo Uurimise Keskusesse (IHRC) Minneapolises Minnesota Ülikooli juures. Sealsed hoiutingimused ja kasutamisvõimalused on suurepärased, kuid eestlaste arhivaalid ootavad veel korrastamist ja nimistutesse kandmist.
Daniel Necas tutvustas eestlaste arhiivi säilitamistingimusi Minnesotas ja koostööd Lakewoodi arhiiviga. Erilist huvi pakkus referendile eesti kunstnik Edmund Valtmani arhiiv, kuhu kunstniku pärandi üks osa jõudis Lakewoodist, teine aga testamenditäitjatelt.
Ühest vanemast eestlaste kogukonnast Kanadas Albertas kõneles Ain Dave Kiil. Tänavu möödub 110 aastat esimeste eestlaste saabumisest sinna. Nüüdseks on internetis kättesaadavad rohkem kui 1000 digiteeritud dokumenti ja fotot Alberta eestlaste ajaloost ja kultuurist aadressil
www.albertasource.ca.
Ann Tündern-Smith Eesti Arhiivist Austraalias jagas uurijatele teavet, missugust balti ainest võib leida Austraalia mäluasutustest. Terry Kass on uurinud Alfred Julius Sickleri elukäiku, keda teatakse kui esimest New South Walesi koloonias 1859 kodakondsuse saanud Eestis sündinud isikut.
Maija Hinkle teavitas loodavast disaporaa muuseumist ja teaduskeskusest Lätis, mille ülesandeks on säilitada, tõlgendada, uurida ja tutvustada Läti diasporaa elu ja ajalugu viimase paarisaja aasta jooksul. Leedu Emigratsiooni Instituudi esindaja Linas Saldukas esitles tõsisemaid uurimistöid, mis on instituudis tehtud toetudes välisleedu arhiividele ja kirjandusele. Kahjuks puuduvad Eestis praeguseni nii diasporaa muuseum kui uurimiskeskus, mis võimaldaks vastavat teavet koondada, säilitada ja kättesaadavaks teha ühes asutuses.
Kersti Lust Rahvusarhiivist tutvustas Eesti ja eestlastega seotud dokumentide kohta Venemaa ja Läti arhiivides teavet andvat andmebaasi
www.eha.ee/estica.
Veronika Mahtina Peterburi Eesti Kultuuriseltsist rääkis Peterburi eesti Jaani kiriku ajaloost, millel oli suur tähtsus eesti kultuurile. Hiljuti ilmus tema sulest kakskeelne sisutihe ülevaateteos „Eesti Jaani kirik Peterburis“. Peeter Väljas Riigiarhiivist käsitles õdede Rutt ja Elga Eliaseri arhiivi, kui ühe eesti haritlasperekonna saatuse dokumenteeringut.
Konverents oli ettekannetelt kirev ja huvitav. Kuni lõpuni jätkus kuulajaid ja diskuteerijaid. Välisbalti kultuuripärand paikneb erinevates mäluasutustes üle maailma. Pakiline ülesanne on sellekohase teabe koondamine võimalikult ühte kohta. BHN-i portaal
www.balther.net ongi ellu kutsutud aitamaks uurijatel hõlpsamini leida neid huvitavaid dokumente.
Järgmine konverents tuleb 2012. a., järjekordses suvekoolis saadakse aga kokku juba eeloleval suvel.
