Vahetult pärast Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidulikku kontsert-aktust Toronto Ülikooli aulas koguneti traditsioonilisele veteranide ja sõjajõudude austamisele Eesti Majja. Suur saal kippus kitsaks jääma, oli rõõmustav näha nii neid, kes meie riiki kaitsesid relvaga, nende leski või abikaasasid ja järeltulijaid, kui ka noorema põlve esindajaid.

Ürituse korraldajateks olid tavakohaselt Toronto Eesti Selts ja Eesti Üliõpilaste Selts ning tänavune Eesti Korpratsioonide Liidu presideeriv korp! Estica, kes juhtis veteranide austamist.

Esticus ja auasekonsul Thomas Heinsoo oli teadustaja, paludes ürituse avasõnaks ning samas ka söögipalveks kaasvilistlase õp. Kalle Kadaka.
Õp. Kadakas rõhutas, et tänasel päeval toome tänu Loojale, kes kinkis meile, oma rahvale riigi, mis väärib nii imetlust kui südamest tulevat tänu. Täname veterane, kuna nendeta poleks olnud võimalik ei iseseisvumine ega taasiseseisvumine. Veteranide eeskuju hoidis vabadusleeki ka pimeduses hõõgumas. Kas me laulsime oma riigi vabaks? Jah, kuid ilma vanema põlvkonnata poleks see ime saanud sündida, kuna just nemad andsid meile julgust, manitsedes ja õpetades hoidma mie rahvusmüüri, kuhu ohvrimeelselt sai laotud kive. Sellele müürile ehitasime 1918. a. oma rahvuskoja, ja kuna püsis usk, püsis meie rahvuskoda. Rahvuskoda poleks saanud vabaks laulda eeskujuta.

Thomas Heinsoo tervitas Estica nimel kohaletulnuid, toonitades, et meenutame traditsiooni kaudu seda, et ka täna tagab meie riiklikku iseseisvust töövõimeline ja reaktsioonivalmis kaitsevägi.

Sõdurite koor

Meeldivaks üllatuseks oli Estica koori – õigemini kammerkoori etteaste Charles Kipperi klaverisaatel. See polnud küll nende esimene esinemine. Mitmele häälele seatud sõdurilaulud, kus solistideks olid Avo Kittask ja Mati Matsoo, läksid kuulajatele kahtlemata südamesse.

Paavo Loosberg tõi oma sõnavõtus esile seiku kindralmajor Ernst Põdderi eluloost, millele „sõdurite koor“ põimis vahele valiku sobivaid laule. Esimene neist oli vististi Vene-Jaapani sõja aegne, kus noor Põdder sai esimest korda haavata. Tulevane Eesti rahvuspataljoni ülem sai ka tsaariväe mundris Galiitsia rindel haavata. Kui 1918. a. formeeriti Eesti rahvusväed, tuli Ernst Põdder kodumaale organiseerima Kaitseliitu.

Tema suurimaks saavutuseks rindejuhina oli Võnnu lahingus (Landeswehri taktikat ette aimates) saksmannide alistamine. Põdder on seetõttu Eesti Vabadussõja ajalukku jäädvustatud kui Võidupüha saavutuste autor. Kindralmajor Ernst Põdder suri 24. juunil 1932, ning talle omistati kõik kõrgemad Eesti riigikaitse aumärgid.

Paavo Loosbergi paeluva teksti vahele lükitud laulud tõid nii mõnelegi publiku hulgast härdaid tundeid, meenutades, kuidas meie vaprad sõdurid rindel oma kodusid kaitsesid. Sõdurilaulude viisid ja sõnad olid pea kõigil II maailmasõja ajal peas. Ka tänagi, tuleks lisada.

Külalised kaugelt ja Kanada eestlaste teenetemärgid

Seejärel tutvustati külalisi – praegu Kanadas täiendõppel viibivaid Eesti Kaitseministeeriumis ja Kaitseväes teenivaid ametnikke ja sõjaväelasi. Kersti Ringmets, Kaili Lige, Indrek Hanson, Margus Pärnapuu ja Raul Vene said sooja aplausi osalisteks.

EKN-i esimees Avo Kittask andis seejärel Kanada eestlaste teenetemärgid neile, kes eestlust on pikaajaliselt toetanud.

Esmalt sai selle Margit Viia-Maiste, kellele aumärk oli juba mõne aasta eest antud, aga kauguste tõttu polnud seda talle varem võimalik olnud isiklikult üle anda. 2008. a. teenetemärgid pälvisid: Asta Ballstadt, Albert Irs, Aino Kangro, Vaike Kittask, Jüri Laansoo, Rein Lepnurm (Saskatchewan), Allan Liik, Paavo Loosberg, Silvia Prii, Guri Raag, Marcella Raag ja Karl Raudsepp (Montreal). Päev varem oli Kanada parlamendiliiget Bryon Wilfert’i (MP. LIB) EKNi ja Aupeakonsulaadi pidulikul vastuvõtul sama teenetemärgiga hinnatud.

Aupeakonsul Laas Leivat tegi seejärel teatavaks kuld-teenetemärkide kavalerid nende pikaajalise ja tõhusa panuse eest eestlusele Kanadas. Selle kõrge tunnustuse pälvisid Evelyn Koop, Jaan Lepp, Hannes Oja ja Arved Viirlaid. Kõiki teenetemärkide saajaid tunnustati pika aplausiga.
Eesti mereväeleitnant Indrek Hanson tervitas Eesti Kaitseväe nimel, rõhutades, et Eestis kehtib sõnavabadus ja me oleme demokraatlik riik, ehkki peame arvestama okupatsioonijärgsete muulastega Eesti pinnal.

EÜSi esindaja Enn Varrik meenutas oma sõnavõtus, kuidas noor Karl Aun, sõjaaegne EÜSi esimees, peitis punaarmee eest ajaloolise Eesti lipu oma isatallu, uskudes et Eesti saab tulevikus taas vabaks. Meie noored määravad tulevikku. Nende kätte, kes olid Karl Auna vanused siis, kui II maailmasõda surus Eesti okupatsiooni raske saapa alla, tuleb meil usaldada nii riigi tulevik kui kaitse.

Lõppsõnas meenutas kol-ltn Ülo Tamre, kuidas sõja-aastatel kodu kaitsti – relv oli suunatud mitte kodu ja tuttavate poole, vaid itta.
Meeledjääv üritus lõppes nende meenutamisega, kes maksid ülima hinna oma riigi ja rahva huvide eest võideldes ning leinaseisakuga. Estica koor laulis „Uinuge, langenud kotkad”.

Märkmed: