Eesti Elu
Rahvuskaaslased Long Islandil ja NY Eesti Majas
Eestlased Kanadas 28 Nov 2008 Andres RaudseppEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Alljärgneval lool on omapärane hõng, sest siin avab reisipäeviku esineja ja rändlaulja Kanadast, kes pigem üritab kõnelda publikust.

Eesti Rahvuskaaslaste programmi aluseks on õilis ja vajalik põhimõte. Kui üks selle programmi eesmärkidest on säilitada väljaspool Eestit elavate eestlaste identiteeti, siis saame ise seda mõistet ka siinpool lompi vaimselt ja füüsiliselt süvendada. Kanadas oleme seda teinud ka sidepidamisega USA eestlaskonnaga, mis kestnud peaaegu 60 aastat.

Nii hüppasin siis autosse ja sõitsin mitte Toronto, vaid New Yorgi suunas, et osaleda kahel toredal üritusel, millega kinnitasin endale, et püüan olla Põhja-Ameerika rahvuskaaslaste programmi edendaja – vähemalt idarannikul. Reis Trentonist oli vaid 8 tunni küsimus. Long Islandile oli mind tegelikult kutsutud, aga New Yorgi sõpradele kavatsesin üllatuse teha. Sündmused leidsid aset novembri algul.

Laagrilaulude õhtud on New Yorgis populaarsed esimesest selletaolisest üritusest peale, millega alustati kolm aastat tagasi Eesti Majas. Sinna ma pöörasingi kõigepealt oma „laeva“. Oli laupäevane peoõhtu.

Sellist pidu ja vaimustust võib vaevalt Trentonis või Torontos näha. Pooled hoogsast publikust olid noored, kolmanda generatsiooni liikmed. Selles vanuses olid ka pooled lõkke- ehk õhtujuhid, kes mitte ei juhtinud ainult laule, vaid juhendasid ka lõkkemänge, milles osalesid kaks vanemat põlvkonda suures vaimustuses.

Floridast ja Põhja-Karoliinast saabunud peakorraldaja Kaie Põhi-Latterner andis üritusele läbimõeldud ilme. Kõik toimus ettenähtud ajal, ent atmosfäär oli kodune ja mitteformaalne. Ligi 100 inimest kitsavõitu saalis.

Lisaks Kaiele olid õhtujuhtideks veel laulumees ja tuntud organisaator Urmas Kärner, USA eesti peaskaut Gunnar Tamm ning andekad õed Liina ja Aili Sarapik Baltimore’ist.

Veidi teist laadi atmosfäär valdas järgmise päeva pärastlõunast üritust Eesti Külas Long Islandil, mis on paari tunni sõidu kaugusel NY Eesti Majast. Sündmuse peremehed olid Sven Roosild ja Valdur Pratka, kes aga laulu tegema ja juhtima ei hakanud. On võimalik, et seal toimus minu elu pikim „trubaduurne“ etteaste, sest kui pool publikust oli pärast maitsvat lõunat hämaruses koduteele asunud, leidsid paigalejäänud, et kontsert peaks uuesti algama, vaatamata sellele, et esimesel pillil oli juba keel purunenud. Õnnekombel olid aga tagavara-kitarr ja laulud kohvris.

Sain Pika Saare rahvaga ka veidi rahvusprogrammi teha. Kohtusin paljudega, keda polnud elus näinud, aga kellega jagan eesti põgenikuajastut. Neist üks proua oli kohal oma Prantsusmaal sündinud amerikaniseerunud abikaasaga, kellega arutasime läänepoolse provintsi Bretagne’i omapära – ikka prantsuse keeles. Teine vanem daam, kes küll emakeeles peab ühendust Eestiga, oli kõnekeele peaaegu unustanud. Teda jõudsin pisut julgustada. Sain vahepeal ka tänada Evi Wichmani, kes oli valmistanud suurepärase einelaua.

Kohal oli ka eesti ühiskonnas tuntud rahvuskaaslasi – Connecticutist Ülo Anson oma abikaasa ja õega, kes jätsid südamesse sooja tunde ja olid laevaga kohale tulnud. Huvitav jutuajamine oli dr. Heino Ainsoga, kellel on teeneid Eesti Vabariigile BATUNi raames ja ÜRO juures. Temaga jagasime mõtteid pagulaste panusest taasiseseisvumise rajal. Sain ühte ja teist dokumenteerida.

Kui küsida, millised laulud meeldisid Pika Saare rahvale, siis valiksin kaks, millest ühel oli küll kindel seos eestlaste identiteediga. Sellele palusin tausta, ent mitte meloodilist, vaid pigem taustatantsijate näol. Tegemist on Veljo Tormise palaga ,,Meie oleme aga mehed kui metsapullid”. Siin tegid julgemad vabatahtlikud tublit tööd – kõik kolm oskasid õigel ajal õige jalaga puupõrandat tabada. Keegi mööda ei pannud.

Teine laul oli vana romanss ,,Mul ukse küljes väike kell”, millele hakkas üks pisut vanem proua minuga peaaegu pisarsilmil vaikselt kaasa laulma. Oli haarav hetk.

Pidi küll olema päevane üritus, aga oli peaaegu pime, kui hakkasin kodu suunas sõitma.
Long Islandi sügispeo publik, nagu ka rahvas New Yorgi Eesti Majas, oli selline, keda tahaks koos kitarridega Kanadasse teele kaasa võtta ja Torontos uue peo lahti lüüa. Aga just eile sain kutse külastada talvel rahvuskaaslasi veelgi lõuna pool. Elagu meie oma Põhja-Ameerika rahvuskaaslaste programm!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus