Rahvatants kui identiteedi kandja
Kultuur 20 Jun 2008 Toomas MetsalaEWR
    Trüki   E-post   FB     
Rahvusvaheline eesti rahvatantsu seminar Tallinnas

Eesti rahvatants on üks tähtsamaid rahvuskultuuri alasid, mis meie noori pagulasaastate jooksul on koos hoidnud ja eestlasteks kasvatanud. Nõukogude okupatsiooni ajal kujunes rahvatantsu harrastus eesti pagulasnoorte seas väga populaarseks. Ka meie väljaspool kodumaad elavad hõimurahvad on alati kalliks pidanud oma kombeid ja rahvuskultuuri.

Eesti rahvaluuleteadlased tunnevad järjest suuremat huvi väliseestlaste rahvuskultuurilise tegevuse vastu, uurides, milliste meetoditega on väliseestlased suutnud noori rahvuslikus vaimus kasvatada.

Käesoleval kevadel toimus Tallinnas Ülikooli juures seminar, kus peateemaks oli eesti rahvatantsu areng välismaal, aga ka selle mõju ning kasutamine meie rahvuskultuuri säilitamisel ja noorte õpetamisel. Eriti huvitatud olid uurijad eesti keele kasutamisvõimalustest ühenduses rahvatantsude õpetamisega.

Lisaks Tallinna Ülikooli professorite jt Eesti teadlastele pidasid loenguid viie välisriigi esindajad, andes põhjaliku ülevaate väljaspool Eestit toimunud rahvatantsu arengust ja sellega seonduvast eesti keele õpetamisest.

Pärast sissejuhatavaid sõnavõtte Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi direktorilt Eha Rüütelilt ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esindajalt Eestis Aho Rebaselt esitati üle tosina huvitava loengu ja kirjelduse eestlaste kultuuritegevusest mitmel pool maailmas.

Rootsi eesti noorte, eriti Kassari rahvatantsijate rühma tegevusest andis illustreeritud ülevaate Kassari endine pillimees Olavi Lepp. Väga huvitavad olid dr Peter Pomozi ja Eda Pomozi ettekanded „Ungari tantsutubadest“ ja eesti rahvatantsust Ungaris, mis kirjeldasid eesti noorte rahvuskultuurilist tegevust ja meie rahvatantsude tutvustamist Budapesti Ülikoolis.

Ameerika ja Kanada lääneranniku eesti rahvuskultuuri, eriti rahvatantsu ja koorilaulu teemalise loengu pidas Liina Teose, kes on aastaid juhatanud Portlandi rahvatantsijaid ning olnud nende laulugrupi hingeks. Viimastel aastatel on Portlandi eestlastel olnud hea võimalus tuua Eestist instrueerima mitmeid rahvatantsu eriteadlasi ja heliloojaid nagu Angela Arraste, Kalev Järvela ja Veljo Tormis. Liina Teose on ka loonud mitu ilusat kava Lääneranniku Eesti Päevadele ja aidanud õpetada eesti muusikat kohalikule Ameerika koorile.

Huvitava ülevaate rahvuskultuuri arendamise põhimõtete ja kasutamise kohta pagulasühiskonnas tegi rahvatantsu veteran Lehti Merilo Portlandist. Tema põhimõtteks on mitte õpetada või „teha“ rahvuskultuuri, tantsu ja laulu, vaid sellega elada ja kasutada nii, et see oleks lastele loomulik osa nende igapäevasest elust. Tema põhimõtete järgi kasvatatud ühiskonnagrupi noorte edu on selle süsteemi elavaks tõestuseks.

Siberis elevate eestlaste tantsukultuurist ja pidudest rääkis dr. Anu Korb. Ligi 40 väikest, 20. saj. algul Eestist välja rännanud kogukonda, kes on üle 100 aasta elanud äralõigatuna kodumaa kultuurist, käivad koos tähistamaks perekondlikke või eesti rahvuslikke tähtpäevi. Need ca 200 inimest on järjekindlalt eesti kultuurilist tegevust arendanud hoolimata äärmiselt rasketest tingimustest ja Nõukogude süsteemi repressioonidest.

Kihnu saare traditsioonidest ja rahvakommetest kõneles dr. Ingrid Rüütel. Kihnu saar on tänapäeval ainus koht Eestis (peale Setumaa), kus vanad rahvakombed on veel elavad ning pidupäevadel tantsitakse rahvatantse ja lauldakse rahvalaule.

ESTO-de teemalise ülevaate andis Toomas Metsala Torontost. Olgugi et ESTO-d on kujunenud tähtsaimateks välis-eestlaste pidustuseks (ESTO 84 oli suurim välismaal korraldatud eestlaste kokkutulek peale St. Peterburgis 1917. a toimunud meeleavaldust) on nende oluliseks tähtsuseks mitte pidustuste suurus, vaid pigem pagulasühiskonna kultuurilisele tegevusele ergutamine ESTO-de ettevalmistustööde kaudu.

Metsala teine loeng käsitles rahvatantsu arengut ja noorte kasvatustööd väljaspool Eestit alates meie pagemisest kodumaalt kuni praeguse ajani. Juba 1945. a. sügisel oli Saksamaal 77 eesti kooli ja 15 rahvatantsurühma; Rootsis samuti vähemalt 33 eesti täienduskooli, mitmed rahvatantsurühmad ja elav kultuuriline tegevus.

Siirdunud ülemeremaadesse, asutati sealgi kohe eesti täienduskoole. Rahvatantsu organiseerijad ja õpetajad olid peamiselt endised ÜENÜ tantsijad ja instruktorid. Kirjalik õppematerjal puudus täiesti, õpetati tantse, mis kellelgi meeles ja pillimehed mängisid vanu lugusid mälu järgi.

Suure tähtsusega edaspidises tantsuõpetuses oli Ullo Toomi raamat „Eesti rahvatantsud“, mille põhjal sai ühtlustada üle Põhja-Ameerika levinud tantsurühmade teadmisi ja stiile. Järelkasvu jaoks hakati korraldama rahvatantsujuhtide kursusi, kuhu lisaks meie oma kogenud juhtidele kutsuti eriteadlasi nagu ballettmeister Rahel Olbrei, näitejuht ja lavastaja Hanno Kompus, koorijuht Roman Toi ja rahvatantsuspetsialist Kristjan Torop.

Eesti rahvatantsude õpetus on võõrsil alati toimunud eesti keeles, kuna eestikeelne rahvatantsu terminoloogia on märgatavalt täpsem kui teistes keeltes. Eestikeelne tantsuõpetus on ka süvendanud meie noorte eesti keele oskust. Eesti rahvatantse õpetatakse välismaal tänini ka eesti täienduskoolides, samuti on see kavas kõigis meie laste suvelaagrites.

Loengud lõppesid huvitava küsimuste-vastuste osaga. Õnnestunud rahvusvahelise seminari lõppsõna ütles üldkorraldaja dr. Iivi Zájedová, tänades loengupidajaid, osavõtjaid ja sponsoreid. Seekordse seminari toetajad olid teiste seas Eesti Kultuurkapital, Tallinna Ülikool ja Toronto Eesti Ühispank Kanadas.

Elav vestlus ja läbirääkimised jätkusid veel õhtusöögilauas ja osavõtjad avaldasid lootust, et säärased seminarid korduksid.
 - pics/2008/06/20193_1_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus