Eesti rahvastikku iseloomustavad kahanemistrendid. Mõni märkab, teine mitte, kolmas, kelle silmaring piirdub Tallinna linnaga, ei taha kuuldagi. Paljud on ammu käega löönud. Kuulus majandusteadlane J. M. Keynes (1883-1946) sidus madala sündimuse majanduslangusega. Ta kirjutas: „Ülerahvastus on muidugi halb, kuid depopulatsioon on veelgi hullem ja juhitamatum“. Ka Eesti majandusanalüütikud peavad demograafiat üheks majanduse kasvu mootoriks. Seda ütles nt Peeter Koppel Postimehes. Just nimelt - demograafia on majanduskasvu üks juurtest.
Ülerahvastatud ja saastatud Maad ei päästaks, kui kaob üks miljon. Pigem ahvatleb meid Eesti ülesanne välja töötada vaimsest kultuurist lähtuv elulaad, mis pakuks teistelegi maadele eeskuju. Teaduse funktsiooniks on ettenägemisvõime ja kohustus ühiskonda teadvustada ohtudest. Seda on Toompea Haridusseminar jõudumööda või õigemini - üle oma jõu, ka teinud.
Tänu J. Ratasele jõuti sügiseses koalitsioonileppes rahvastikukriisi tunnustamiseni Eestis. Samuti on Eesti rahvaarvu suurendamine selgelt sõnastatud valitsusliidu tegevusprogrammis ühe põhieesmärgina. Vaevalt oleks see õnnestunud ilma Jüri Ratase osaluseta ja Rein Ratase eeltööta Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma esimehena. Nüüd kogunesime selleks, et vaadata, kuidas edasi.
Kohtumise laual olid seminari ettepanekud rahvastikukriisi ohjamiseks, mis saadeti peaministrile 19. detsembril 2016 rahvastiku kasvuga seotud institutsioonide ellukutsumiseks. Tõuke andis vastus teabenõudele Riigikantseleist: „Riigi Teataja andmetel ei ole elanikkonna juurdekasvu eest vastutamist sätestatud mitte ühegi asutuse pädevusena“. Arvame, et selles avaldub seadusandlik tegematajätmine. Õiguskantsler vastas meie päringule: „Põhiseaduslikkuse järelevalve korras on võimalik vaidlustada vaid mõne normi põhiseadusele vastavus. …. Rahvastikuprobleemile lahenduse leidmine on rahva mandaadiga Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse ülesanne“.
Kohtumise ajaks on lõpusirgele jõudnud Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni loomine, mida P. Ernits nimetas Põhiseaduse preambula komisjoniks. On selge, et kaotatud aastate tasategemiseks probleemkomisjonist ei piisa, vaid vaja on luua abinõude süsteem, sealhulgas täitevvõimu esindava peaministri rahvastikubüroo, samuti rahvastikuseminarid valitsusasutustes ning ülikoolides. Viimased varustaksid ideedega probleemkomisjoni ja rahvastikubürood, kuid ei vajaks finantseerimist. Argumendina peaks toimima, et Toompea Haridusseminari ei ole 20 tegevusaasta vältel veel keegi rahastanud.
Peaministri rahvastikubüroos võiks esialgu olla vähemalt paar töötajat, kelle väljaõppes poliitilises demograafias saaksime kaasa aidata. Nendele ettepanekutele ootasime Peaministri seisukohta kohtumisel.
Peaministri reaktsioon meie ettepanekutele oli väljapeetud – vilunud poliitikuna rõhutas ta neid asju, mida uus valitsuskoosseis on juba tegemas ja Riigikogu hääletamas – rahvastikukriisi probleemkomisjon ja vanemahüvitise paindlikumaks tegemine ja peretoetuste tõus.
Muidugi oleme selle panuse poolt, aga soovisime kohtumisel saada ka tagasisidet oma konkreetsele ettepanekule peaministri rahvastikubüroo osas. I. Raigi repliik täitevvõimu kohustusest rahvastikupoliitikas aitas selleks kaasa Ka H. Vitsur leidis, et rahvastikupoliitikas kogenud ametnike värbamine on vajalik. Rahvastikubüroo loomine peaministri juures on veel uudne mõte. Saime kuulda, et vahest järgmise aasta alguses oleks see võimalik, aga idee vajab veel osapooltega kooskõlastamist. Võimalik, et saab alustada osakoormusega ametikoha täitmisega peaministri büroos. Valitsusasutustes rahvastikuseminaride käivitamine huvitas peaministrit ja lubas oma kaasabi kontakti hoidmisel haridusministriga, et jätkata idee realiseerimist. Põhimõtteliselt on toetanud selliste seminaride käivitamist justiitsminister U. Reinsalu ja haridusminister M. Reps. Seminari seisukoht oli ja on, et peretoetustest ja rahvastikukriisi probleemkomisjonist ei piisa. See tuleneb seniste aastakümnete praktikast. Seminari liige Avo-Rein Tereping oma kirjutistes Postimehes on rõhutanud, et demograafilised protsessid on juhitavad, kui nendega süstemaatiliselt tegelda. Komisjonid, bürood ja seminarid ei pane rahvaarvu kasvama, kuid nad võivad hinnata erinevaid meetmeid ja leida optimaalseid võimalusi. Muidugi on vaja ühiskondlikke protsesse tundvaid teadlasi ja teaduslikku uurimistööd, sest ilma põhjuseid avastamata ei saa protsesse mõjutada. Siiani on riiklikus arsenalis kasutatud vaid üksikmeetmeid, mis tähendab sisuliselt isevoolu teed, mitte süsteemset tegevust rahvastikukriisist jagusaamisel. Rahvastikualane analüütiline töö on Ü. Vooglaiu sõnul tegelikult siiani tegemata. Probleemide avastamiseks ja sõnastamiseks on vaja vallata vastavaid teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat.
J. Kaljuvee oma sõnavõtus peatus Lennart Meri siiani realiseerimata ideel – väikerahvaste ühendamisel oma vajaduste tagamiseks suurriikide keskkonnas. Euroopa Liidu eesistumist saaks kasutada kongressi ettevalmistamiseks. Teineteisest sõltumata oli ka I. Raig sellest kirjutanud päev varem Postimehes. Seda ideed, mis ju kätkeks endas ka demograafiliste probleemide käsitlemist, peamister toetas. Oleks vaja alustada sisulist koostööd teiste väikerahvastega, kelle eksistentsiaalsed mured on sarnased Eestile.
T. Kuurme ja T. Stewart rõhutasid sõnavõttudes oma kodu tähtsust järglaste muretsemisel ja naisorganisatsioonide kaasamise vajadust demograafilise seisundi hindamisel. See eeldaks valitsuspoolse struktuuri loomist, millest oli juba eespool rahvastikubüroo näol juttu. Praegu jäävad sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna „käed lühikeseks“, sest need tegelevad perepoliitikaga, mis on osa rahvastikupoliitikast. Need mõisted ei ole veel selgelt defineeritud ja see asjaolu põhjustas mittemõistmist meie kohtumiselgi. T. Stewart tõi välja Eestisse tagasipöördumise takistused, mis mõjutavad just haritud ja kõrge kvalifikatsiooniga eestlasi, kes on olnud nt täiendusel või lisaõppel – töökohad on parteistatud, konkursid näilised, hindamise kriteeriumiks ei ole sageli mitte kandidaadi ekspert-tase, vaid muud tegurid.
S. Roosma tõstatas Muuga sadama plahvatusohtlike väetiseladude teema, kus põrkuvad elanike ohutus ja riigi ärihuvid. Küsimus on aastaid lahendamata, vaatamata kohtumisele eelmise peaministriga. Jüri Ratas oma abist ei keeldunud.
Kohtumise laual oli veel vaagimiseks mõned põhimõtted, millede läbivaatamiseni me ei jõudnud, sest aeg sai otsa. Esitan need siinkohal: *Rahvastikukriis puudutab kogu ühiskonda, seepärast peab probleemi kajastamine ja meetmete väljatöötamine olema üldrahvalik. *Üksikmeetmetega kriisi vastu ei saa. Eri valdkondade rahvastikuseminarides tuleb selgitada välja need asjaolud (näiteks ülereguleeritud majandus), mis soodustavad või takistavad omarahvastiku taastet. Ettepanekute esitamiseks ja ärakuulamiseks/arvestamiseks tuleb luua tõhusamad kanalid.
*Eesti edu mõõdetakse rahvastikuga. Valitsusel ei ole mandaati alustada ressursimahukate suurrajatistega enne, kui rahvastiku kahanemine on peatatud.
* Seadusandluses rakendada koheselt demograafilise mõju hindamist ekspertide osalusel. * Rahvale on vaja, et riigimehed näitaksid oma perekonnaelus isiklikku eeskuju.I. Raig võttis kokku peaministri ja Toompea Haridusseminari kohtumise tulemused:
1. Rahvastikubüroo loomisega saaks alustada osakoormusega ametikoha täitmise näol.
2. Peaministri rahvastikubüroo loomine oleks võimalik 2018. aastal. 3. Soovitada Vabariigi valitsusel võtta 2018.a. tööplaani väikeriikide koostöö arendamine eeskätt demograafilise julgeoleku alal. 4. Lugeda soovitavaks kohtumine viimase rahvastikuministri Urve Paloga – mis õnnestus, mis mitte, selle põhjused.
Arutelu läks kohati tuliseks, aga see on ju paratamatu, kui südamele on kogunenud palju lahendust vajavaid probleeme ja kui on harv võimalus neid võimule edasi anda, siis … kuidas sa siis saad vaiki olla. Oma seisukohti ei jõudnudki välja ütelda kõik seminari liikmed. Jüri Ratas jäi usaldusväärseks. Olime tulnud õige mehe juurde nõu pidama.
Jaak Uibu, Toompea Haridusseminari asutajaliige
