Möödunud aasta kestel on tõenäoliselt igaüks meist kuulnud sünget väljendit „rahvastiku endamõrv“. Siiani on seda kasutatud eeskätt seoses tööstusmaades üha langeva rahvastiku iibega, eriti jõukates Euroopa suurriikides. Maagiliseks arvuks siin on 2,1. Teatavasti vajab iga populatsioon vähemalt 2,1 last iga sünnitusvõimelise naise kohta selleks, et püsida taastatavas suuruses. Sellistes Lääne-Euroopa riikides nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia, on see indeks vaid veidi üle 1,0 — peegeldades naiste üha sagedasemat siirdumist töökohtadele ja eemalejäämist hällidest.

Siin meenub tahtmatult kunagi väga populaarse koomiksi-kuju, väikese mõtliku opossumi Pogo kuulsaks saanud ütlus:„We have met the enemy and he is us" (Oleme kohanud vaenlast ja ta on meie ise).

Kuid samas on viimane aasta oma massiivsete tänavarahutustega tõstnud esile ühe teise teguri, nimelt pidurdamatu, sageli illegaalse immigratsiooni, mis samuti ennustab rahvaste väljasuremist ja mitte üksnes füüsiliselt, s.t. sündide vähenemise läbi, vaid ka kultuuriliselt, s.o. rahvuste identsuse hävinguna. See ei ole enam see nn. demograafiline endamõrv, mida eespool mainisin, vaid pigemini „demograafiline imperialism“, milles üks rahvus hävitab teise. Washington Times'i välispoliitiline reporter Georgie Anne Geyer seletab seda järgmiselt:

„Mul on tunne, et tänapäeval me ei ole veel teadvustanud endale seda, kuivõrd akuutne on oht, mis ähvardab suuri „stabiilseid“ riike. Nad seisavad silmitsi võrdlemisi ühetaoliste, enamasti kultuuriliste invasioonidega immigrantide näol, kes eelistavad mitte osa saada oma uue asukohamaa kultuurist. Ning suurriikidel ei ole aimugi, mida nad peaksid tegema.“ Geyer võrdleb seejuures Ameerikat ja Venemaad ning leiab, et nende seisund on üsna sarnane:

„Ameeriklased kardavad neid 11-20 miljonit illegaalset välismaalast, kes juba on USA-s — ja rohkem on neid tulemas — seepärast, et nemad muudavad meie kultuuri, meie ajaloo ja meie arusaamad igaveseks ajaks (Geyer mõtleb siin peamiselt mehhiklasi. IM). Samadel põhjustel kardavad eurooplased ja venelased muhameedlasi, kuna need samuti ei soovi saada ei eurooplasteks ega venelasteks.“ (WT, 2. aprill.)

Kolumnist Geyer kohtus mh. ka Paul Goble'iga, mu endise kolleegiga Ameerika Hääles, kes nüüd elab ja töötab ülikooli õppejõuna Eestis. Dr. Goble arutles lähemalt Venemaa moslemi-ohu üle, märkides, et vene naiste sünnitusindeks on ainult 1,02 — moslemi peredes tuleb aga iga naise kohta 6—10 last, ning et 2004. a. olid Moskvas sündinuist 45% muhameedlased. Islamlased nimetavad Moskvat juba praegu „teiseks Mekaks“ ja 20-30 aasta pärast on venelased oma maa praegustes piirides vähemusrahvuseks. See seletab, miks president Putin püüab iga hinna eest saada Valgevenet ja Ukrainat Moskva mõju alla: nii väheneks ju moslemite osakaal rahvastikus, toonitas Goble.

Prantsuse tänavarahutused on suunanud punktvalguse veel ühele aspektile kogu maailma haaravast rahvastiku-kriisist (või revolutsioonist?), nimelt — käärivale generatsioonide konfliktile. Siin on samuti tegu olukorraga, millele valitsused kuskil maailmas ei näi olevat ette valmistatud. Washington Post'i välispoliitika ekspert Jim Hoagland näeb prantsuse rahutustes esmajoones vildaka globalisatsiooni negatiivseid tagajärgi ja pakub välja vähemalt osalise lahenduse, kirjutades:

„Neid globaalseid seoseid tuleb paremini mõista ja täpsemalt formuleerida selleks, et õiglasemalt jaotada jõukust, mida (majanduse) globaliseerumine mõnedele toob, samuti kui neid töötusest ja madalatest palkadest tulenevaid koormusi, mis langevad osaks teistele. Prantsuse meeleavalduste taga peitub lähenev majanduslike huvide konflikt: ühelt poolt oma karjääri parajasti alustavate noorte ja teiselt poolt pensionäripõlve siirduvate vanade vahel — pensionäripõlve, mille rahastamiseks enamik tööstusriike ei ole varunud mingisuguseid summasid.“ (WP, 2. aprill.)

Võib küsida: kes peaks vajalikke reforme toetama, kui nii noored kui vanad, nii pensionärid kui tudengid, nii ametiühingud kui katoliku kirik — islamlastest hoopis rääkimata — on pigem valmis tänavail märatsema kui mõistlikke reforme kaaluma?

Kellel on selleks kannatlikkust?

Märkmed: