Minu naaber Kurenurmel Karl ja tema partner Viljar ehitavad palkmööblit:
www.palkmoobel.com. Karl töötab tihti ka nädalavahetustel, kuna neil on väga palju tellimusi nii Eestist kui ka näiteks Soomest. Karl ja Viljar peavad tellimuste täitmiseks võtma tööle abiväge. Kõik viitab sellele, et meeste äri läheb ülesmäge. Mõlemal on ka talu ja rohkelt metsamaterjali.
Väikeärimehi aitaks kõige enam see, kui nad saaks elektrienergia toetust. Kui Eesti Energia annaks neile 45 või rohkem amprit 16 asemel, mis neil praegu on oma taludes, võiksid nad kõik oma saed ja muu vajaliku tehnika viia ühte kohta, selle asemel, et olla sunnitud jagama neid kolme talu vahel. Meeste peamine töökoht on Pruuli talus, mis kuulub Jüri Kaskale, Karli isale.
Jüri ja Lia Kaska arendavad ka ise uut tööstusharu. Lia katsetab 200 viinamarjasorti, et valida välja need, mis peavad vastu meie kliimas. Seitse sorti panin kaks aastat tagasi ka oma taluõue kasvama ning sel aastal peaksin saama esimese saagi. Taimed pidi talveks ära katma ja mitte laskma neil mööda majaseina üles ronida, aga unustasin muidugi selle tegemata. Karl naeris mu üle ja ütles, et nüüd saab näha, kas viinamarjad ka katmatult meie talve üle elavad. Mingite kas Eesti või EL-i seaduste järgi ei tohi Eesti müüa viinamarjaveine. Neid võib müüa vaid sel juhul, kui toorainet kasvatatakse oma turismitalus ja müüakse kohapeal. Karl võtab nüüd seda ideed tõsiselt. Oma marjaveine võib Eesti aga turustada kõikjal. Mis selle põhjuseks on, sellest ma küll aru ei saa.
Kui päikesepark varsti püsti saab, siis jääb mul palju vaba aega üle. Otsustasin alustada uue äriga Lõuna-Eestis. Tahan kutsuda kokku kohalikud ärimehed, tootjad, talunikud, käsitöölised ja hakata nende toodangut oma eestimaja.ee veebilehekülje kaudu müüma kõikjal maailmas. Alustada võiks lihtsatest asjadest, näiteks kõrgekvaliteedilisest meest, mis on korjatud Võrumaa põldudelt ja metsadest. Või siis kohalikest marjadest ja moosidest, mis on kenasti pakendatud kasvõi sellistesse pottidesse, nagu oli Winnie Puhhi mesi. Ka Võrumaa potimeistrid on kuulsad kogu Eestis. Puidust pakkematerjali saab toota aga minu naabrite palkmööblifirma. Lõpuks jääb üle vaid kontakteeruda DHL-i või mõne muu kullerfirmaga, kellega sõlmida leping postiteenuse osutamiseks. Kõik võiks olla tehtud sügiseks, et jõuludeks pakid teele saata.
Nii nende projektidega asi käibki: kõigepealt peab olema hea idee, siis toetajad ja lõpuks teostus.
Tagasi reaalsusesse. Kui Karl sooviks oma tallu rohkem ampreid, siis oleks tal vaja maksta umbes sada tuhat krooni. Summa ilmselt ei sisalda kaableid jms. Selle asemel, et Jordaaniasse või USA-sse investeerida, oleks Eesti Energia võinud investeerida oma inimestesse. Karli jutu järgi on Eestis praegu küllalt talusid, milles pole üldse elektrit. Karli ja Viljari äri takistabki praegu kõige enam vähene elektirenergia võimsus. Kui nad selle Eesti Energialt saaksid, maksaksid nad ju EE-le rohkema elektrienergia kasutamise eest ka rohkem tasu.
Eesti Energia võib mulle vastata, et me vajame tuumajaama. See vastus mind aga ei rahulda. Mida me vajame, on valitsuse suurem mure oma inimeste, mitte ainult Eesti Energia aktsiaomanike pärast. Kuuldavasti oli eelmine aasta E. Energiale suurima tulu toonud aasta. Kui Eesti valitsus on E. Energia suurim aktsiaomanik, siis võiks ka rahvas sellest tulust osa saada. Ehk oma rahvas ikka eelkõige.
