Eesti Elu
Rahvapillijuttu Varstu-Kataga (1)
Inimesed 29 Dec 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Hiljuti tuiskas Toronto eestlaskonnast läbi tore ansambel nimega Võrumaa Pillilaagri Punt. Kõik käis nii kihku-kähku, et paljud ei saanudki nende esinemist nautida, kuulsid alles tagantjärele, millest nad ilma jäid. Reporteril ei jäänud muud üle, kui oma hagijavaistu najal hakata nende jälgi ajama. Lõpuks õnnestus tabada just see võrukesest võru, kes punti seob ja koos hoiab. Üles leidsime ta Islandilt. See on 30aastane Kadri Giannakaina Laube, kellega skype’i ja e-posti vahendusel tehtud intervjuu alljärgnevalt avaldame.

Räägid ehk alguseks natuke oma haridusest ja muusikalisest tagapõhjast, eriti sellest, mis seostub rahvamuusikaga.

Olen õppinud Varstu Keskkoolis, Võru Muusikakoolis, Võru Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Rahvamuusika eriala jätsin kõrgkoolis viimasel aastal pooleli, kuna minu jaoks on imelik omandada rahvamuusiku elukutset kõrgkoolis. Rahvamuusikuks sünnitakse, selleks ei saa õppida. Oma tehnilisi võimeid saab küll lihvida, kuid kõrgkool ei anna rahvamuusikuhinge. Pigem võib kool inimese loovuse kini panna. Ei lasta noortel areneda suunas, mis annab neile oma käekirja, näo ja individuaalsuse.

Palun tutvusta mulle lähemalt Võrumaa pillilaagrit ja rahvamuusika harrastamist üldse.

Tegelen asjadega, mis mulle meeldivad ja on minu jaoks olulised. Õppisin lapsena muusikakoolis viiulit, kuid õpetajaga ei tahtnud koostöö kuidagi laabuda ja muusikakooli lõpus arvasin, et ma elu sees enam pilli kätte ei võta. Ema juhtus kusagilt lugema Viljandi Kultuurikolledži korraldatavast pärimusmuusikalaagrist, kuhu mind saatis. Seal avastasin enda jaoks elu armastuse – lõõtspilli. Kui inimesed meie elus tulevad ja lähevad, siis lõõtspill saab saata mind läbi elu. Arvan, et üheks põhjuseks, miks alati rõõmus olen, ongi lõõtspillimäng.

Kuna minu muusikutee „päästjaks“ sai pillilaager, otsustasin juba 1999. aastal ka ise esimese laagri korraldada. Eks tõuke selleks andis ka minu esimene õpetajatöö Võrumaa kauges külakeses Ruusmäel, kus esimesed neli aastat laagrit korraldasin.

Kolmeteistkümne aastaga on on laagrist kasvanud suur rahvusvaheline pillilaager, kus osalejaid on ligi 100 ja õpetajaidki viimastel aastatel kuni 20. Õpetajaid peab palju olema, kuna iga osaleja saab pilliõppes individuaaltunde. Seega ei ole oluline, mis tasemel osalejad pilli valdavad. Laagri teeb eriliseks ka see, et osalejaid on igas vanuses – noorimad 5-aastased ja vanim osaleja on seni olnud 79 aastane. Lisaks pillitundidele ja eesti muusikale õpitakse laagris ka teiste maade muusikat, tantse ja laule. On rütmikatunnid ja käsitöö – sel aastal õppisime laastukorvide valmistamist.

Aastate jooksul on osalejaid olnud lisaks eesti pillimänguhuvilistele Portugalist, Hispaaniast, Poolast, Prantsusmaalt, Taanist, Rootsist, Norrast jne. Sel aastal oli ka paar eesti juurtega noort New Yorgist.

Laager, mida mina Võrumaal korraldan, toimubki minu initsiatiivil. Paljud nimetavad seda hellitavalt „Kata laagriks“, mis mulle ainult rõõmu teeb. Tahan, et võimalikult paljud saaksid innustust mängida suuremal või vähemal määral muusikat. Oluline ei ole noodilugemisoskus või rohke harjutamine, vaid rõõm ja rahulolu, mis mängija oma pillimängust saab. Olen alati oma õpilastele ütelnud, et ärge mängige kuulaja, vaid enda jaoks.

Lisaks pillilaagritele olen eest vedanud mitmeid projekte, et toetada lõõtspillimängu ja –mängijaid, avardada meie noorte silmaringi, anda neile võimalusi maailmas ringi vaadata.

Kuidas on sellised laagrid finantseeritud – toit, majutamine, õpetajate palgad jne?

Finantseerimine on osalt projektipõhine, osalt maksavad osalejad. Meid on igal aastal toetanud osalise õpetajate tasustamisega Eesti Kultuurkapital. Osalised maksavad ise toitlustuse ja majutuse, osaliselt ka õpetuskulud. T-särgid oleme seni saanud sponsoritelt, samuti on meid toetanud Eesti Pagar leiva-saiakraamiga. See laager ei ole minu töö, see on hobi, millega on ikka meeldivam tegelda kui tööga. Kuigi jah, neid kaht saab vahel ka ühendada.

Aga su enda leivateenimistöö – millega oled tegelnud ja tegeled praegu?

Pillimängu ja pärimusmuusikat olen õpetanud Eestis mitmel pool, lisaks juhtinud ning aidanud kaasa väiksemates projektides: Euroopa Noorte rahvusvahelised noorsoovahetused, tantsuklubide juhtimised Viljandis ja Võrus, muusikute vahendamine rahvusvahelistele festivalidele jne. Olen oma haridust täiendanud Skandinaavia Arvutikoolis ja läbinud Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutusete Liidu koolituse. 2002-03 olin kuus kuud Kreekas, töötasin Kryoneri Noortekeskuses vabatahtlikuna, õpetades kohalikele lastele ja noortele arvuti kasutamist, lisaks koolides ja Euroopa riikidest tulnud probleemsetele Short Term vabatahtlikele rahvalikke seltskonnatantse ja –mänge. Praegu olen Islandil Thorshöfni muusikakoolis muusika- ja pilliõpetaja.

Mis sind kodust nii kaugele viis ja mis keeles toimub õppetöö?

Olen lahutatud naine ja kolme lapsega üksikema Eesti palkade juures toime ei tule. Õpin usinasti islandi keelt. Kuni kohalik keel suhu saab, kasutame inglise keelt töökeelena. Muusika on rahvusvaheline ega tunne keelepiire.

Kuidas teostus äsjane reis ameerika mandrile? Kelle kutsel või korraldusel?

USAsse tahtsime juba 2000. aastal sõbrannaga sõita. Meil olid isegi kontserdid paigas ja vastuvõtjad olemas, kuid me ei saanud sel ajal viisat. Kardeti, et me ei tule tagasi, meil ei olevat piisavalt siduvaid sidemeid – maja, maa, perekond jne.

Väga kauge sugulane sattus eelmisel suvel Eestimaale käima ja siis tuli Ameerikamaa mõte taas pähe. Nii sai usinalt korraldama hakatud. Kirjutasin kirju erinevatesse Eesti Majadesse ja eestlaste organisatsioonidele, kuid sain palju eitavaid vastuseid – ei ole kerge organiseerida tundmatute muusikute kontserte. Olgugi, et noored on meil tõesti head pillimängijad ja hingelt tõelised rahvamuusikud.

Pärast suuri pingutusi ja läbirääkimisi õnnestus USAs korraldada kaks kontserti. Sõiduraha maksime enamuses ise, samuti kohapealse elamise, osaliselt toetas meid Eesti Kultuurkapital. Lakewoodis võeti meid väga hästi vastu. Kuulajaid oli mõnikümmend, tundsime end kui kodus. Meid kutsuti lisaks ka kiriku jumalateenistusele, et sealgi mõne looga kirikulisi tervitaks. Kuna meil aega oli, leidsimegi ennast pühapäeva hommikul kirikust ja taas olime kui kodus.

New Yorgi Eesti Maja kontserdil oli 16 kuulajat, kuid said nemadki täisprogrammi kuni pubiõhtuni välja. Õnneks lubati meil hommikupoolikul tutvustada täienduskoolis eesti rahvapille, mistõttu saime vähemalt viia meie muusikat ka eesti juurtega lastele.

Arvasime juba, et Torontosse sõitu ei tulegi, kuna keegi ei tahtnud sealsete kontsertide korraldamist enda peale võtta, kuni sain kirja Roosilt (Rosemarie Lindau – EP), kes teatas, et meil on võimalus viieks esinemiseks, kui ainult oleme nõus nii pikka sõitu ette võtma. Muidugi olime nõus. Meie jaoks oli iga kontsert väga oluline, et mitte ainult turistidena tutvuda kauge maaga. Nii leidsimegi end mängimas Afganistanist naasnud sõduritele, Tartu College’is, Eesti Majas. Tutvustasime meie muusikat Northern Secondary School’is, õpetasime vanu eesti rahvatantse Kungla rahvatantsijaile. Kooliskäik oli meie jaoks väga põnev – loodetavasti kujuneb sellest külaskäigust veelgi mõni projekt, kus noored saavad koos musitseerida. Meie suureks üllatuseks kujunesid sealse kooli noored meie Toronto-sõidu sponsoriteks. Kui nende õpetaja Ene (Sillart-Lomp – EP) loeb seda lehte, siis sügav tänu ja kummardus meie pundi poolt!

Tänan vestluse eest. Kus ja millal võiksime taas kohtuda?

Aja aga Toronto rahvapillihuvilised kokku ja tulge kõik eeloleval suvel Võrumaale, paneme ühisel jõul järjekordse pillilaagri püsti. Minu põlispesapaik on ikka Varstus. Vanavanaisa ostis sada aastat tagasi sinna metsatuka, võttis osa puid maha ja ehitas maja. Mõned aastad tagasi ostsin maa uuesti välja (vahepeal olid arhiivist paberid kaduma läinud) ja renoveerin meie vana talukohta, kus olen juba aasta aega lastega sees elanud. Teenin Islandil raha, et oma lastele kodu laenudeta üles ehitada. Küll me Võrumaal pillilaagri jaoks ka paiga leiame.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus