18. juunil otsustas Keskerakonna volikogu esitada parteitu Euroopa Parlamendi saadiku Indrek Tarandi presidendikandidaadiks. Tarandi poolt hääletas 96 ja vastu oli seitse volikogu liiget. Nii osutus siis ennatlikuks arvamus, et praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri kõrvale teisi ei esitata.

Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ütles volikogul peetud kõnes: „Praeguses seisus ei vastandu Keskerakonna esitatav kandidaat Ilvesele, vaid Ilvesel endal tuleb hakata rahvale seletama, mis tunne on tal parteide tagatubades kokku lepitud kandidaadina minna kandideerima parteitu rahva lemmikuga.“

Indrek Tarandi fenomen

2009. a tekitas Indrek Tarand mäletatavasti suurt eufooriat Euroopa Parlamendi valimistel, saavutades iseseisva kandidaadina teise koha ja kogudes 25,81% häältest. Suhtekorraldusekspert Janek Mäggi leiab, et Tarandist on saamas Eesti poliitika suurkuju. „Indrek Tarand on rahva hulgas väga populaarne /…/ ta on lihtsalt vaba inimene ning saab intervjuudes rääkida, mida ta tegelikult mõtleb. Sellist vabadust on Eestis väga vähestel avaliku elu tegelastel,“ tõdeb Mäggi (Delfi, 18.06).

Ajakirjanik Harri Kingo arvates on Tarandi sõltumatus erakondadest talle suureks plussiks, mistõttu ei saa ka teda kui täiesti unikaalset isikut Eesti poliitilisel maastikul kuidagi pidada Keskerakonna marionetiks. Teine suhtekorraldusekspert Ivo Rull nimetab Tarandit „Savisaare peibutuspardiks“ ja arvab, et ta võib läbi kukutada Ilvese teiseks ametiajaks valimise riigikogus.

Kui ka Tarand praegu ei võida (ja ilmselt ei võidagi), siis on ta jälle kord suurt tähelepanu äratanud. Iseasi muidugi, kuidas seekordne kandideerimine tema poliitilist karjääri mõjutab. Kahtlemata kaotab Keskerakonnale siiani tugevalt vastandunud Tarand Kremlist raha luninud Savisaarega mehkeldades kümneid tuhandeid pooldajaid, aga küllap ka kolme parlamendierakonna lugupidamise, mis vähendab tema väljavaateid tulevikus presidendiks saada.


Keskerakond ja Indrek Tarand


Kingo on veendunud, et Tarandi ja Savisaare vahel ei ole mingeid soojemaid suhteid. Ta kirjutab oma blogis: „Keskerakonna ja Tarandi suhe ongi vaid kandidaadi ja kandidaadi esitaja suhe, millele ei eelne mingit poliitilist üksmeelsust ja millele ka ilmselt ei järgne mingit poliitilist üksmeelsust.“ Samas äratab imestust, et Tarand on valmis seda ebapopulaarset erakonda esindama ja võttis üle isegi nende loosugi „Meiega võidavad kõik!“. Kas eesmärk pühendab siingi abinõu? Täpselt kaks aastat tagasi kinnitas ju Tarand: „Jant, mida Keskerakond etendab häälte ülelugemisel ja sellega kaasnev parteiline terroriõhustik on piinlik ning alandab Eesti Vabariiki“. Edgar Savisaar küsis samal ajal oma blogis: „Nii Indrek Tarand kui Dmitri Klenski on mõlemad silmapaistvad kõnemehed, aga kas te usaldaksite oma linna või valla nende kätte?“
Ei usu ka, et Tarand tõstaks Keskerakonna mainet ja tooks selle isolatsioonist välja, sest eesti ühiskonnas on suur vastuseis Savisaarele ja koostööd temaga teha ei taheta.

Võim ja rahvas

Kingo nimetab Ilvest „puhtakujuliseks parteilise võimu tagatubade kandidaadiks“ ja Tarandit rahva kandidaadiks ning väidab, et nüüd on kolme võimuerakonna poliittehnoloogiad, kokkulepped ning poliitilise male kavalad ja kindlad kombinatsioonid mänginud trumbid kätte ainsale võimalikule Ilvese vastaskandidaadi esitajale – Keskerakonnale.

Kingo ennustab pessimistlikult, et Ilvese võit võib kujuneda Pyrrhose võiduks. (See väljend pärineb Molosside kuningalt Pyrrhoselt, kes ütles 279. a eKr Itaalias peetud võiduka, aga kaotusrohke Ausculumi lahingu järel: „Veel üks selline võit ja ma olen kadunud.“ Teisisõnu – Pyrrhose võidu all mõistetakse mingis olukorras edu saavutamist ränga hinnaga.)

Presidendikandidaatide valimisdebatt kujuneb ilmselt huvitavaks ja sisuliseks, sest neil pole ju seekord vaja muretseda valijate häälte arvu pärast. Valimiseelne periood võib aga muutuda puhastustuleks tervele ühiskonnale, kus süüvitakse julgelt Eesti valupunktidesse ja probleemidesse.

President kui Eesti Vabariigi visiitkaart

Ehkki Eesti presidendil pole suurt võimu, on tal ülitähtis ülesanne – esindada meie riiki laias ilmas. „See on hoopis teine asi, kui lahe poiss või tüdruk keegi on,“ kirjutab Mihkel Mutt oma arvamusloos (PM, 21.06). Sestap on siis ka presidendi valimine marginaalse tähtsusega sündmus ja mitte mingi formaalne hääletamine.

Kas Tarandi „põllulelükkajad“ kujutavad endale ette presidendi rolli tegelikku sisu ja olemust? Mida teeks Tarand presidendina paremini kui Ilves? Ajakirjandus pole seda olulist teemat veel käsitlenudki. „See polegi justkui peamine. Peaasi on olla millegi vastu – tagatubade, väliseestlaste, kikilipsude ja mille kõige veel,“ kirjutab Mutt ja lisab, et poliitikahuvilistele on nüüd tehtud kingitus – korraldatud populismialane seminar, mida kõik saavad tasuta jälgida. Tavapärane hapukurgihooaeg kujuneb presidendivalimiste kampaania tõttu poliitiliselt arvatavasti põnevaks, seda eriti tänu rambivalguses seisvale Indrek Tarandile.

President Ilves on tervitanud võimalust pidada debatti oma vastaskandidaadi Indrek Tarandiga. Jääme ootama, milliseks see kujuneb; loodetavasti mitte Vestmanni ja Piibelehe kurikuulsaks heitluseks.

Märkmed: