Rahva hääl Noor Eesti riigist ja võõrsile minekust: kui nälg uksele koputab, lendab armastus aknast välja
Eestlased Eestis | 25 Feb 2015  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2015/02/44475_001.jpg
25. veebruar 2015 Lugejakiri
Edukad.
Foto on illustreeriv
Foto: Scanpix, Panther Media
http://noortehaal.delfi.ee/new...
Olen tavaline Eesti kodanik, sündinud 1994. aastal, gümnaasiumiõpilane, kes kevadel lõpetab keskkooli. Minu mõtted on alles noored ja rohelised ning ma ei mõtle just palju oma riigi peale. Kui siis vaid kirun vahel, sest teised teevad ju ka nii.

Minu suhtumine oma riiki tegi umbes 90-kraadise pöörde, kui mu eesti keele õpetaja palus klassil teha tabeli kahe tulbaga. Ühte tulpa pidime kirjutama, mida me teeme oma riigi heaks, ja teise, mida teeb riik meie heaks. Seejärel anti meile 10 minutit mõtlemisaega.

Teise tulbaga oli lihtne. Hetkega tulid pähe toetusrahad, arstiabi, tasuta põhi- ja gümnaasiumiharidus jne. Ühesõnaga kõik, mis on ühe demokraatliku heaoluriigi tunnused. Aga kui ma pidin mõtlema hakkama, mida teen mina oma riigi heaks, siis hakkas mul imelik.

Naljaga pooleks mõtlesime pinginaabriga välja, et kui ostaksime palju suitsu ja alkoholi, siis läheks päris kopsakas summa meie taskust alkoholi- ja tubakaaktsiisina riigikassase. Ja muidugi pättust võiks ka teha, sest siis saaks trahve maksta ja jälle oleks riik mõne euro võrra rikkam. Irooniline on mõelda, et just sellised asjad meie riigikassat toetavad.

Nali naljaks, aga midagi asjalikku ma ikka välja mõelda ei suutnud. Muidugi võiksin ma suust välja ajada paksu roosat vahtu teemal, kuidas Eesti riigi üks üllamaid mõtteid on anda mulle väärt haridust, et minust saaks väärikas Eestimaa kodanik ja et ma läheksin tööle ning hakkaksin korralikuks maksumaksjaks.

Paraku ei pruugi see üldse nii minna, sest minagi olen kasvatatud selles vaimus, et "omandada haridus" ja minna siis nii kaugele välismaale, kui saan. Ei saa väita, et see puhas ebamoraalsus oma kodumaa suhtes oleks, kuna nii mõnegi minu välismaal töötanud tuttava sõnul on Eestist tulnud tööjõud välismaal vägagi hinnatud.

Eks Eesti riigi mõte ongi olnud meist kasvatada kuulekad ja kohusetundlikud kodanikud, sest paraku elame me oludes, mille kohta ütles üks mu tuttav hästi: „Uju kuni nõrkemiseni või upu ära.“

Muidusööjaid eestlased ei salli. Ikka töökas peab olema ja meie töökust hinnatakse välismaal väga. Nõnda esindame me Eestit igati hästi ning sellisel väärtuskasvatusel pole ka väga viga, sest nii õpib ellu jääma igal pool. Kui jätkusuutlik selline väljaränne Eesti riigile on, see on muidugi ise küsimus.

Ühe mõtte on aga Eesti riik minu silmis kaotanud – toetada vanureid. Pensioniea tõstmine numbritesse, mida meie inimeste keskmine eluiga ei tunne, on minu meelest absurdsus. Noortele ja tervetele on see muidugi tore, et igaüks vastutab ise enda ellujäämise eest. Jääb üle vaid loota, et selle rahaga, mis muidu läheb pensioniteks ja toetusteks, siis vähemalt mõni maantee korralikult korda tehtaks.

Vanuritest on muidugi kahju, sest selle asemel, et elada väljateenitud puhkuses, peavad nad oma väsinud olemisega ellu jääma Eesti tööturul, mis on vahel isegi noortele parajaks katsumuseks oma kiire arengu ja suurte nõudmistega. Kujutage siis ette seda stressi, mida peab üks vanur tundma, kes vaevu oskab kasutada arvutit, kuid tööturg nõuab võib-olla juba lähitulevikus IT võimaluste tundmist ja kasutamise oskust.

Kuid vaadates asja musta huumori poolelt, siis stress ongi üks parimaid viise inimesi aeglaselt hävitada ja kui olla piisavalt vana, siis kaua selle vanuri süda närvipingele ikka vastu peab. Ilmselt saate aru, mida ma mõtlen. Ellu jäävad vaid tugevamad. Kas pole mitte seegi riigi mõte, et meie riigis elaks võimalikult palju tugevaid, terveid ja noori?

Minnes poliitikast välja, siis on ka asju, mis mulle Eestis väga meeldivad ja mis minusse aeg-ajalt ikka eluvaimu toovad. Nimelt on Eesti küllaltki looduslähedane riik. Mina kui Peipsi ääres kasvanud inimene olen saanud elada järve ääres, mis on igal aastajal väga ilus. Talviti oli täiesti imeline tunne uisutada piirideta näiva Peipsi jääl ja kevadel kuulata jäämurdumise raksatusi, mis tõid lume ja jää alt välja sinise vee. Mulle meeldib, et Eesti on oluliseks pidanud hoida metsasid kasvamas, õhu värskena ning vee puhtana. Näiteks Indias sellist luksust kindlasti pole.

Kui ma peaksin kunagi otsustama Eestist ära kolida, tunneksin kindlasti süümepiinu, et lahkun oma isamaalt, selleks et elada kuskil mujal paremini. Selle peale tuleb aga meelde vanasõna: „Kui nälg uksele koputab, lendab armastus aknast välja.“

Kindlasti on võimalik Eestis hästi hakkama saada, kui on jõudu ja tahtmist mitmel töökohal rabada ning pensionieale seejuures mitte mõelda. Eesti on minu silmis vägevate noorte pesapaik. Paraku lendavad nad pesast teise riiki, sest neid on kasvatatud ja hoitud, aga neile pole antud mõtet, mis hoiaks neid Eesti küljes kinni, sest kahjuks värkest õhust ja rohelusearmastusest ei piisa.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Eestis
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus