Delfi Rahva hääl
14. september on Eestis vanavanemate päev. See on väga kena, et neid kord aastaski meelde tuletatakse. Kuid see ei korva seda, et ülejäänud aja on nad Eesti ühiskonnas tähelepanu alt eemal, justkui enne surma surnuteks ja kasututeks kuulutatud. Aga see ei peaks sugugi nii olema.
http://rahvahaal.delfi.ee/news...Valdavalt on ajaloos alati eakatesse austuse ja lugupidamisega suhtutud. Nemad on ohverdanud oma elu, töö ja hoolitsuse selleks, et järgmised põlvkonnad paremini saaks elada. Vanasti ei olnud ju koolis käimine valdav, kust siis saadi eluks vajalikke oskusi? - eks ikka vanavanematelt ja vanematelt.
Kahjuks tänases Eestis on eakad inimesed teenimatult tähelepanu alt ära. See põlvkond, kes on elus näinud tõelisi raskusi (sh selliseid, mida uus põlvkind vaid õudusfilmides võib näha), võiks olla meile eeskujuks. Nende elulugusid peaks laiemalt kajastama ja laskme seda neil endil rääkida. Miks lasta neil vaikselt tähelepanu alt väljas kustuda (nagu pidalitõbistel) ja hakata siis tagantjärgi uurima, kuidas nad elasid ja vastu suutsid pidada, vaatamata kõigele kurjale?
Me võime päevast päeva lugeda lehtedest ja vaadata telerist igasuguseid igasuguse elukogemusteta lapstaaride "tarku" sõnavõtte, igasugustel mõeldavatel teemadel. Kogu massimeedia on nende lapsikusi täis, mille teadmine ei anna kellelegi näpuotsagagi elutarkust juurde. Milleks see kõik? Milliseks see meie rahva lõpuks kujundab? Ehk seetõttu ongi meil täna ühiskonnas propageeritavad ideed, mis on sageli vastuolus terve mõistuse või isegi loodusseaduste endiga? Noored on agarad, aga sageli ka ogarad. Sinisilmselt kiidetakse heaks ideed, millel juuri ei ole, mis on sisuliselt viljatud ja mõttetud.
Eakate inimeste ja nende elutarkuse austamine peaks olema iga normaalse ühiskonnakorralduse üks vundament. Kui seda ei ole, ei kasva üles ka väärikaid kodanikke. Seepärast on oluline kuulata eakaid, neid austada ja kaasata rohkem meie ühiskonna ellu. On kuritegu saata nad silme alt ära vanadekodusse vaikselt kustuma. Me kaotame koos nendega suure osa oma rahva sisemisest jõust. Tänases ülehellitatud ühiskonnas midagi sellist ei leia, mida omavad need suure elukogemusega eakad.
Seega austagem eakaid, toetagem neid ja mõistkem nende east tulenevat eripära. Ka riiklik meedia võiks enam kajastada nende elulugusid ja vaateid elule. Vanusega settib inimesse oluline ja kõik ebaoluline suuresti kaob, kaotab oma olulisuse. See oleks paljudele oluline meeldetuletus, mis on elus ikkagi tegelikult oluline.
Kunagi oli Vikerraadios Lembit Lauri juhitud saatesari "Kirjutamata memuaarid" (mida saab siit järelkuulata:
http://arhiiv.err.ee/otsi/Kirj... ), kus eakad said rääkida oma elust. Nüüd on hr. Lauri ammu juba surnud ja kahjuks sellist tänuväärset tööd ei tee enam keegi. Miks? Me kaotame sellega palju huvitavaid ja õpetlikke lugusid.
Delfi Rahva hääl
