Rahva hääl: Karistamatus internetis teeb paljudest suurushullustuses maniakid DELFI
Arvamus 20 Oct 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Rutt Kana
Delfi Rahva hääl

Interneti algusaegadest alates on üks veebi peamisi võlusid olnud selle (kas või näiline) anonüümsus. Anonüümsus, mis põhineb usaldusel. Usaldus on kahjuks asi, mida on hõlbus kuritarvitada. Seda nüüd, mil internet ei ole enam väheste väljavalitute rida, tõepoolest ka tehakse.

Võtame selle kõige lihtsama, kõigile kättesaadava viisi “interneti sisuloomes osaleda“ — veebikommentaariumid. Delfi ja muude väljaannete veebikommentaariumeis on kommenteerimine enamasti lubatud ilma igasuguste täiendavate tehniliste nõudmisteta. Kommenteerija ei pea ennast isegi pseudonüümi all registreerima.

Nii absoluutne anonüümsus annab täiusliku võimaluse vastastikkust usaldust kõige räigemal viisil kuritarvitada — postitada laimu, pahatahtikke hinnanguid, roppusi ja labasusi. Halvemal juhul ka isiklikke andmeid, mis ei peaks rippuma internetis täiesti avalikult. Postitajad tunnevad ennast karistamatuna, sest neid ei ole võimalik tuvastada. Karistamatuse tunne paneb kahjuks paljudki inimesed käituma suurushullustes maniakkidena.

Kirjutan siin ka ise anonüümselt, Rutt Kana pole mu päris nimi ja ma isegi ei tea, kas keegi sellenimeline päriselt eksisteerib. Miks anonüümselt? Sellepärast, et see on võimalik, ja sellepärast, et seda võimalust kasutavad kahjuks väga paljus ka eelmainitud maniakid. Ma ei taha siin riskida selliste isiklike rünnakutega, milles ründajal on võimalik kasutada minu reaalse isikuga seotud andmeid.

Mind eriti ei loksuta need kommentaarid, mis suunatakse mu pseudonüümi pihta, ent on olnud üsna heidutav lugeda, kuidas rünnatakse inimesi, kes on julgenud arvamust avaldada oma päris nime ja näoga. Neid rapitakse, arvustatakse, sõimatakse ja pahatihti ka lausa ahistatakse verbaalselt, isiklikult, avalikult ning ilma, et neil puuduks vähimgi võimalus ennast selliste ahistamiste vastu kaitsta. Nemad on avalikkuse ees alasti, avalikkus on pimeduses peidus ja loobib valgusvihus seisvat kaitsetut autorit mädade tomatitega (ja hea, kui midagi teravamat ei visata).

Ebavõrdne seis.

Asi oleks teine, kui internetis viibimine oleks sama vähe anonüümne kui tegelik elu, kui inimestega rääkimiseks peaksid sa vähemalt näitama oma nägu või ütlema nime. Olen veendunud, et väga paljud internetis ropendajad ei julgeks öelda seda, mida nad ütlevad, kui näeksid vestluskaaslasi näost näkku ja peaksid oma sõnade eest ka vastutama. Kui see nõue kehtiks ka artiklite kommenteerijatele, oleks seis veidigi võrdsem.

See jutt käib üksnes veebikommentaariumite kohta. Ma ei hakka parem lahkama muid võimalusi usalduse kuritarvitamiseks, nagu lapsporno levitamine, alaealiste eksitamine suhtlusvõrgustikes, poliitiliste müütide levitamine, veebikaubandus, võrkturundus ja rahalised pettused — need kõik toituvad puukidena ühest ja samast allikast, piiritust usaldusest, mida tunti veebi algusaegadel selle kasutajate suhtes.

Pettumust usaldusel baseeruva ja anonüümse interneti suhtes on väljendanud ka interneti loojad isiklikult. Nende pettumus on nii valdav, et, nagu Vana Testamendi Jehoova suure veeuputuse aegadel, sooviksid nad kogu olemasoleva loodu lihtsalt ära nullida ja kõigega otsast peale alata.

Ma ütleksin, et nende ideel on jumet, ma lihtsalt väga ei usu, et see oleks tehtav.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus