Rahva hääl 20ndates eluaastates tööotsija: mulle öeldi, et olen suhteliselt vana!
Eestlased Eestis 22 Dec 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Juhukirjutaja
Toimetas: Ragnar Teeveer
TÖÖKUULUTUS
www.delfi.ee
Viimase kahe kuu jooksul olen aktiivselt tööd otsinud. Alustasin tuntud internetiportaalide CV Keskus ja CV-Online kuulutustetahvlitelt. Otsustasin, et ei põlga ära ühtegi tööd, millega hakkama saaksin. Ka n-ö lihttööd mitte, näiteks koristamist. Haridust tundub mul jätkuvat. Õigupoolest tundub, et mul on Eesti tööturu jaoks liiga palju haridust.

Olen oma elust viis aastat töötanud, muuhulgas näiteks õpetajana, aga ka lihttööd olen teinud. Lõpetasin gümnaasiumi heade tulemustega ja õppisin kutseõppeasutuses kontoritööd. Bakalaureusekraad on käes, magistrikraad omandamisel.

Võtsin akadeemilise puhkuse, sest tajusin, et pean enne lõpueksameid veel erialaseid teadmisi lihvima. Just akadeemilise puhkuse ajaks ma töökohta vajangi, sest ravikindlustust sel ajal ei ole ja vanematelt ei taha raha küsida – lähenen juba kolmekümnendale eluaastale.

Pooleteise kuu jooksul ei vastanud mu avaldustele ja lõpututele e-kirjadele mitte ükski tööandja. Hakkasin juba mõtlema, et ehk olen kaotanud oskuse end emakeeles soravalt väljendada. Kontrollisin kõik uuesti üle, aga vigu oma tekstis ei leidnud. Kasutasin samas stiilis elulookirjeldust ja motivatsioonikirju ka mõne aasta eest eelmistele töökohtadele kandideerides.

Mõtlete kindlasti, et kuhu ma kandideerisin. Näiteks igasse kodumaa poeketti igale võimalikule ametikohale. Kontoritöödele, teenindajaks, koristajaks. Kirjutasin tõlkebüroodele sooviga saada proovitöid, sest valdan ka paari võõrkeelt, aga seni pole mulle proovitöid saadetud.

Hakkasin sõna otseses mõttes ukselt uksele käima ja küsima, et ega ei ole vabu töökohti. Ühest kohast saingi numbri. Telefonivestlus osutus omalaadseks telefoniintervjuuks, mille käigus küsiti hulgaliselt isiklikke küsimusi, alates sellest, kes maksab mu korteriüüri ja lõpetades sellega, kus mu ema hetkel elab.

Lõpuks küsiti mu vanust. Vastasin ausalt ja sain kommentaariks: "Te olete suhteliselt vana!"

Lubati õhtul tagasi helistada ja teatada, kas on mulle midagi pakkuda või mitte. Loomulikult ei helistatud. Vägisi tekkis tunne, et mind ei ole kodumaa tööturul vaja. Hakkasin juurdlema, kas ma olen ainuke luuser, kes pole peaaegu kahe kuu jooksul suutnud leida isegi osalise koormusega tööd.

Esiteks vanus. Ma ei ole isegi 30! Kas tõesti peavad teenindajad olema vaevu täisealised, et löögile pääseda? Teiseks vene keele oskus. Minu CV-s on kirjas, et oskan vene keelt algtasemel, aga olen valmis juurde õppima. Kas tõesti ei saa Eesti Vabariigis vene keele oskuseta isegi lihttööd?

Paberite järgi olen pigem akadeemik. Võib-olla arvatakse, et niikuinii lahkun varsti lihttöölt. Aga ka akadeemik sooviks õhtust süüa, selle asemel et leivakoorikut näppude vahel veeretada ja arvutada, mitmeks tükiks selle peab lõikama, et homseni vastu pidada.

Tutvusi mul samuti ei ole, vähemalt firmade juhtkondades mitte. Mida siis teha? Hakata CV-s valetama? Valetada mulle ei meeldi, seega jätkan samas vaimus – lootuses, et ehk näeb keegi potentsiaali kolmekümnele liginevas vallalises lasteta naises, kes on motiveeritud ja õppimisvõimeline.

Mõni soovitaks kindlasti õppelaenu võtta, aga selle jaoks pole mul kahte käendajat.

Tundub, et minusugused inimesed on Eestile pigem koormaks. Korralikku haridust veel ei ole, aga lihttööle ei sobi. Mis siis veel saaks, kui kõik Eestist lahkunud töötajad tagasi tuleks?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus