Rahva enamuse tahe selgub asjatundjate arvates ametlikult korraldatud rahvahääletuse käigus. Ent ometi oleks täiesti alusetu väita, et laulev revolutsioon, öölaulupeod ja Balti ketis osalemine ei olnud eesti rahva enamuse jõuline tahteavaldus. Mida arhiividokumendid ka ei sisaldaks, teavad eel-loetletud üritustel osalenud – ja loodetavasti ka nende järglased –, et toona rahvas tahtis saada tagasi seda Eestit, mis oli eestlastelt vägivaldselt võetud. Eesti rahva enamus ei nõudnud ENSV muutmist Eesti Vabariigiks vaid Tartu rahulepingu järgse riigi taastamist.

1991. a. rahva enamuse soov täitus ja Venemaa loobus järjekordselt oma ülemvõimust eestlaste üle. Tänaseni selgitamata põhjustel ei suutnud meie riigijuhid siis tajuda, et kõigest väest hüütud soov: „peatage Lasnamäed!” oli rahva enamuse väga kindel tahteavaldus. Vastupidiselt rahva enamuse soovile arvati üks N. Liidu inimsusevastane räige kuritegu eestlaste ajalooliseks paratamatuseks ning asuti energiliselt mõjutama eestlasi arvama, et Eestile on kasulik muutuda võimalikult kiiresti multikultuurseks eestimaalaste riigiks.

Äsjase laulu- ja tantsupeo osalejate väga suur arv kinnitas taas enamuse kindlat eestlase olemise tahet. „Multikultuurse virvarri“ numbri esitamine tantsupeol näitas selgelt eestlaste heatahtlikku suhtumist oma naabritesse. Aga esinejate ja vaatajate-kuulajate siiras rõõm ühises hingamises ei võimaldanud küll kellelgi järeldada, et eestlased on valmis oma sajanditepikkusest iseolemise tahtest loobuma ja multi-, õigemini küll vaid kahekultuurseks rahvuseks kujunema. On ju ülimalt absurdne arvata, et laulu- ja tantsupeole oleks tulnud esinema ja osalema ligemale 150.000 eestlast, kuid riigivõim – enda loodud ebardlikku multikultuursust õigeks pidades – oleks nõudnud ühe kolmandiku peokava esitamist vene keeles ja vene rahvuskultuuri tavade kohaselt.

Mõelgem, arutagem ja toimigem nii, nagu eesti rahva enamus tahab. Ärgem unustagem laulva revolutsiooni ajal kuulutatud ja siiani kehtivat põhimõtet: „haavad rahva hinges ikka veel ei parane, ükski abinõu ei ole enam liiga varane”. Meenutagem, et okupatsioonieelses Eesti Vabariigis keskenduti eestlaste rahvusliku iseteadvuse ja riigimeelsuse arendamisele ning võimaldati kõigil vähemusrahvustel ise oma kultuuri viljeleda. Õppigem ka sellest, et vaevalt oleks eesti rahvus suutnud okupatsiooni aega üle elada, kui Eesti Vabariigis poleks rahvuslikku iseteadvust teadlikult arendatud.

Märkmed: