Radikaalne Margus Lepa saneeriks Eesti riigi (1)
Inimesed 31 Oct 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kuulutaja | 31. oktoober 2014
 - pics/2014/10/43445_001.jpg

Margus Lepa
Margus Lepa on mees, keda Jorh Adniel Kiirena tunneme filmidest “Kevade”, “Suvi” ja “Sügis”. Samuti meenub Lepa kui koomik, kes omal ajal tegi estraadil koostööd Raimo Aasaga. Aga kes on Margus Lepa täna?
Katrin Kivi
http://www.kuulutaja.ee/radika...
90ndate lõpus loobus Margus Lepa näitlejatööst, mängides viimase rolli Salong Teatris (Moliére´i näidendis “Naiste kool”). Pärast seda pühendus ta raadiotööle, asudes Nõmme Raadios tööle saatejuhi ja toimetajana. Muide, Nõmme Raadio reklaamlause on: „Radikaalne värk!“.

Margus Lepa, kes te olete?

Kunagi vastasin ühe intervjuu lõpus, et viimane mohikaanlane. Selles kontekstis oli see ka enam-vähem õige vastus just omaduse mõttes. Aga laiemas plaanis peaks tegu olema kõiksusekilluga, mida samasugused kõiksusekillud arvavad Margus Lepa kujul nägevat.

Kuidas ja miks sattusite Nõmme Raadiosse?

Ei mäletagi enam. Aga tulin, hakkasin tegema, ja jäin ka üksi, sest diskorid ja plaadimängitajad läksid oma teed. Olen sügavalt veendunud, et raadio on selleks, et sealt juttu tuleks, ja muusika mängimiseks on grammofon.

Elame hullul ajal. Hiina vanasõnagi ütleb, et kui tahad kellelegi midagi tõsiselt halba soovida, siis soovi, et ta elaks üleminekuajas. Meie elame. Ja juba väga kaua. Üks reform ajab teist taga ja paremaks ei muutu midagi, on ainult näiliselt „rohkem“.

Tänane üks euro on 15,65 kroonides ja mõnekümne aasta tagune 156 rubla – päris korralik kuupalk. Statistika järgi saab öelda, et vanasti pidid inimesed ühe euro nimel kuu aega tööd tegema, nüüd on meil raha palju „rohkem“. Seda, et osta saab sama palju kui vanasti, ei ütle aga keegi. Nii on kümnete asjadega, mida on meil nüüd „rohkem“, ka nn majanduskasvuga.

Nii kujuneski aja jooksul välja vajadus liikuda nähtuste põhjuste poole. Edasi tulid juba Hundiraamatud ja „Siioni tarkade poliitiliselt korrektsed protokollid“ – „tõlkisin“ need arhailisest keelest tänapäevasemasse ja sain täiesti korraliku valitsemisõpiku. Muide, ka „Põrgupõhja uus Vanapagan“ räägib palju rohkem majandusest kui jumalast ja vanapaganlusest, aga ilmselt on paljudel ikka tugev mõttekramp jumala suhtes. Isegi kui leiti kuskilt soost pisike ja väga vana inimkujuke, pandi kohe seletama, et see oli muinaseestlaste jumala kuju. Ja keegi ei tea, miks ei võinud see olla lapsele tehtud nukuke.



Mida tähendab „radikaalne raadiojaam“ teie enda jaoks?

Radix on ladina keeles juur ja juurte suunas liikumist see radikaalsus tähendabki. Tavaliselt on asjade vahelised seosed raskesti märgatavad. Öeldakse, et inimesed jaotuvat selle järgi kolmeks: need, kes näevad; need, kes näevad, kui näidata, ja need, kes ei näe ka siis, kui näidatakse.

Nähtuste „juured“ on tavaliselt kaugel, aastaid kaugemal kui juba nähtavale ilmunud nähtus. Need on niisugused põhjus-tagajärg-seosed. Ja põhjus on paljudel asjadel väga kaugel. Kunagi sattusin kuskil jututoas suhtlema seltskonnaga, kes Jumalat vaata et isiklikult tundsid, teadsid tema mõtteid ja tahtmisi. Kui kahtlesin, teatati, et minusugused ei mõista üldse Jumala olemust. Tegin siis puust ja punaselt ette, kirjutasin matemaatiliselt: Jumal = Põhjus. Vastuseks tuli solvunud vaikus. Teisalt ei oska inimesed tihtipeale mõista ka põhjuse andmist manipulatsiooni läbi.

Millisena näete Eesti meediamaastikku, mida sellest arvate?

Maastikulaadset ma siin küll ei näe, kaunikesti soine värk ja soogaasi imbub välja nii pisikeste mullikestena kui suurte purtsatustena. See on see peavool. Rumal, propagandistlik, tsenseeritud ja igav. Arvan, et isegi kui katk möllaks, oleks meedias suur arutlemine, kes peaks tagasi astuma, kes peaks edasi minema ja kust majanduskasvuks raha laenata. Ja sinna kõrvale muidugi „näosaade über alles“ ja mõne staarikese kintsupaljastus. Suvel kuulasin riigiraadiot, seegi oli nagu logopeedide aastaaruanne madala IQ-ga õpilaste erikoolis. See märkus võib mõnele solvav tunduda, aga niisugune käibefraaside korrutamine ja „investeerimine taristusse panustamisesse laiapõhjalise kodanikekaasamise edendamiseks“ ajab ikka tigedaks küll. Kallutatud uudised, pisikeste ja suuremate kõnedefektidega asenduslugejad… raske juhtum. Otse küsimusele vastates: ma ei näe meediamaastikku, näen vaid üksikuid säravamaid välgatusi, mida hoolega alla surutakse. Näiteks Telegram internetis, nemad olid ja on tublid. Nii tublid, kui suudavad, sest neil on eesmärk, mitte „palgasooviväljakutse“. Ja see tee on raske. Meediasoo kõige jälgim külg on aga see, et liiga paljud inimesed enam ei mõtle, vaid usuvad: tekkinud on „anonüümsete meediausklike“ liikumine. Ja usu vastu mõistusega ei saa. Eesti Vabariigis tuleb keelustada tualettpaberi müük ja riiki sissetoomine.

Millele soovitate meediatarbimisel tähelepanu pöörata?

Enamalt jaolt sellele, millest lausa karjuvalt vaikitakse. Tuleb näha meediamullide taha, mitte pimesi uskuda, vaid mõelda, kellele on selline „uudis“ kasulik. Tuleb võrrelda ja mõelda, et kui kirjutatakse: „Tänu riigi rahaeraldistele said pooled meie haiglad alustada remonti ning katkestasid patsientide vastuvõtu“, kas siis lause ei jätku äkki sõnadega, et „ülejäänud kaks kukkusid lihtsalt kokku“. Kellele ei meeldinud siin sõna haigla, asendage see kooli või hullumajaga, tegemist ju pelgalt kujundiga.



Mis on teie jaoks meie ühiskonnas kõige olulisem valupunkt ja kuidas seda lahendada?

Valupunkt on Maslow’ püramiidist möödavaatamine väidetava riigi ülesehitamise juures. See riik tuleb saneerida, nii enam edasi ei saa. Kui te ei usu, hoidke see lugu alles ja lugege mõne aasta pärast uuesti. Ja lugege iga uue seaduse puhul meie põhiseaduse preambulit, seda ei saa meilt keegi võtta, ja mõelge, kas vastuvõetud seadus on ikka pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Ja mõelge omaette, kas meie riiki juhivad patrioodid või on tegu juba ennast paljastava sisevaenlasega, kelle peremees on kusagil kaugel.

Mis on inimeseks olemise juures kõige tähtsam?

Võimalikult vähe jälgi jätta ja märkamatult teistes edasi elada.

_______________________________________________________________

Kas teete endiselt näitlejatööd? Milline oli teie viimane projekt?

Näitlejatöö on üks huvitav sõna. Näitleja astub tegevuskohta, et hüpnotiseerida publikut, et sisendada inimestele mõtte- ja tundeseoseid, mida nad kunagi hiljem eneselegi märkamatult hakkavad ise esitama. Ja ega näitleja nii müüdav ka ole, et raha eest „tööd“ hakkab tegema. Kuigi, jah, seegi on võimalik ja eks sedagi tehakse, aga päris näitleja saab sellest kohe aru, kui raha eest „litsi lüüakse“.

Projekte pole nagu teinudki, ikka tahaks ise hakkama saada, aga viimati olin laval Moliére’i „Naiste koolis“. Samas on ju käimas „elukestev“ projekt Nõmme Raadios. Tööpäeviti vähemalt tunnised saated eluolust, järjejutud ja muu selline. Nende tegemiste peale vaadates tundub, et on ikka palju küll, aga samas näitleja mõttes hästi esitatuid on vaid paar-kolm.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus