Raamaturosin juhatab lapsed „Kevadeni“
Kultuur 28 Mar 2008 Tiina SarvEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kui kunstnik Mare Hunt mõni aeg tagasi rääkis, et tal on valmimas pildid koomiksivormis „Kevadele“, oli mu ehmatus üsna suur.

Mõtlesin: kas oleme oma taandarengus jõudnud nii kaugele, et eesti lapsed ei suuda enam „Kevadetki“ läbi lugeda ja peavad selle nagu Mikihiirega piltide kaudu tutvuma? „Kevade“ ei ole ju ometi Mikihiir! See teos tähendab eestlastele rohkem, kui me seda ise arvatagi oskame. „Kevade“ ilmekad tegelaskujud elavad rahva hulgas oma elu ja sealt pärit väljendid on saanud igapäevases kõnekeeles märgilise tähenduse.

Möödunud aastal saigi jutuks olnud trükis pealkirjaga „Kui Arno isaga koolimajja jõudis“ valmis.

Seletab asjad ära

Õnneks ei ole see koomiks. Raamat koosneb kolmest osast. „Kevade“ esimene jagu on esitatud katkenditena, säilitades autori sõnastuse, teine jagu aga teose võtmestseene markeeriva pildireana. Lisatud on sissejuhatav peatükk „Vanast ajast, Oskar Lutsust ja „Kevade“ kirjutamisest“. Nagu kinnitavad koostajad, Tallinna ülikooli lastekirjanduse dotsent Mare Müürsepp ja Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnakoolimuuseumi pedagoog Aili Kalavus, oli vajadus sellise muganduse järele juba ammu, sest praegusaja laps, kellele sajanditagune elu-olu ja kõnepruuk on võõrad, jääb originaali lugemisel üha sagedamini hätta.

Natuke hätta kippus raamatu lugemisel jääma ka minu põlvkond, sest aeg oli läinud sajandi kuuekümnendateks-seitsmekümnendateks aastateks samuti tublisti edasi liikunud. Mõni lugemisel pisut arusaamatuks jäänud mõiste või toiming lisaski lugemisele salapära, kahandamata ometi raamatust saadavat naudingut.

Aga on selle arusaamisega kuidas on. Eks see sõltu palju ka kodust ning sellest, kas laps on sealt saanud lugemis- ja mõtlemisharjumuse või mitte.

„Kevade“ mugandatud väljaanne on igatahes õnnestunud. Seda tõendab ka Eesti lastekirjanduse keskuse otsus anda teosele „Kui Arno isaga koolimajja jõudis...“ Aasta Rosin 2007 kõige omanäolisema lasteraamatu eest.

Nüüd reisib raamatupoodidest juba otsa saanud trükis koos Mare Hundi piltide, ammustest aegadest pärit kooliasjade ja muu atribuutikaga mööda Eestit näitustel ringi. Praegu on väljapanek Viljandi Kondase keskuses. Tuleb tunnistada, et nii näitust vaadates kui ka „Kevade“ kommenteeritud väljaannet lugedes sain minagi targemaks.

Tahvel, krihvel ja kapsaraud

Mäletan oma lapsepõlvest natuke salapärast paari „tahvel ja krihvel“, mis Lutsu koolilastel kasutusel olid. Tahvel oli tuntud sõna, aga krihvli tähendust ei adunud ma õieti tänapäevani, kuigi arvata võis, et see tahvlile mingi jälje jätma pidi.

Nüüd sain teada, et see on peenike kiltkivist pulgake tahvlile kirjutamiseks.

Kapsarauda olin maalapsena ikka kodus näinud. See oli ussikujuline raud, millel oli vars järel ja millega lapsed pidid seakünas peedilehti, värsket rohtu või muud rohelist seale söögi sisse panemiseks peeneks raiuma. Natuke imelik tundus, miks see just kapsaraud on.

„Kui Arno isaga koolimajja jõudis...“ annab sõnaseletuses teada, et kapsaraud oli köögiriist kapsa hakkimiseks. Eks see oli nii ammusel ajal, kui kapsariivi veel ei tuntud ja tuli hakkama saada külasepa valmistatud kapsarauaga.

Sõnaseletusi on raamatus palju. Lastele selgitatakse, kes on köster, mida tähendab sihverplaat ning paljut muudki. Natuke viltu on läinud koostajad vaid ühe sõna seletusega. Nimelt on „lehk“ nende seletuse järgi halb lõhn. Tänapäeval mõistame seda sõna kindlasti nii, ülemöödunud sajandil luuletati aga üha õrnast lillelehast.

Helged pildid

Mare Hundi pildid on ilusad ja toredalt lastepärased. Nii raamatus kui näitusesaali seinal on neid mõnus vaadata.

Piltidel allkirju ei ole ega ole vajagi. Kes siis ei tunneks ära stseene, kus Toots Kiire saapanööpe peidab või kihelkonnakooli poisid sakstele tuupi teevad.

Mare Hundi piltidel on lisaks ehedusele, peenele töötlusele ja ilusatele värvidele veel üks omadus — nad on heatahtlikud ja helged. Isegi Tootsi pingi alt taga ajav köster pole kuigi tigeda näoga. Ja see, kuidas kaasõpilased Kuslapit kiusavad, olgu siis Oskar Lutsu või Mare Hundi kujutuses, ei mahuks ka kõige karmima hindaja silmis tänapäeva koolivägivalla mõiste alla.

Tõsi ta on, et vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem…

Raamatu lõpus soovitatakse väikesel lugejal Oskar Lutsu teoseid lugeda. Viimane lause on: „Häid raamatuid loetakse elus mitu korda ja leitakse sealt ikka midagi uut.“

Kõige suurem heameel oleks sellest, kui see raamat juhataks tänapäeva lapsed päris „Kevadeni“. Ja väga sooviks, et see ilus trükis jõuaks ka nende lasteni, kes elavad kodumaast kaugel. Kindlasti paneb see helisema hingekeeled ka neil väikestel inimestel, kelle ümber igapäevaelus kõlab inglise, saksa või rootsi keel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus