Raamaturõõm, mida tahaks teistega jagada
Kultuur 13 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
TIIT MAKSIM
Eesti Ajakirjanike keeletoimkonna juhataja, Tallinn


Suur rõõm täidab hinge, et mõnedel entusiastlikel Läti eestlastel - naaberrahva keskel paikneva rahvakillu ärksatel esindajatel – on jätkunud jõudu ja pealehakkamist jäädvustada omaenda ajalugu tänapäeva trükisõnasse. Eestlased Lätist ja Eestist, keda seob ühine Läti-lembus, on selle ulatusliku ettevõtmisega kenasti hakkama saanud – Tallinna kirjastuses „Välis-Eesti“ nägi trükivalgust kaksköitmiku „Eestlased Lätis“ esimene raamat, rohkem kui 300-leheküljeline piltidega üllitis.

Selles kirjeldavad Läti eestlased eestlaste elu Põhja-Lätis ja Riias läbi aegade. Lähema käsitluse all on Lätis kunagi küllalt arvukaks osutunud eestlaskonna väljakujunemine, mis sai suurema hoo 19. saj. lõpus ja kestis kuni I maailmasõjani. Läbi võetakse nii elu häid kui ka halvemaid, avalikumaid ja varjatumaid külgi. Põhjalikult vaetakse neid XX saj. ajaloosündmusi, mis kujunesid Balti rahvaste jaoks saatuslikeks nii positiivse kui ka negatiivse märgi all: Eesti ja Läti omariikluseks vajaliku poliitilise, sotsiaalse, ainelise ja vaimse küpsuse saavutamine, hoidmine ja arendamine (teatud ajajärkudel ka Eestist lähtunud abi toel), Lätis elanud eestlaste toimetulek ka rasketel aegadel, kohandumine võõraste oludega. Käsitlused jõuavad välja üsna meie kaasajani – esmakordselt tuuakse avalikkuse ette asjaosaliste kirjeldusi sündmustest ja suhtumistest, mis tulenesid Nõukogude okupatsiooni lõppemisest Balti riikides, Läti ja Eesti iseseisvuse ning Eesti-Läti diplomaatiliste suhete taastamisest. (Raamatu peatoimetaja dr. Leili Utno, kes hulk aastaid andis panuse Läti biokeemia arengusse, oli taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene suursaadik Riias.)

Omajagu pakub raamat Lätis silmapaistvalt tegutsenud eestlaste kohta ka biograafilist teavet – siin on avaldatud näiteks teadlaste ja õpetajate elulooülevaateid.

Päris kindlasti nõuab eraldi äramärkimist ajaloodoktor Heino Arumäe ulatuslik uurimus „Ühist ja erinevat Eesti ja Läti välispoliitikas esimesel iseseisvuperioodil“. Selles avaneb mõtlemapanev andmerohke ekskurss nii Eesti ja Läti kui ka teiste Läänemeremaade vastuolulisse välispoliitikasse kahe maailmasõja vahelisel perioodil.

Teist sama pealkirjaga raamatut, mis pühendub Lätis tegutsenud ja tegutsevatele eesti kunstnikele ja kirjameestele, seatakse praegu ilmumisvalmiks.

Nii kõnesoleva raamatu teokssaamisega kui ka seoses muude üritamistega käsitleda Läti eestlasi on esile tulnud mõndagi mõtlemapanevat, mis ei pruugi olla võõras ka teistes paikades ja muudel aegadel.

Eelkõige tuleks rõhutada kohustust olla hinnangute andmisel õiglaselt kriitiline. Mingi olulise sündmuse, olgu see näiteks strateegiliselt või taktikaliselt ajalooline, igal osalisel võib kujuneda isesugune, nn eredalt individuaalne mälupilt, mis ei pruugi haakuda objektiivse kujutisega. Suuri lahknevusi esineb näiteks sel juhul, kui minevikupärandi talletamisega tegeleb isik, kel on omaenda kogemus ja järjepidevad teadmised olnust ja sellega seotud inimestest, või on tegemist võõrsilt tulnud huvilistega. Kurb küll, kuid tulemus võib kujuneda kehvaks eriti siis, kui objektiivselt küündimatud või eelarvamusliku suhtumisega mujalttulijad püüavad trükipressi jõul kuulutada absoluutseks tõeks seda, mis tõeliselt jääb elutegelikkusest kaugele. Seda on näidanud ka katsed põlistada laia avalikkuse jaoks Läti eestlaste minevikku ja tänapäeva. Säherdune oht varitseb, kui eriliselt usaldatavaks infoallikaks peetakse käsitletavatest sündmustest kõrval seisnuid ning kui teadmatusest või teadlikult võimendatakse kellegi sihilikke hoiakuid ja isikulisi või poliitilisi sümpaatiaid, päästetakse koguni valla „pimeda viha“ sündroom, püütakse ajaloo kaudu kätte maksta.

Kirjastuse „Välis-Eesti“ väljaande tegijad on püüdnud seda vältida, kuid samas ometi säilitada autorite isikupära.

Igatahes peame meeles, et Läti eestlaskond on väikese eesti rahva pisike osa. Seepärast tahaks loota mõistvat ja kannatlikku, ent kriitilist meelt naaberriigis elanud ja elavate rahvuskaaslaste heade ja mitteheade tegude ning saavutuste ja kaotuste hindamisel.

Seepärast tahavad kirjastuse „Välis-Eesti“ väljaandel ilmunud kogumiku tegijad õiglaselt hinnata Eesti Keele Sihtasutuse poolt välja antud soome teadlase Marjo Mela raamatut „Läti eestlased. Ajalugu, keel ja kultuur“ (Tallinn 2007). 2001. a. kaitstud väitekirja alusel sündinud ühe-autori-raamatu ainestiku põhiallikaks on mõned intervjuud Lätis elavate eestlastega aastaist 1995-1998 ning kõik see, mis varjul pimestavalt pikas bibliograafilises loendis.

Ometi peaks Läti eestlasi ja nende sõpru tegema ettevaatlikuks üpris palju põnevat ainestikku talletanud uurija poolt avaldatu üldine häälestus. See on silmatorkavalt pessimistlik ja möödanikku suunatud – minevikust kõneldakse suisa olevikuvormis või koguni sellisena, mis alles ees seisab: jutt käib 10-20 aasta tagustest „uudistest“. Avaldamisväärseks peetud statistiline materjal käsitleb ammumöödunud aegu, kuigi viimased aastakümned ja tänapäev pakuksid raamatu kasutajale kahtlemata sootuks enamat huvi.

Läti eestlased, kes valdavalt on suured eesti rahvuslased ja ustavad Läti patrioodid, igatahes usuvad nii päritolumaa kui ka asukohamaa helgesse tulevikku ning ootavad seepärast isegi ajaloolt positiivset tulevikku suunatust.

Olgu kuidas on, kuid lähem raamatulik tutvumine Läti kahaneva eestlaskonna eluga peaks avardama Eesti eestlaste maailmapilti.

Ühtlasi võiks see sisendada uhket tunnet, et tänu sõbralikus naaberriigis elavatele rahvuskaaslastele küündivad eestlaste asualad praegugi päris kaugele lõuna suunas ja miljonilinn Riia on üle aegade tähendanud Eestile enamat kui vaid Läti Vabariigi pealinna.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus