Eesti Elu
Raamat põgenemisest
Kultuur 11 Sep 2009 Raul PettaiEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
„Eestlaste põgenemine Läände Teise maailmasõja ajal — artiklid ja elulood“, Korp! Filiae Patriae, Tartu, 2009; 312 lk.

Korp! Filiae Patriae toimetusel Eestis on ilmunud juba rida Eesti ajalooga tegelevaid raamatuid, nagu „Eestlaste küüditamine“, „Kuue samba kutse“ jt. Nüüd astub nende kõrvale „Eestlaste põgenemine läände“. Käesolev mahukas teos on muu hulgas vastus neile, kes ikka veel nimetavad rahva meeleheitlikku põgenemist 1944. aasta varasügisel „välismaale siirdumiseks“ või „emigreerumiseks“. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks olnud!

Raamat on põhiliselt jaotatud kahte ossa. Esimene, pealkirjaga „Artiklid“ (103 lk.), annab detailse ülevaate eestlaste põgenemisest, alul Saksamaale ja Rootsi ning siis edasirännust üle kogu maailma — Kanada, USA, Austraalia jm. Raamatu teine osa, 191 lk., toob ära üheksa põgeniku individuaalsed elulood.

Teose esimeses osas antud rohked arvulised andmed on üksi suure väärtusega, sest neid on hoolikalt kogutud mitmesugustest allikatest — põgenikeorganisatsioonide (UNRRA ja IRO) arhiivid, eesti keskesinduste säilinud materjalid, riigiarhiivid, hulk Eesti ja välismaiste autorite uurimusi jne. Selgub, et kodumaalt lahkunute koguarv on kusagil 70.000 ja 90.000 vahel. Kinnitust leiab ka asjaolu, et polnud stereotüüpset põgenemislugu, vaid võõrsile mindi üsna erinevates tingimustes. Enamus olid eraisikud-sõjapõgenikud, kuid suur hulk jõudis eriti Saksamaale sõjaväelastena, kas taganeva armee ridades või idarindelt haavatuna toodud Saksamaa haiglatesse. Peale sõjaväelaste oli neid, kes Saksamaale toodi tagala tööjõu värbamise aktsioonidega. Üksikud toodi isegi vangidena. Mõnigi sattus Saksamaale vastu tahtmist, eriti sõdurite hulgas. Mäletan näiteks oma võimlemisõpetajat Lukinit Võru gümnaasiumist. Ta kirjutas mulle kunagi 1945. aastal Berliinist kurva kirja, et ta abikaasa ja vastsündinud poeg olid Võrru maha jäänud. Ei saa talle ette heita, et ta varsti Eestisse tagasi läks. Eestlastest repatriantide arv oli põgenikeorganisatsioonide andmeil 700—800 vahel. Kui palju neid põgenemisteekonnal venelaste kätte jäi ning sunniviisil repatrieeriti, on võimatu kindlaks teha. Kogu seda traagikat lugedes saab selgeks, milline haav Eestile löödi.

Kui raamatu esimene osa rõhutab statistikat ja ajalugu, siis teine osa — „Elulood“ — vaatleb ajastut ning elu läbi põgenike eneste silmade. Üheksa inimese elulood on valitud nii, et erinevate sünniaegade tõttu, 1913 kuni 1938, oldi põgenemise ajal kas täiskasvanu, teismeline noor või koguni laps. See annab huvitava pildi, kuidas east olenevalt tajuti ümbritsevat keerist ja millised püsivad jäljed inimestele kõigest jäid. Erinevad on ka nende üheksa rännuteed ja (tihti rasked!) kohanemised uute oludega. Neist jäi Rootsi elama üks, sealt Kanadasse edasi siirdusid kolm. Üle Saksamaa läksid USA-sse kaks (nende hulgas NY-is elav Heljo Laev), Austraaliasse kaks (üks tuli tagasi Inglismaale) ja Rootsi üks.

Kokkuvõttes soovitan seda raamatut kõigile. On lehekülgi, mida pole kerge lugeda, kuid teos annab ereda pildi suurest põgenemisest — sellest, kuidas saatusega toime tuldi ja kuidas vahel ka ei tuldud… See kõik on tükike eesti rahva ajalugu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus