„Kuue samba kutse – Naisena ülikoolis” Koostajad: Riina Reinvelt ja Merike Ivask. Korp! Filiae Patriae, Tartu-Narva 2005; 176 lk.

See oli 2005. a. alguses, kui Eesti Rahva Muuseum (ERM) ja korp! Filiae Patriae kuulutasid ühiselt välja materjali kogumise teemal „Naisena ülikoolis” — elulood, mälestuskillud, fotod.

Saabunud materjalist koostati ERM-is näitus. Nüüd on ülalmainitud raamatus sellest omakorda tehtud valik, koostööna ERM-i ja Narva Muuseumi vahel. Kuna ülikooliks oli Tartu Ülikool oma kuuesambalise portaaliga, siis tuleb siit raamatu pealkiri — „Kuue samba kutse”. Teose sisu võib aga iseloomustada ka nii: naisüliõpilaste elu Tartu ülikoolis läbi aegade. Sellest aspektist lähtudes pakub raamat väga palju huvitavat, sest lahti rulluvad aastad esimesest iseseisvusest kuni tänapäevani. Läbi aegade, jah, aga missuguste aegade!

Raamatu materjal on organiseeritud teemade alusel, mitte üleskutsele vastanud isikute järgi. Individuaalsetest mälestustest nopitud lõikudest on koostatud vastavat teemat käsitlev peatükk. Neid suuri peatükke on seitse:

• Naisest saab üliõpilane;
• Vaba aja veetmine;
• Õppimine — endale, õppejõule, riigile?
• Riik ja ühiskond üliõpilase elus;
• Naisüliõpilase kodu;
• Haritud inimene on valmis;
• Kõhutäide ja kehakate.

Iga peatükk jaguneb omakorda alaosadeks — nagu elu ühiselamutes, toidumured, üliõpilased kui odav tööjõud kolhoosides ja Venemaa uudismaadel, poliitiline surve jpm.

Kokku on mälestuskilde 265, umbes 75-lt naistudengilt. Ajaliselt vanim pärineb aastatel 1906—1914 arstiteadust õppinud daamilt.
Kui mõelda, et alles 1906. a. said naised ülikooli töös vabakuulajatena osaleda ja et 1915 võeti neid esmakordselt täisõiguslike üliõpilastena vastu, siis on siin tegemist ainulaadse pioneeriga.

Esimese iseseisvusaja tudengipõlvest (1918—1940) kirjutavad kaheksa isikut. Seal leiame lood Eesti Naisüliõpilaste Seltsi ja korp! Filiae Patriae asutamisest. Ülejäänute (53 isikut) haridustee oli juba nõukogude aastatel või uuesti iseseisvaks saanud Eestis (13).

Raamatus esitatud naistel on ühest küljest olnud ajastust hoolimata üllatavalt samad rõõmud ja mured, sest tudengipõlv on noorus, ja nooruses ületatakse isegi suured raskused naerusui. Millistes primitiivsetes tingimustes elati ja õpiti Tartus sõjajärgsetel aastatel, seda on raske ette kujutada. Vahel vaevas nälg, vahel kattis külmas toas vooditekki härmatisekord. Lisaks materiaalsele viletsusele ahistas inimesi kõikehaarav poliitiline surve. Aga, nagu öeldud, nooruslikku elujulgust appi võttes tuldi olukorraga toime. Nii kirjeldab näiteks üks psühholoogiaüliõpilane pikalt mardilaupäeva pidu 1949. aastal, kus maskeeritud tüdrukud läksid tühja kõhtu ja väsimust ignoreerides naabertänava poiste ühiselamusse „marti” tegema. Mürglit oli laialt, hoolimata seitsme kuu eest toimunud suurküüditamisest, mis pidi kõigil ju värskelt meeles olema. Tuleb aga mõista, et sedalaadi tegevus oli omajagu vastumürk lootusetule olukorrale, milles tuli elada. Keegi ei tahtnud koorma all kokku variseda. Nagunii võis väikseimgi poliitiline eksimus põhjustada eksmatrikuleerimist — ülikoolist väljaheitmist. Nii juhtuski see ühe filoloogiatudengiga 1951. a., kes oma isa arreteerimisest NKVD poolt ei teatanud kohe ülikoolile! Büroos tema dokumente tagasi andes käratati talle, et temasugusele „ei võivat usaldada isegi mitte ülikooli peahoone koridori pesemist”! Ja see oli eestlasest ametnik! Nii kiirelt oli kommunistlik süsteem inimesi muutnud. Omaette lugu oli üliõpilaste töökohustus — nende ärakasutamine odava tööjõuna kolhoosides ja Venemaa uudismaadel. Aga siingi osati halba heaks pöörata ning tuldi üliprimitiivsetest tööoludest hoolimata sageli heade mälestustega koju.

Viimases peatükis on mälestuskillud ülikooli lõpetamisest. Muu hulgas selgub, et enne aastat 1956 ei tuntud Tartu ülikoolis pidulikku lõpuaktust, ei iseseisvuse ega esimestel okupatsiooniaastatel. Diplom anti lihtsalt ülikooli kantseleist kätte. Nüüdseks aga on lõpuaktus üheks olulisemaks sündmuseks. Siin seistakse elu tähtsal piiril: seljataha jääb noorusaeg, mis kõikidest raskustest hoolimata oli siiski muretu. Ees ootab reaalelu, kus vigu ja puudusi enam nii kergelt ei andestata. Pole ime, et ajaga omandavad koolimälestused kauni oreooli, vahest kaunimagi, kui nad seda tegelikkuses väärt olid.

Olgu lõpuks esile tõstetud raamatu kaunist kujundust, kaanepildist kuni sisujaotuseni.

Märkmed: