Puugioht kogub tuure E24
Eestlased Eestis 18 Apr 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Puugid ohustavad inimest varakevadest hilissügiseni, kuid aprillis-mais on nad eriti verejanulised. Puukide levitatavad haigused näitavad Eestis viimaste aastate lõikes kasvutendentsi.

Tartu Ülikooli kliinikumi anesteesiaõde Lilia Lepik teab liigagi hästi, kui tõsised tagajärjed võivad olla puugihammustusel. Ta seisis parasjagu operatsioonilaua juures, kui kolleeg temalt küsis: «Kas sul on kaelal sünnimärk?» «Ei tohiks olla,» vastas naine.

Naise kaelal oli puuk, mille kättesaamisega nägi kolleeg tükk aega vaeva.

«Kui järgnevatel päevadel hakkas enesetunne halvenema, mõtlesin, et see on külmetus,» meenutab naine. Tervis läks aga järjest halvemaks, tekkisid hingamisraskused ja tõusis palavik.

Nädal koomas

Arst diagnoosis kopsupõletiku ja raviks määrati antibiootikumid. Aga halb enesetunne ei taandunud. Peagi oli naisel tunne, et ta ei suuda enam voodistki tõusta. «Arvasin, et kummalise nõrkuse põhjuseks on vitamiinipuudus,» ütleb Lepik. Kui kiirabi viis naise haiglasse, tegi neuroloog suured silmad, et arstid ei olnud varem diagnoosinud puukentsefaliiti.

«Võeti analüüsid, tehti seljapunktsioon. Mind pandi raamile. Pärast seda ei mäleta ma enam midagi,» kõneleb naine. Ta oli nädal aega koomas ja veetis neuroloogiaosakonna intensiivravis üheksa päeva.
«Pärast toibumist oli parem kehapool nõrk, käsi lihtsalt rippus, sõrmelihased olid nii nõrgad, et ma ei suutnud midagi teha,» meenutab ta.

Pärast koomast väljatulekut oli Lepik tükk aega haiguslehel, naisel oli invaliidsusgrupp ning ta käis ennast kosutamas Haapsalu taastusravikeskuses. Hea meeleolu ja elutahe hakkasid visalt taastuma.

Paanilist puugihirmu aga naisel pärast haigust pole, kuigi ta teab, et puugid varitsevad ka linnapargis või aias. «Küll soovitan kõigil ennast puukentsefaliidi vastu vaktsineerida,» ütleb ta.

Puukentsefaliidi ohupiirkondadeks peetakse Tartu ümbrust ja Kagu-Eestit, Pärnu ümbrust, Kirde-Eestit ja põhjarannikut. Ohtlik aeg on juba käes, sest puuk muutub aktiivseks, kui maapinna temperatuur on viis kuni seitse kraadi.

Mullu registreeris tervisekaitseinspektsioon Eestis 201 puukentsefaliidi juhtu, kuid näiteks 2008. aastal oli see arv 90. «Sel aastal pole veel ühestki juhtumist kuulda olnud,» märkis Tartu Ülikooli kliinikumi nakkushaiguste arst Rita Pihlak.

Puukentsefaliidist enam on levinud borrelioos, näiteks eelmisel aastal oli haigestunuid 1721.

Kuidas ennast puukide eest kaitsta? Arst soovitab kanda metsas heledaid pikkade varrukatega rõivaid ja pika säärega jalanõusid, koju tulles tuleks alati oma rõivad läbi kloppida.

Kui puuk on siiski hammustanud, ei pea kohe arsti juurde tormama, vaid putukas tuleks võimalikult kiiresti nahalt eemaldada. «Selleks tuleb puugist võtta pea lähedalt peenikeste pintsettidega kinni ja puuk ettevaatlikult välja sikutada.»

Kui puuki ei õnnestu tervelt kätte saada, peab pisut ootama – puugi suised tulevad mõne aja pärast ise välja. Hammustuskohta tuleb pesta vee ja seebiga ning kindlasti ka desinfitseerida, rõhutab Pihlak. Meedikult tasub abi otsida, kui hammustuse juurde tekib punetus või enesetunne halveneb.

Puugihammustuse vahendusel levib viirus, mis tekitab puukentsefaliiti – see on kesknärvisüsteemi haigus, ajupõletik. Puukentsefaliidiviirusega nakatunud inimesel ilmnevad ühe-kahe nädala jooksul pärast hammustust gripisarnased haigusnähud: väsimus ja kerge palavik koos pea- ja lihasevaludega. Ainult nende nähtude põhjal on küllaltki raske entsefaliiti diagnoosida, sest vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi terveneb, selgitab arst.

Raskematel juhtudel ehk umbes kolmandikul haigestunutest tekivad need nähud mõne aja pärast uuesti koos kõrge palaviku, nn kange kukla tundega ning iiveldamise või oksendamisega.

Eluaegne immuunsus

Puukentsefaliidi antikehi määratakse nii veres kui seljaajuvedelikus, kuid need muutuvad veres määratavaks alles nädal pärast haigestumist, selgitab tohter. Pärast puukentsefaliidi põdemist tekib inimesel selle haiguse suhtes eluaegne immuunsus.

Puukentsefaliidi vastu ei ole ravi, kuid haigust saab ennetada vaktsineerimisega.

Täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas umbes aasta pärast.

«Laste vaktsineerimist soovitame alates neljandast eluaastast, kuigi lubatud on see juba aastavanuselt,» ütleb Pihlak. Vaktsineerida saab perearsti juures või haiglate-polikliinikute nakkuskabinettides. Vaktsiinide hinnad on tervishoiuasutustes erinevad: täiskasvanutele 18–32 eurot ja lastele 10–17 euro ringis.

Küll aga ei ole veel loodud vaktsiini puukborrelioosi vastu, samuti ei anna borrelioosi põdemine selle haiguse suhtes immuunsust. Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi hammustuse hetkel, kulub borrelianakkuse saamiseks enamasti kaks ööpäeva või rohkem, kuni naha külge kinnitunud puugi pisikud inimesele üle kanduvad.

Puukborrelioosi põhjustab bakter, mida leidub puugi seedekanalis.

Uuringud näitavad, et borreliabakterit kannab kuni 30 protsenti puukidest, kuid risk pärast puugihammustust haigestuda on siiski palju väiksem – ainult üks sajale.

Kõige tavalisem borrelianakkuse sümptom on nahalööve, mis tekib hammustuskohal ühe kuni nelja nädala möödudes. Tüüpiline on paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik, mis hakkab suurenema. Arstid teavad aga ka juhtumeid, mil nahalöövet ei tekigi. Üsna harva tekivad borrelioosi haigusnähud närvisüsteemis, liigestes või mõnel juhul ka südames.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus