Vene ajakirjaniku Anna Politkovskaja sulest ilmus 2004. a. raamat „Putini Venemaa“, milles autor kirjeldab Venemaa olukorda ja arengut Putini esimese nelja valitsusaasta jooksul.

Kuigi Venemaal on demokraatlik põhiseadus ja valitud parlament – riigiduuma –, on seaduse rakendamine muutunud väga suvaliseks ja paljud kohtunikud kuritegelike organisatsioonide poolt ära ostetud, mis võimaldab korruptsioonil lokata. Maad on võtnud röövkapitalism, kus relvajõu ähvardusel seaduslikelt omanikelt nende varad lihtsalt ära võetakse; tööliste palgad oma taskusse pistetakse ja raha välismaale kindlatesse pankadesse saadetakse. Kohtu poole pöördunud ohvritel pole sageli õigust loota. Kui ka alamkohtu kohtunik on aus inimene, ei aita seegi palju, sest n-ö äraostetud kõrgema instantsi kohtunik võib oma alluva otsuse ilma põhjendusteta muuta.

Nii on paljud Venemaa eraettevõtted sattunud kuritegelike jõukude kätte ja ausad ettevõtjad nagu Mihhail Hodorkovski, kes asutas Venemaa ühe edukama ja suurema energiafirma Jukos, istub vangis, sest ta ei meeldinud Putinile.

Autor kirjeldab 2004. a. presidendivalimisi Venemaal. Mingeid debatte kandidaatide vahel ei olnud. Televisioon näitas Putinit mitmesuguste ametimeestega kohtumas, kellele ta isalikke monolooge pidas või mõne ehituse avamisel kõneles. Sovetiaegne diktatuur on tagasiteel Venemaale. Vastandina on Ameerikas praegu käimas ettevalmistused presidendivalimisteks, kus kandidaadid peaaegu tüütuseni omavahel vaidlevad ning rahvale ja riigile tähtsaid asju arutavad.

Venemaal sundaega teenivate sõdurite emad on koondunud, seismaks oma poegade heaolu eest ja võitlemaks sõjaväes valitseva toorutsemise vastu. Autor väidab oma raamatus, et 2002. a. hukkus umbes 500 noorsõdurit peksmise tagajärjel! Ometi võetakse haruharva sõjaväelasi vastutusele seda laadi mõrvade eest.

Erandiks on siin polkovnik Budanovi juhtum, kes II Tshetsheenia sõja ajal läks ühte külla, et seal täpsuskütti kinni võtta. Majas, kuhu ta sisenes oli vaid relvitu 18-aastane tütarlaps. Budanov vägistas ta ja tappis. Millegipärast äratas see kohtuprotsess rahvusvahelist tähelepanu, mistõttu polkovnik mitmeks aastaks vangi mõisteti.

Nõukogude aja lõpu poole karistati dissidente sellega, et neid – vaimselt terveid inimesi – paigutati hullumajadesse. Psühhiaatrid leidsid sel ajal, et dissident peab ju vaimuhaige olema, kui talle nõukogude kord ei meeldi! Nüüd tunnistavad samad psühhiaatrid, et mõrvar (nagu Budanov) ei olnud mõrva hetkel täie mõistuse juures sõjaolukorra tõttu. Seda vabandust on edukalt kasutatud paljude seadust rikkunud jõhkrate sõjaväelaste kaitseks.

KGB järeltulija, Föderaalne Julgeolekubüroo (FSB), kelle ülesandeks on terroristide ja riigivastaste isikute jälitamine ja vangistamine, käitub erakordselt toorelt oma ohvritega. Üks terrorismis süüdistatu tunnistas, et esimese nädala jooksul, mil ta vangis oli, peksti teda pidevalt, nii et tal 14 ribi murdusid ja üks nendest vigastas neeru. Talle süstiti ka mitmesuguseid aineid, mistõttu ta tihti teadvuseta oli.

Siinjuures on huvitav tõmmata paralleele lääne meedias suurt kõmu tekitanud ameeriklaste poolt vangivõetud islamiterroristide ja FSB vangide kohtlemise vahel. Abu Gharibi vanglas alandati ja hirmutati kinnipeetavaid. Ehkki füüsilist vägivalda ei kasutatud, tekkis sellest suur skandaal ja süüdi olnud vangivalvureid karistati.

Guantanamo Bay vanglas on al-Qaida terroristide suhtes kasutatud nn veelaua tehnikat, mis hirmutab, kuid ei vigasta. Sel teel on vangidelt saadud palju väärtuslikku informatsiooni terroristide rakkude kohta maailmas. Vange toidetakse hästi, neil on pesemisvõimalused, korralikud riided, võimalus väljas viibida, koos palvetada jne.

Autor teeb etteheiteid demokraatlike riikide juhtidele, sh ka president Bushile, et nad püüavad Putiniga ikka sõbralikult läbi saada ega pole hukka mõistnud Venemaal valitsevat seadusetust, kuritegelikkust, maffia võimutsemist ja diktatuuri poole suundumist.

Anna Politkovskaja mõrvati oma kodu juures 2006. a. Mitmeid kahtlusaluseid on küll arreteeritud, kuid mõrvar on ikka veel tabamata!

Venemaa tulevik ei paista mitte helgena. Eraettevõtlus ei juurdu seadusetus ühiskonnas. See viib majanduse vähikäiguni, mida Venemaa suured loodusvarad vaid lühiajaliselt suudavad korvata.

Tavakodaniku lootusetus ilmneb äärmiselt madalas iibes, alkoholi liigtarvitamises ja masenduses. Siin oleks vaba maailma meedial suur võimalus astuda võitlusesse Venemaa kodanike inimõiguste eest selle asemel, et demokraatlikku Ameerikat pidevalt materdada!

Märkmed: