Professor Peeter Järvelaid: Eesti Vabariigi õige sünnipäev on täna EPL
Kuumad uudised 28 Nov 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Autor: Kärt Anvelt

Täna 90 aastat tagasi kuulutas Maapäev end Eestis kõrgeima võimu kandjaks. Professor Peeter Järvelaiu sõnul tuleks ka vabariigi sünnipäeva siduda selle otsusega.

Eesti tuntud juristide teooria järgi oli Eesti riigi tegelik sünnipäev kuulus maapäeva otsus. Selgitage palun, miks.

*Väike vahelepõige. Olen selle teema vastu huvi tundnud ka ühel veidi isiklikul põhjusel. Tartu ülikoolis tehti omal ajal Asutava Kogu liikme Jüri Uluotsa jaoks Eesti õigusajaloo õppetool, pärast 1945. aastat ei tahetud enam Eesti õiguse ajaloo õppetoolist ega kateedrist rääkida ning see taastati alles 1992. aastal. Minu saatus oli, et just mina sain selle taastatud õppetooli korraliseks professoriks. Ajaloos oleks seega justkui sild ja minul teatud isiklik kohustus.

Omal ajal oli Tartu ülikoolis ilus, Lääne-Euroopa ülikoolidest üle võetud tava, mille kohaselt oli õppetoolile asunud uuel professoril moraalne kohustus rääkida oma eelkäijast. Minul on selline seos Jüri Uluotsaga. Otsisin seetõttu ka tänaseks intervjuuks üles ühe Uluotsa riigiõiguse konspekti, kus ta räägib maapäevast.*

Juristide õpetamisel on klassikaline teooria sellest, kuidas tekib riik. Riigil on vaja kolme elementi. Esmalt peab olema territoorium. 1917. aastal, veel Vene riigi koosseisus, oli Eesti jaoks tegelikult tohutu õnn, et meie riigile tehti ümber piirid. Nii sündiski 1917. aastal esimest korda territoorium, mida hakati kutsuma rahvuslikul põhimõttel loodud Eestimaa kubermanguks. Teine element riigi tekkimiseks on sellel territooriumil elav rahvas. Niisiis, 1917. aastal olid need kaks olulist riigi elementi olemas. Tõsi, piiride üle vaieldakse alati, nagu ka nüüd – aga kui enamik tükist ehk tuumikala on siiski olemas, siis on see rahvusvahelise kogukonna jaoks küllaldane.

Kõige keerulisem riigi tunnustamise seisukohalt on aga kolmas element – võim. Kas sellel territooriumil olev võim suudab riigi moodi käituda? Siin tuleb esimese sammuna võim välja kuulutada. Nii ongi, et kui räägime praeguse kalendri järgi 28. novembrist 1917, siis just sellel kuupäeval see kolmas element tekkiski. Nagu ütlesid ka Artur-Tõeleid Kliimann, Jüri Uluots ja Ants Piip: sellel hetkel tekkis Eesti riik.

Juba järgmine ja samuti väga tähtis faas on, kui riigi teket tunnustavad ka teised riigid. See juhtus Eestiga 2. veebruaril 1920 ja sellele järgnenud ajal.

Kuna Eesti riik saavutas kõik riikluse tunnustamiseks vajalikud parameetrid, siis saame öelda, et juba 28. novembril 1917 oli Eesti riik olemas ja see on meie riigi tegelik sünnipäev. Teine asi on aga, et me oleme kokku leppinud pidada oma riigi sünnipäeva 24. veebruaril ja see on iga riigi enda otsustada, Meie oleme nii otsustanud. Kui süveneda omaaegsetesse tekstidesse, siis võime öelda, et 24. veebruaril 1918, mida me praegu peame Eesti riigi sünnipäevaks, nimetati lisaks omariikluse väljakuulutamisele uuena vaid riigivormi. See on samuti ülioluline, et kogu maailm pidi saama teada: Eesti on nüüd ja edaspidi riigina demokraatlik parlamentaarne vabariik.

*Soomlased ja leedulased tahtsid ju toona lausa kuningriiki teha.

Eestis selle üle ei vaieldud. Eesti poliitikud otsustasid, et demokraatlik parlamentaarne riik on meie hingele lähemal. Kujuteldamatu, et eestlane oleks läinud Saksamaalt või Rootsist endale kuningat küsima! Meie ei saanud siia Saksa riiki luua. Tegelikult oleme ju selline rahvas, kes ei suuda eriti taluda, kui keegi on meist liialt palju üle. Meil on isegi raske pärast valimisi oma 101 parlamendiliiget taluda. Kohe tormame neid hindama ja vahel ka halvustama.

Kui suured olid toonased vaidlused, kumba kuupäeva tuleks hakata pidama Eesti riigi sünnipäevaks?

Vaidlused olid. Aga osa riigi loomise juures olnud poliitikuid hakkas tegelema millegi muuga. See teema pole kunagi olnud eriti tähtis. See on rohkem teoreetiline küsimus. Aga ülikooliga seotud tugevad teoreetikud siiski arutasid, millal Eesti riik teoreetiliselt sündis. Poliitikud, kelle eesotsas oli Konstantin Päts, tegid aga poliitilisi otsuseid. Kuna Päts oli väga tihedalt seotud ka 24. veebruariga, siis tema toetas muidugi seda päeva. Loomulikult on see maitseküsimus, millise päeva üks või teine riik oma sünnipäevaks valib. Aga teoreetiliselt oli Ants Piibul, Jüri Uluotsal ja Artur-Tõeleid Kliimannil õigus.

*Õigusajaloolasena ütlen seda, et mõnikord vaatan kriitiliselt ka praegu toimuvat. Meie perspektiiv on sageli praktikute ja poliitikutega omast erinev. Poliitik tuleb ja ütleb, et tema on pragmaatik, kes elab valimistsüklis ega saagi pikas perspektiivis mõelda. Mina mõtlen aga pikas dimensioonis.* Tol ajal, kui Uluots ja Kliimann olid Tartu ülikoolis ning ka Ants Piip alati vähemalt üht jalga pidi ülikoolis ja teist jalga pidi poliitikas, rääkisid nad ikka pikast perspektiivist. Ja kui lähtuda nende teooriast, siis on Eesti riik ju vanem kui Soome oma.

Muuseas, viimane teema on seotud ka viimasel ajal rahvusvahelistes diskussioonides uueks moeteemaks kujuneva nn riigi müüdi teemaga.

*See tähendab, et riigid tahavad olla vanad?

Just. Väga tahetakse pikka ja võimalikult soliidset ajalugu. Aga ajalugu ei tohiks olla võistlus. Nüüd ongi ajaloolased hakanud müüdiga tegelema. Päts ja teised Eesti poliitikud ei mõelnud riigi sünnipäeva määramisel muidugi pikas perspektiivis ja eriti ei tulnud neil pähe, et riigi vanus võiks olla üks edevuse tagaajamise vahend. Nii määrasid nad riigi sünnipäevaks 24. veebruari 1918, sest neile tundus nii õigem olevat. Ei mõeldud sellele, et me võinuks teistsuguse otsuse puhul Soomest vanem olla – kas või paar päeva. Kogu Euroopas kuulume me aga ikkagi nn 1918. aasta riikide hulka ja see on ääretult huvitav rühm. Sinna kuuluvad ka paljud praegused Euroopa Liidu uue laine riigid.

Tegelikult oli maapäeval oma otsust ju ääretult keeruline teha.

Muidugi. Aga 28. novembril, kui kõik kees suures poliitilises ja lausa relvastatud konflikti segaduses, ei teatud, mida toob homne või isegi sama päeva õhtu. Seetõttu tuleb olla uhke nende meeste üle, kes julgesid selle otsuse teha.

Eestil on traditsioon teha ääretult kriitilises situatsioonis ennastsalgavaid otsuseid. Ja nii on nende keeruliste otsuste tegijad vaadanud ka oma eelkäijate tegevusele. Ehk mõelnudki, et me ei saa ju olla oma eelkäijatest halvemad. Ajalooline eeskuju on keerulises situatsioonis väga oluline.

Kui see otsus 28. novembril, väga segasel ajal tehti, siis miks nad seda tegid, millesse nad uskusid ja kas nad tõesti uskusid, et see riik jääb püsima? Samamoodi tehtud otsus oli ju ka 24. veebruaril 1918, sest sakslased marssisid 25. veebruaril juba Tallinna. Praegu võime vaid spekuleerida, mis oleks, kui seda otsust poleks tehtud. Kui juba spekuleerida, siis on teatav sarnasus 1991. aastaga, mil samuti dessantväelased olid Pihkva poolt juba Tallinna poole teel – ka siis oleks ju võinud otsustamata jätta ja vaadata, mis saab homme. Aga uuel põlvkonnal oli olemas eeskuju, et tuleb teha otsus, kui raske see ka poleks. Kui otsus oleks jäänud tegemata 28. novembril 1917, siis poleks seda otsust ehk tehtud ka hiljem. Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi 1944. aasta otsused kuuluvad samuti samasse jadasse. Seega on meie inimesed vähemalt neljal korral teinud mingil määral analoogseid otsuseid, suutes olla üle hirmust oma isikliku elu pärast.

Juriidiliselt oli maapäev kõrgema võimu kandja, faktiliselt siiski ju mitte.

Täpselt. Aga riigiõiguses on alati kaks mõistet: de jure ja de facto. Toona kujunes nii, et de jure olid otsused tehtud, aga polnud võimalust ja aega realiseerida seda nii, et kõik oleksid hakanud juba uskuma, et nüüd tegutsetaksegi. Aga siiski oli riigi loomiseks midagi väga olulist juba ammu olemas.

Kui räägime sõnast omavalitsus, siis see tähendab: ma saan ise oma asjadega hakkama. Eesti riik sündis ääretult tugeva ja pika traditsiooniga omavalitsuse taustal. Praegu ei saa väga suur osa valdasid hakkama, sest inimesi on vähe ja sellega seoses on kehv ka maksujõulisus. Siis seda probleemi aga polnud. Talud olid olemas, inimesed harisid maad. Halduskulud polnud siis muidugi nii suured kui praegu, aga talumehed suutsid äärmiselt ratsionaalselt teed ja koolid korras hoida. Nii et tegelikult de facto tegutsesid kõik vallad kui väikesed riigid ja seega eksisteeris ka loodav riik.

1980-ndate lõpus, kolhooside laialilöömise ajal tekkis aga küsimus, kuidas inimesed süüa saavad ning kes koole ülal peab. Rahvas oli võõrutatud ise oma asjadega ilma riigi toeta hakkama saamast. Riik küll funktsioneeris, aga väga paljud sotsiaalsed küsimused olid riigi käes. 1917–1918 seda probleemi polnud – valla mehed tegid seda ise. Seetõttu oli tol ajal riigil rohkem aega kujundada Tallinnas riigi kõrgema võimu struktuur. Riigile langes küll kohe uus raske funktsioon: tuli saada hakkama Vabadussõjas. Sõja pidamine kujunes riigi funktsioonide ülitõsiseks kontrolliks. Aga õnneks oli Eestil nii palju mehi, kes olid sõjas olnud ning suutsid sõjas võidukad olla ja saada hakkama mitte ainult sõjapidamisega, vaid ka sõjas riigi elu korraldamisega.

Kas enamik õigusajaloolasi toetab seda teooriat?

Jah. Eestlase komme on küll alati vastu vaielda, aga kolmandat kuupäeva pole. Nii et de jure on meie riigi sündimise aeg maapäeva otsus 28. novembrist. Riiklus vormistati 24. veebruaril 1918 ning sellele järgneb riigi tunnustamine ja siis ka riigi põhiseaduse vastuvõtmine jne.

Maapäev tegi 25 minutiga kiiresti viis-kuus otsust, 20. augustil 1991 läks tunduvalt kauem.

Täpselt, aga Eesti riigi taastamine on hiljem toimunud ikka paljus ajaloost võetud eeskujule toetudes.

Kas 1991. aasta 20. augustil oli siis nagu maapäev II?

Jah, nii võime öelda küll. Seda põlvkonda seostatakse praegu ainult tuntud ajaloolastega, aga tegelikult olid ju ka teised ajaloos päris hästi koolitatud. Kui praegu on paljudel tollastel ülemnõukogu liikmetel suured kogemused, siis toona, 20. augustil 1991 neid isiklikke kogemusi polnud. Aga millelegi nad pidid ju oma otsuste tegemisel toetuma.

Olen seda meelt, et me ei tohiks kergekäeliselt oma põhiseaduse akte muuta. Nimetan seda perioodi meie ühiskonnas vaimse ekstaasi perioodiks, mil me nutsime ja naersime. Tegelikult olime tol hetkel hoopis teised inimesed. Sellel perioodil ei mõtle inimene nii ratsionaalselt, aga ta mõtleb südamest. Nüüd on aga oht selles, et kui mängime põhiseadusega, siis uute aktide suhtes jäävad inimesed ehk ükskõikseks. Riigil ei saa aga olla põhiseadust, mis ei põhine selle riigi kodanike tugeval kokkuleppel. Nii suurt kokkulepet, nagu saavutati tol ajal – mil öeldi, et tahame oma riiki nii väga ja tahame olla vaba riigi kodanikud –, praegu, kui see on juba suhteliselt igapäevane reaalsus, enam ehk ei saavutaks. Seetõttu ei tohi sellelt põlvkonnalt neid väärtusi ka ära võtta.

Milline on ehk suurim vahe maapäeva ja 1991. aasta 20. augusti vahel?

1917. aastal polnud elanikkond nii informeeritud kui 1991. aastal. Tol ajal polnud ju raadiot ja telerit. Ka olid kõik Eesti targemad pead 1980. aastate lõpus tegelikult nii või teisiti kaasatud riigi taastamise töösse. Praegu ei saa keegi öelda: “Teate, ma oleks ka tahtnud kambas olla, aga ei saanud kaasa rääkida.” See on jama, kõik said siis tegelikult kaasa rääkida. Olin tol ajal Tartus, Edasi toimetuse uks oli lahti ja sa võisid sinna sisse astuda ning oma nupukesi avaldada. Kõik võtsid sõna, üritused toimusid.

Sellist üldrahvalikku vaimset potentsiaali ehk 1917. aastal polnud – talumehed kündsid oma maad ja tegid muid talutöid ning käis sõda. Leht käis, aga nii suurt infovahetust polnud. Ometi olid tollased mehed väga vinged! Päevalehel ilmus näiteks lisa Õigus ja Kohus, mida andis välja üks mees – Jüri Vilms. See käis ajalehe lisana seega igasse tallu ja Vilmsi teadsid kõik talumehed. Tema tulevik poliitikuna oleks olnud väga suur. See näitab, millised mehed olid.

Seega – vahe on olemas, aga samas on ka sarnasus olemas.

Ometi tuli 20. augustil otsus raskemini.

Möödunud oli siiski 50 aastat, kui me ei saanud tegutseda vaba riigina, ja see kannatada saamine tekitas uue põlvkonna – sõjas mitte osalenud mehed ja naised kardavad rohkem kui sõjas osalenud. Surmaküsimus pole neile inimestele, kes on selle läbi käinud, nii raske, nad suudavad selle justkui kõrvale lükata. Aga me ei tohi öelda arad nende inimeste kohta, kes praadisid kauem, aga lõpuks tegid otsuse siiski ära. Nad ei olnud aremad, neil oli lihtsalt raskem seda otsust teha. Jumal tänatud, et nad selle ära tegid!

Kui Eestil poleks 28. novembrit ja 24. veebruari – neid otsustavaid momente –, siis milline otsus oleks tehtud 20. augustil? Kuna meil teist kogemust polnud, tehti samasugune otsus, nagu 28. novembril 1917. Seega on ajalooliselt olulistel otsustel väga pikk mõju ning selles ma näen neil kuupäevadel otsest sidet.

Mu välismaa sõbrad ja kolleegid ütlevad, et oleme väga õnnelik rahvas. Kaks korda vabadus saada on ime – peame sellesse väga tõsiselt suhtuma! Oleks väga kergekäeline mõelda, et äkki jumal kingib meile veel ka kolmanda korra, kui me ka seekord ei peaks oskama oma iseseisvust pühaks ja kaitsmisväärseks pidada. Oma riik on väga suur väärtus ja seda tuleb hoida.

Meil on õppida seda, mis on meil ajaloost olemas, ja need on kolm kuupäeva: 28. november, 24. veebruar ja 20. august.

Olete õigusteaduse professor. Kas praeguses Eestis saab rääkida õigusteadlaste koolkonnast?

Kindlasti. Üheksakümnendate aastate alguses andsin välja raamatu Ilmar Tammelost (1917–1982), kes oli Eesti kõige andekam õigusfilosoof. Ta lõpetas ülikooli 1939. aastal ja tema on öelnud, et kõik meie juristid on kuulunud ühte koolkonda.

Tegelikult tasuks ka nüüd meelde tuletada üht dilemmat. Üks olulisemaid õppejõude oli minu jaoks Leo Leesment (1902–1986), kelle juristist isa oli esimene eestlasest Pärnu linnapea. Leo Leesment oli omakorda olnud Jüri Uluotsa õpilane. Oma vanaduspõlves ütles Leesment mulle kurbusega: “Ajalugu on üks imelik asi. Siin ülikoolis me istusime – Jüri Uluots, Artur-Tõeleid Kliimann, Ernst Ein. Kõik nad olid Eesti mehed! Nüüd võtan ülikooli ajaloo ja loen: Uluots olevat diktatuurimees, Kliimann kommunist ja Ein isegi fašist? Aga mina mäletan neid kõiki Eesti meestena.”

Nüüd on minu arvates vastupidi.

Eesti juristidel jääb mõnikord puudu laiemast vaatest, suuremast maailmapildist. Eesti on väike, kõik on omavahel seotud. Meil võivad olla erinevad vaated, aga me kõik peaksime olema Eesti mehed. Olles suhteliselt väikese rahva professionaalid, peaksime saama aru, kuidas maailm pidevalt areneb ja muutub. Me ei tohiks omavaheliste kemplemiste pärast unustada, et me ei peaks oma teadmisi üksteise vastu kasutama – kokkuvõttes kahjustab see Eesti riiki. Sageli lähtutakse aga oma otsuste tegemisel ikka lühikesest perspektiivist: täna on mulle nii kasulik.

Olen oma eriala tõttu uurinud inimeste biograafiat ja näinud, kuidas ühel või teisel sammul on pikas perspektiivis oluline tähendus. Täna pisikestes kemplemistes tehtud lühiajalisel otsusel võib olla väga pikk mõju.

Kui 1991. aastal tuli kokku põhiseaduse tegemise komisjon, andsid nad vande: “Tulles siia, jätan ma ukse taha kõik tänase päeva toimetused ja mõtlen ainult Eesti tulevikule.” See kõlab nii pateetiliselt ja eluvõõralt, aga kuskil peab olema see üllas põhimõte, mis on sidunud Eesti mehi olulistes otsustes läbi aegade.

Teine asi on selles, et maailmas on erinevaid õiguslikke teooriaid. Peame vaatama, millistega on Eestil mõtet kaasa minna. Peame küll neid kõiki teadma, aga endale aru andma, kuidas üks või teine asi mõjub meie rahva ja riigi tulevikule.

Eestil on praegu suur dilemma: USA on mänginud maailmas eri ajal erinevat rolli. Praegu on USA üliriik, ülivõimas ja ta tunneb end ahistatuna teatud juriidilistest kokkulepetest, ta ei taha tunnustada asju, mida väiksemad riigid tunnustavad. Mida peab siis tegema Eesti? Loomulikult ütlevad teatud poliitikud, et Eestile on kasulik toetada kõiges USA-d. Nemad on meie suur partner. Aga kui me loobume oma põhimõtetest? Kui meie mehed võtavad samamoodi iraaklasi ja afgaane vangi ning annavad need ameeriklastele üle, nagu skandaali tekitanud taanlaste eriüksused? Meie ja teised riigid tunnustavad, et sõjavangi tuleb kohelda teatud reeglite järgi, ameeriklased seda ei tunnusta või tunnustavad piiratult. Aga kui meie teeme kaastööd ja meie mehed satuvad järsku vangi, siis peame esitama endale küsimuse: kas me ei võta neilt meestelt ellujäämise võimalust, mängides ameeriklaste või kellegi teise reeglite järgi? Ka siin peame mõtlema pikemas perspektiivis.

Juristid on öelnud, et õigus muutub.

Ja nad on öelnud õigesti. Ma kuulun nende juristide hulka, kes Juri Lotmani eluajal õppisid tema juures. Kuna Lotmani isa oli jurist, siis oli tema semiootikamõtlemises väga palju sellist, mis sobis juriidilisse mõtlemisse. Olen 1980. aastatest peale propageerinud natukene uut õigusmudelit. Praegu saadakse üha enam aru, et maailmas toimuvat pole enam võimalik seletada vanade juriidiliste skeemidega. Üha rohkem hakatakse õigust seletama kultuuriliselt.

Praegu on probleemiks ka rahvusküsimused ja rahvusriik?

24. veebruaril 1918 kuulutati, et kõigil rahvustel on Eesti Vabariigis võrdsed õigused, aga riigikeel on eesti keel. See tähendab, et Eesti riik sündis tüüpilise rahvusriigina. Mina nimetan iga rahvusriigi teket ka algpatuks. Sellel rahvusrühmal, kelle emakeel kirjutatakse riigikeeleks, on loomulikult ka eelis – ta ei pea õppima teist keelt.

Selles mõttes oli Eesti riik omal ajal eesrindlikum: tänu baltisakslastele tehti vähemusrahvuste seadus, mis oli 1925. aastal Euroopa kõige moodsam seadus. Tol hetkel olid meie juristid niivõrd haritud, et kui sooritati algpatt, siis kohe anti seaduslikult selged võimalused ka teistele. Olime kuni 1940. aastani absoluutne musterriik.

Praegu on kõik piirid lahti ja rahvas hakkab liikuma. Me pole küll kõige atraktiivsemas kohas, aga ühel hetkel on meie juristide ülesanne töötada tõsiselt teoreetiliselt läbi see, mis juhtub siis, kui rahvusriik pole Euroopas enam realiseeritav. Mitte oodata ära, kui kõik teevad enda jaoks uued reeglid. Igasugused mitmekultuurilised teooriad, nagu neid on Saksamaal tehtud, on jama. Olen seal elanud ja ma tean, kui keeruline on see ühiskond!

Me ei tohi olla kolkajuristid!

Oht kolkajuristideks muutuda on siis reaalne?

Minu mure on seotud nii üldise olukorraga kui ka eriti avaliku õigusega. 1990. aastate alguses tahtsid kõik andekad pead saada juristiks, neid huvitas see, silmad särasid. Välismaalt tuli meile sadu pakkumisi. Eesti riik pööras aga palju tähelepanu omanikele ja nii tahtsid ka kõik juristid ühel hetkel saada advokaadiks. Pikas perspektiivis ei tabanud riik ära, et nii andekat põlvkonda oleks tulnud hoida. Luua neile kas või ette töökohti, jättes neid esialgu täitmata. Siis oleks inimestel olnud perspektiiv. Me ei andnud noortele signaali, et tulevikus läheb neid vaja.

Me oleme üks väheseid riike, kellel pole konstitutsioonikohust. Kahjuks lagastasime me kiirustades ja lühikeses perspektiivis mõeldes suhteliselt ära avaliku teenistuse nõuniku kutse, mis mujal Euroopas on üks karjääri tippe.

Ministeeriumides vahetus kaader igal aastal. Palka inimestele eriti ei makstud. Ja läbi ministeeriumide kabinettide käisid inimesed, kes ei jõudnudki korralikku kvalifikatsiooni koguda. Sündis imeriigi aparaat, mis midagi ei maksa. Oleme ju maailmas tuntud sellega, et meie oleme huvitav riik, kes paistab silma arenenud riikide peaaegu kõige odavama haldussüsteemiga. See odavus on meil saavutatud paljude inimeste palkade arvelt. Seega loodi avalikus teenistuses olukord, kus riik hakkas enda vastu töötama. Ja selle tagajärjel oleme ülikoolides kaotanud ka professorites. Näiteks kui kunagi oli ajalooteaduskond, siis praegu on vaid arheoloogia ja ajaloo instituut! Õigusteaduskonnas tehti 1992. aastal 12 professuuri, aga keskmises Saksa ülikoolis oli 30 professorit! Nii oleme nüüd olukorras, kus meil on küll palju korralikke doktorikraadiga inimesi, aga nad ei tööta Tartu ülikoolis, sest neile pole kohta! Näiteks varem mainitud Ilmar Tammelo oli maailma õigusfilosoofia ühingu asepresident, aga Tartus pole seniajani õigusfilosoofia professori kohta! Probleeme on ka rahvusvahelise õigusega: Lauri Mälksoo istub praegu Jaapanis!

Eestlaste seas on palju Tartu ülikooli lõpetanud suurepäraseid teadlasi, kes pole aga seda viimast kooli saanud Tartust, vaid läinud omal käel välismaale ja löönud seal läbi!

Tartu ülikool pole teinud midagi, et otsida ka andekamaid õpetajateks. Nii ongi meie advokaadibüroosid omavatel juristidel oht provintsistuda, sest edasi ei püüelda.

Saate täna 50-aastaseks. Mida enda õppejõu ajast ja publitsistikast kõige rohkem hindate?

34-aastaselt sain korraliseks professoriks. Kalle Kasemaa seletas mulle toona ära, mis on juubel. See on vanas testamendis juutide püha, jobel, mis tähendab, et inimene on elanud seitse püha seitsmeaastast tsüklit. Et iga seitsme aasta järel on inimese elus olulised murrangud: seitsmeaastaselt lähed kooli, 14-aastaselt on puberteet, 21-aastaselt saad täisealiseks jne. Ja kui inimene saab 49, on oluline, et ta mõtleks järele, kuidas ta on elanud. Selles faasis olengi ma nüüd olnud. Arvan, et kõige olulisem on see, et olen õigussemiootika ja õiguskultuuri temaatika Eestis lahti kirjutanud. Olen Juri Lotmani semiootika arendanud õiguse valdkonda ning näidanud, kuidas seda on võimalik teha.

Teine asi: olen enda arvates teinud ühe asja, mille pärandasid mulle minu eelkäijad. Leo Leesment seletas mulle omal ajal, et Tartu ülikoolis kehtis põhimõte: professuurile asunud noorel professoril on kohustus rääkida oma eelkäijatest. Üks osa minu loomingust ongi tegelikult pühendatud Eesti õigusteadusele ja sinna pole vist jäänud enam ühtegi suuremat lünka. Olen kirjutanud kõigist eelkäijatest vähemalt artikli, et neid uuesti meelde tuletada, teinud seda, mis vahepealsed 50 aastat oli jäänud tegemata.

Loodan, et Eestis hakkab taas kehtima põhimõte, et uus professor peab loengu eelmise auks, kui eelkäijal on juubel, ja meenutab teda ning kui eelkäija lahkub, siis kirjutab väärika järelehüüde. See on akadeemiline traditsioon.

1992. aastast hakkasin lugema Euroopa õigusajalugu. Olen alati tahtnud Eesti probleemid laiemale pinnale rebida. Mul on igav olnud minna rääkima ühte ja sama fakti. Tahan seda alati Euroopa ja vahel ka laiemalt kontekstis selgitada.

Ja loomulikult minu õpilased! Minu lemmikõpilased on need, kellel silm särab. Nad on harva pailapsed, aga silm särab! Nende üle olen uhke.

Kas teil on täitutama unistusi?

Ajalugu on liikumine ruumis ja ajas. Ühe Heidelbergi kolleegiga on meil unistus minna suhteliselt aeglaselt liikudes Pariisist Peterburi, et me liiguksime kunagise postitõlla kiirusega, ning mõista ja tunnetada ajalugu, millest need inimesed tol ajal võisid aru saada. Võtta endale aeg liikuda sama kiirusega. Küsimus on ju mõtlemise ajas. Kahe tunniga saan ma mõelda teatud asjadele, aga kui võtta mõtlemiseks pikem ajalõik? Käisin sellel aastal mitmel korral Siberis. Tean, et vangid liikusid Eesti alalt Siberisse kaks aastat jala! Mina jõuan Tjumenist samasse sihtpunkti kohale seitsme tunniga. Aga ma pean oskama analüüsida, mida tundis inimene, kes kõndis vangiraudades kaks aastat Siberisse. Oleme küll ühes punktis, aga saame ajaloost ja liikumisest ilmselt erinevalt aru. See on ajalooga ruumilise dimensiooni sissetoomine.

Avate täna rahvusraamatukogus oma teostest ja tegevusest ka juubelinäituse.

Jah, ja sellel näitusel on ära toodud ka mu lause: õpetaja on üks keeruline elukutse, sest õpetajaks ei saa inimene ennast ise nimetada. Õpetaja on see, keda nimetab õpetajaks tema õpilane. Rahvusraamatukogu pani kokku näituse minu töödest ja spetsialistidele on see kindlasti huvitav.

Aga üks minu elu kreedo on Juhan Peegli öeldud lause: “On üks ja ainus reegel: inimene peab alati inimeseks jääma, igas olukorras.”

Professor Peeter Järvelaid:

*28. november 1957

*abielus, kolm last

Haridustee

*1990: õigusteaduse kandidaat (PhD)

*1981–1984 Tartu ülikooli aspirantuur

*1976–1981 Tartu ülikooli õigusteaduskond

Töökogemus

*2007 sihtasutuse Jaan Poska Mälestusfond nõukogu esimees

*2005–2007 Eesti mereakadeemia rektori kohusetäitja

*2003–2005 sisekaitseakadeemia rektori kohusetäitja

*2003 akadeemia Nord õigusteaduskonna dekaan

*1998–2000 Maini-äärse Frankfurdi Max Plancki instituudi teadur (Alexander von Humboldti fondi stipendiaat)

*1997–2000 Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi nõunik

*1992–1997 Tartu ülikooli Eesti õiguse ajaloo korraline professor; Tartu ülikooli eraõiguse instituudi Eesti õiguse ajaloo õppetooli juhataja

*1990–1992 Tartu ülikooli õigusteaduskonna dotsent

*1986–1990 Tartu ülikooli õigusteaduskonna vanemõpetaja

1981–1986 Tartu ülikooli õigusteaduskonna vanemlaborant ja õppeülesande täitja

*Alates 2005 Eesti juristide liidu liige

*Alates 2000: International Commission for the History of Representative and Parlamentary Institutionsi liige

*Alates 1997: International Association for Philosophy of Law and Social Philosophy (IVR) Saksa sektsiooni liige

*Alates 1989: Eesti akadeemiline õigusteaduse selti liige

*Toimetanud ja välja andnud mitmeid õpikuid

*Avaldanud üle 300 publikatsiooni

http://www.epl.ee
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus