16. septembril ilmus Toronto Star'is ajakirjanik Barbara Turnbull'i sulest pikk intervjuu prof. Endel Tulvinguga, kes sai tänavu suvel Kanada kõrgeima autasu — Order of Canada — tema suure panuse eest mälu-uuringutele.
Endel Tulving saavutas 1953.a. bakalaureuse- ja 1954.a. magistrikraadi Toronto Ülikoolist psühholoogia alal. Edasi siirdus ta Harvardi Ülikooli, kus saavutas doktorikraadi 1957.a. eksperimentaalses psühholoogias. Enamus Endel Tulvingu akadeemilisest karjäärist on kulgenud Toronto Ülikoolis, kuid ta on töötanud ka Yale'is ja teistes juhtivates ülikoolides.
Alljärgnevalt refereerimegi Toronto Star'i artiklit, mis kannab pealkirja „Mastering the mind“.
Auhindu on prof. Tulving elu jooksul saanud palju. Alustanud 1950.-ndate aastate algul Toronto Ülikoolis psühholoogia õppimist, jätkub tema karjäär praegu Baycrest's Rotman Uurimisinstituudis, mille direktor Don Stuss ütleb, et Tulving on võitnud kõik auhinnad peale Nobeli. Eelmisel aastal anti talle Gairdner International Award silmapaistvate saavutuste eest meditsiiniuuringute vallas.
Tema akadeemiliste positsioonide, kuninglike seltside liikmeksoleku ja saavutatud auhindade nimekiri on väga pikk. Endel Tulvingut peetakse suurkujuks eksperimentaalses psühholoogias ja kõige silmapaistvamaks mäluteadlaseks maailmas.
Endel Tulvingu esimene läbimurdev uurimus tuli juba 1956.a., kui ta andis välja töö, milles selgitas, miks kordamine aitab mälu; selle ajani polnud palju teada, kuidas mälu funktsioneerib.
Endel Tulving sündis ja kasvas üles Eestis, ta isa oli kohtunik. Õppides Tartus H. Treffneri Gümnaasiumis oli ta klassis õppetöös alati parim, kuid rohkem kui akadeemilised alad huvitas teda sport. Ta tegi suurepäraselt nii talve- kui suvealasid, eriti edukas oli kergejõustikus.
Teismelisena ei tõmmanud teda teadused, ta arvas, et kõik on juba avastatud füüsika, keemia ja botaanika vallas. Tema huvialad olid rohkem filosoofilised, pannes mõtlema asjade üle nagu seda on aeg: millal see algas ja mis oli enne selle eksistentsi. Ta oli väga suur lugeja.
Saabus Teine maailmasõda. Nii nagu paljudel teistel eestlastel oli ka nende perel plaan 1944.a. kõik koos kodumaalt põgeneda, kuid kaoses läksid Endel Tulving, kes oli tollal 17aastane, ja ta noorem vend vanematest lahku. Vennad põgenesid Saksamaale, vanemate põgenemine nurjus tormi tõttu ja kui torm oli vaibunud, olid vene sõdurid juba maa üle võtnud.
Endel Tulving ei näinud oma vanemaid 22 aastat, millest 14 aasta jooksul ei teadnud vennad, kas vanemad on üldse elus. Ka vanemad arvasid, et pojad on surma saanud, nii oli neile öeldud. Oma vanematega kohtus Endel Tulving alles 1966.a., kui nad tulid Torontosse tema juurde elama, jäädes siia neljaks aastaks, mille järel läksid tagasi Eestisse.
Keskkooli lõpetas Endel Tulving Saksamaal, kus tegi ka erinevaid töid. Samal ajal avastas ta psühholoogia. Seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Ruttiga, kes on tunnustatud kunstnik.
Kanadasse saabus Endel Tulving 1949.a. Kanada otsis tollal töölisi ja kes tahtsid siia immigreeruda, pidid allkirjastama aastase töölepingu. Tulving pidi olema raudteetööline, kuid kuna seda tööd ei olnud, läks tööle farmi. Varsti pärast Kanadasse saabumist võeti ta vastu Dartmouth College'isse täisstipendiumiga. Ta ei tohtinud Kanadast lahkuda, kuid farmer, kelle juures ta töötas, oli vaimustatud noormehe intelligentsist ning lasi tal peale kahekuust töötamist minna, omandama haridust Toronto Ülikooli.
Endel ja Rutt abiellusid ja neil sündis kaks tütart: Elo, kes on praegu advokaat ja Linda, kes on arst. Tulvingutel on viis lapselast.
Endel Tulving meenutab, et esimese viie abieluaasta jooksul polnud neil piisavalt raha, et minna restorani sööma; aga kena selle juures oli see, et nad ei tundnud end kunagi vaeste ega mitteprivilegeerituina: nad olid õnnelikud, et olid leidnud kodu vabal maal.
Artikkel kõneleb Tulvingu teadlaseteest, silmapaistvatest saavutustest mälu-uuringute vallas, uurimismeetoditest, praegusest tööst uurimisinstituudis jpm. Mälu uurimine on kestnud tema jaoks enam kui pool sajandit. Pensionilemineku teema kohta arvab ta, et on justkui olnud pensionil enamuse oma elust, kuna enamuse ajast on ta teinud seda, mida on tahtnud teha. (Ref. tõlge Toronto Star)
