Jaan Tätte näidend Andrus Vaariku lavastuses
Tallinna Linnateatri Põhja-Ameerika tuuril
11. aprillil Toronto Eesti Majas.

Tallinna Linnateater tõi Torontosse külakostina Jaan Tätte näidendi “Palju õnne argipäevaks”. Oleme siin Torontos juba varem tutvunud Jaan Tätte näidendiga “Ristumine peateega”, mistõttu oleme teadlikud, et Jaan Tätte lavalooming on teistsugune, kui meile varemtuntud sõnalavastuslik repertuaar. Sellest tingituna jälgisin laval esitatut tugeva eelarvamusega, mis tõenäoliselt ühtub meie eakama teatripubliku enamikuga.

Kõigepealt, mis see õieti oli? Lavastaja ütleb, et tragikomöödia. Kuid nii tragöödia kui ka komöödia ei luba sellist ülemängu. Ennemini nimetaksin seda meelelahutuslikuks farsiks ehk jandiks, kus on kõik lubatud.

Teiseks, kas oli see lugu usutav ja võrreldav tegeliku tänapäevaga? Arvan, et ei. Et naine toob koju oma tipp-poliitikust abikaasa ja kahe teismelise poja kõrvale juhuslikult lennusõidul kohatud võõra mehe, et siis edasi elada kahe mehega, ei ole tegelikkuses mõeldav. Õnneks heidab valgust sellele loole lavastaja Vaariku väljendus: “Keskealise inimese soov hüpata välja hallist argipäevast ja kordki veel armuda”. Niisiis, inimeste, käesoleval juhul näidendi tegelaste, soovid ja unistused, mida Tätte oma tekstis vaatlejaile paljastab. Noh – sellega ma lepin.

Näidendi sisu väga lühidalt neile, kes seda ise ei näinud.

Kõrgepalgaline Rukkilille erakonna tipp-poliitik, Fred Juhanson elab ilusas korteris oma prantsuse filoloogist abikaasa Anettiga ja kahe teismelise pojaga. 17 aastat kestnud õnneliku abielu juures Anett aga leiab, et elu on igav, liiga argipäevlik, ja toob koju lennukis kohatud võõra mehe, Manfredi nimelise, kellesse ta on armunud ülepeakaela, ja soovib elu jätkata kahe mehega, nii toas kui voodis. Anetti mehel Fredil on ka oma kirglik austaja Anna, kes on 11 aastat kannatlikult oodanud, et Fredi lähedale pääseda, kuid asjatult, kuna Fred on oma naisele kindlalt truuks jäänud ja vaid ühe korra, purjus peaga, Anna ukse taga käinud.

Tekivad üllatavad ja imenaljakad situatsioonid, suudlused, kallistused, kuid ka pingelised vaidlused ja ähvardused. Üle kõige käib aga autori ääretult andekas tekst. Tättel on see haruldane võime, et suudab peaaegu iga lausega publiku naerma panna, mistõttu tema näidendid on kõigepealt meelelahutuslikud.

Kes mängisid?

Fred Juhansoni väärika, kuid siiski tavapärase perekonnaisa osas nägime näidendi autorit Jaan Tättet, kes selle osa oli kujundanud võrdlemisi enda isikupäraselt tugeva kontrolli alla, vaikseks ja napisõnaliseks. Ta pidas seda joont algusest lõpuni ja mõjus elulähedaselt mitte ainult mõtteis ja unistusis, vaid ka tegelikkuses. Tema tekst, kuigi tasane, oli siiski kuuldav ja diktsioon selge.

Anetti, Fred Juhansoni abikaasa, näidendi pikimas osas esines Anu Lamp. Tema ääretult energiline ja kiirelt liiklev osakujundus oli ilmselt kujutluste vili ja kaugel tegelikkusest. Siin oli kindlalt mängus lavastaja käsi või vähemalt tema nõusolek, ilma milleta ei tohiks keegi seda sellise tule ja kirega esitada. Kahju ainult, et tema olulisest tekstist suur osa kaduma läks enamus publikule. Ta paiguti sosistas, siis järsult pahvatas, ja tihtipeale rääkis liiga kiiresti. Siinse eakama publiku kõrvad ei ole enam kõige erksamad ja Eesti Maja suure saali vilets akustika ei aita ka kaasa. Aga oma võimekust ja lavakindlust demonstreeris Anu Lamp väga mõjuvalt.

Teise Fredi, Manfredi osas esines kindlalt Marko Matvere. Ka see osakujundus põhines rohkem kujutlusel kui tegelikkusel. See kujutas meest, kes püüdis elu kergelt võtta, füüsilist tööd vältides teiste kulul elada, abielus naisterahva voodisse mitte trügida ja kes isegi meestevahelise armastuse peale oli mõtelnud. Marko viis selle ebameeldiva osa kiiduväärselt läbi kuni lõpuni. Hääleliselt oli ta jõuline, selge teksti ja puhta diktsiooniga.

Peremees Fredi salaja armastava Anna väiksemat osa täitis Piret Kalda, kelle laitmatult läbimõeldud osakujundus ja esinemine tõstsid ta õigustatult publiku lemmikuks. Tema uskumatu enesekindlusega esitatud võrratu miimika oli ülimalt nauditav. Piret Kalda kujundas sellest näidendi lühimast osast publikule meeldejäävaima. Kiitust talle!

Lavastajana Andrus Vaarik oli teinud kiitust vääriva töö, rõhutades tegelaste ebareaalsust, ja seda eriti Anetti osakujunduses. Tagasihoidlik tagapõhjamuusika oli sobiv ja samuti kostüümid. Näitlejaid vääristati lilledega ja roose tõi neile ka Eesti Rahvusteatri esimees Ain Söödor. Publikut oli ohtralt ja aplausi ka palju.

Kontrollides ülaltoodut, et leida kirjavigu, kargas äkki pähe uus mõte. Tätte sihiks on ehk oma näidendeis sorida ja paljastada argiinimeses peituvat alateadvust. Kui nii, siis kasutaksin näidendi vormi “farsi” asemel sõna “psühhokomöödia”, olgu see väljendus sama uus, nagu on seda ka autori looming.

Palju tänu Tallinna Linnateatrile väärtusliku külakosti eest. Teame ju kõik, et kodumaa on kaugel, sõit sinna pikk ja vaevav ning ega see näitlejat rikkaks tee. Seepärast olen ka isiklikult tänulik teile, kuigi ehk mõnes osas veidi nurisesin.

Märkmed: