Möödunud kolmapäeval, 26. märtsil toimus Tartu College’is Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli loenguõhtu, kus prof. Tiina Kirss vaatles loengus „Piiririik ja varjunimed: eesti kirjanik Tõnu Õnnepalu“ kirjanik Tõnu Õnnepalu (ka Emil Tode ja Anton Nigovi) autorinimede all ilmunud teoste kolmikut. Loengu vastu tundis huvi ligi poolsada siinset kirjandussõpra, kes said nautida sisukat ettekannet, mis hõlmas kirjaniku loomingut erinevate varjunimede all. Kirjanik Tõnu Õnnepalu, Emil Tode ehk Anton Nigov ise viibib Torontos aprilli algul.

Pöördudes kuulajate poole ütles prof. Kirss, et ta esineb sel õhtul ainult autori loomingu vahendajana ning soovitas kõike näha Tõnu Õnnepalu imelike silmade kaudu.

Esimene tähelepanu võitnud teos oli „Piiririik“ (1993), mis pälvis 1994.a. Balti Assamblee kirjandusauhinna. Tõnu Õnnepalu alustas luuletajana, saades proosakirjanikuks Emil Tode nime all. Vahepeal oli romaan „Hind“ (1995) ja siis Anton Nigovi pseudonüümi all ilmunud „Printsess“ (1997). Prof. Kirss küsis, kus on nende juured? Kes nad on ja keda nad maskeerivad? Kus asub Eesti; kus asub see Euroopa, milles eestlane Tõnu Õnnepalu rändab piiririigist Euroopa südamesse, kuna saab tõlkestipendiumi Pariisi prantsuse sürrealistliku luule eesti keelde tõlkimiseks. Kuid stipendiumi saaja võinuks olla ka Emil Tode, kellele see andis võimaluse maalt välja pääsemiseks. Tõlkimist pidas kõneleja professioonipooleks keelereetmiseks.

Teos on kirjutatud kirjavahetuse laadis pihtimusena mingist süüteost vabanemiseks. Piiririik annab mõningase päritolu saamise võimaluse — saarest selle nelja piiriga ja vanaemast, kellele lähenetakse õuna maitse abil. Euroopa teekonnal on ta Noor-Eesti kirjanik. Piiririik võib asuda väljamõeldud maal, mil on mitmeid keerukaid komplikatsioone, eneseirooniat, kadedust ja kiivust. Ometi on sellejuures põhiline siiski töö. Mis tähendab Euroopas olemine, kus on küünilisust võimaldav distants, avastus esteetilise elustiiliga ja ihaldatav kultuur?

Igas romaanis on väljapääs Eestist Euroopasse. Esimeses tõlgib peategelane Pariisis luulet, teises on põgenemine ja rännak Euroopasse kristliku palverännakuna, kus põgenemine toimus Suurel Reedel piiride ja juurte tinglikus globaalsuses postkolonistlikus ja multikultuurses Euroopas, vaadeldes eurooplasena elamist. Sealseid suhteid ta üldistab kui rafineeritud prostitutsiooni. Õige idaeurooplasena kuulas üks tegelasist kaaslase shokeerivaid ideesid vabadusest. Kogu Ida-Euroopa on muutunud „libuks“, kes on valmis kuulama ilusaid jutte demokraatiast ja võrdsusest või millest ta iial kuulda soovib, peaasi et makstakse.

„Hinnas“ toimub põgenemine ministeeriumi töökohalt välismaale ihalusega Rooma. Peategelane peatub Pariisis ja sõidab edasi Lissaboni. Kui kahes esimeses osas figureerivad Ida- ja Lääne-Euroopa, siis kolmandas põhi ja lõuna. Neljandas ta jõuab tagasi Kalamäele ning lõpetab pisi-Viktori matustega ja vene õigeusu kirikuga. Teoses ilmneb katoliiklik maailmavaade, samuti on ta kütkestatud ortodokssest sakramentaalsusest.

Kolmandas romaanis „Printsess“ kehastab jutustaja end naisena, kes abiellus Taanieliga – keerulistel ja kahtlastel põhjustel Eestist Shveitsi maabunud ja seal kogemata kellegi surnuks sõitnud mehega. Vahejuhtumist kummitub kuritegu ja ka võimalik karistus. Lugemine nõuab vene ja saksa keele oskust, kuna autor pole andnud oma repliikidele tõlkeid. Aga kuritegu siiski ei tuvastata, ehkki on palju juttu kirikust ja süüst; aga ka vanaemast kui sidemest kodukohaga.

Lõpuks esitas prof. Kirss paar luuletust kogust „Mõõt“ autori luule mõistmiseks liha ja sõna paradoksaalsusest, kõiksusest ja selle teisenemisest, pühadusest ja pühitsusest, kus on viimne õhtusöömaaeg, sakraalne aeg ja igapäevase hetke sakraalsus. Luules on maastikke, mis viivad lõpuks teekondadele, kus nähakse elamist lihas ja sõnas, kus elamine on võrreldav pidusöögil viibimisega.

Prof. Tiina Kirsi loeng avas meie ühe moodsama prosaisti teosed, milliseid on tõlgitud juba paarikümnesse keelde. Tõnu Õnnepalu on kasutanud eestlaste ihalust kodumaisest piiratusest välja pääseda meistriteose loomiseks.

Märkmed: