Richard Antik, Raamatu valgusel. Richard Antik 100. Artikleid ja bibliograafia. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2001. 259 lk.

Eesti kolmandal raamatuaastal ja Richard Antiku 100. sünniaastal andis Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Raamatu Aasta peakomitee toetusel välja Richard Antiku artiklite ja bibliograafia valimiku „Raamatu valgusel“. Koostajaiks olid Merike Kiipus ja Piret Noorhani, toimetajaks Tiina Saluvere. Kaane illustratsiooniks on Ants Vommi portree Richard Antikust, olid ju mõlemad pikemat aega sama linna, Toronto elanikud.

R. Antikut on nimetatud eesti raamatu isaks, kuna ta oli selle uurimisega üsna algajast peale tegelenud, kui ilmus artikkel „Eestikeelne raamat 1632—1927“. Uus raamat on jagatud kolme ossa, esimeses Richard Antiku kirjutised, teises mitme isiku kirjutised R. Antikust raamatuloolasena ja kolmandas kirjutised R. Antiku kogutud ja loodud varadest. Neis avaldub kultuuriloolase mitmekülgsus ja selge pilk kuni üheksakümnenda eluaastani.

Selle rikkaliku eluülevaate avasõnaks ongi R. Antiku enese esimene kirjutis eestikeelse raamatu 295 aastast. Sellega pandi eestikeelse raamatu uurimisele laiem alus, millele on järgnenud pikaajaline pealisehitus erinevate valitsejate ajal. Oma töös võis R. Antik vaadata eesti raamatuid ilmumise algusest kuni iseseisvumiseni 1927. Kui 1632—1865. aastail on arvestatud 1500 raamatut ja trükitööd, siis aastani 1890 ilmus 2875 raamatut, aastani 1902 3015, aastani 1908 2096 raamatut, aastani 1916 2652 ja aastani 1917 200 raamatut, mis teeb kokku 12,500 raamatut. Raamatute kohta informatsiooni sai ta tsaari tsensori koostatud eestikeelsete raamatute nimestikest. Loetelus on raamatu mõõtmeks olnud neli lehekülge, mida pole enam kaua kasutatud.

Riiklik iseseisvus andis raamatute ilmumisele uue hoo ja vabaduse, esimese kümne aastaga 1918—1927 ilmus kokku 6128 raamatut 525,975 leheküljega. See ajamäär on ka R. Antiku uurimuse piiriks. R. Antiku artiklite ajajärk hõlmab ka esimese raamatuaasta. Ka käsitleb ta 1930.a. avastatud, senini tundmatut eestikeelset raamatut Wanradt-Kölli katekismust aastast 1535. Selle kõrval näeb ta esmakordselt raamatukoguhoidja ülesandeid raamatu kätte saamisel.

Raamatu avastamisega tõusis küsimus eesti raamatu rariteetsusest. Kõigepealt püüdis ta selgeks teha, millal raamat rariteediks muutub, mida mõned kollektsionäärid on iseseisvalt määratlenud. Eesti raamatu rariteediks muutumist on põhjustanud Eesti väga keerukas ajalugu, kus esimesed raamatud on hävitatud juba enne nende lugejaini jõudmist.

Veel on kirjutis meie soovitavate raamatute nimestikest ja nende tähtsusest raamatukogude täiendamisel. Ilmusid veel „Eesti raamat 200 aasta eest ja Eesti Piibel“, „Eesti bibliograafia seniseid saavutusi ja tuleviku-ülesandeid". R. Antiku ajal oli eesti raamatute ja trükiste registreerimine kindlustatud ajakirja „Eesti Kirjanduse“ lisas, kus aastal 1930 hakkas ilmuma ka eesti ajakirjanduse nimestik. Raamatutoodangu kohta on ta kirjutanud ääremärkusi, viimati aastal 1939 ajakirjas „Varamu“. Kaht liiki raamatute ilmumisele peaks tema arvates lõpu tegema: röövliromaanidele ja mitmesugustele väljaannetele, mis tahavad olla usuline kirjandus, kuid on profiititaotlevate ärimeeste väljaanded.

R. Antik oli ka eksliibriste koguja ja on kirjutanud artikli „Eesti kunstipärasest eksliibrisest" koos 76 must-valge ja värvilise reproduktsiooniga. Eesti eksliibristeks peab ta ainult neid, mis on eesti kunstnike looming. Esimeseks Eesti kunstipäraseks eksliibriseks nimetab ta K. Raua 1900. aastal loodud eksliibrist kunstniku vennale; üks hilisem ka R. Antikule. Ka on K. Raua kõrval eksliibriseid loonud mitmed teised kunstnikud. Nii annab autor Eesti eksliibrise ajaloo kuni okupatsiooniajani. Need ligi 80 lk. moodustavad R. Antiku väikese pärandi raamatuloolasena ja olid kaasajal õpetlikud ja juhendavad raamatukogude juhatajaile.

Ülejäänud kaks alajaotust on kirjutised R. Antiku elust teistelt autoreilt, Mare Lott vaatleb R. Antikut raamatuloolasena, Heino Räim R. Antiku tööaastaid arhiivi raamatukogus, Ilmar Vaaro „Antiquärius Antik", H. Räim „Ühest R. Antiku töökavast ja selle teostamisest", Eda Sepp „R. Antiku tegevus kujutava kunsti alal paguluses“, Enn Lillemets „Richard Antiku kaks rajalt lahkumist" ja Robert Kreemi „Richard Johannes Antik pagulasena“.

Piret Noorhani, kes töötas Torontos R. Antiku käsikirjade ja materjalide ning kunstikogu uurimisel, vaatleb seda tööd, samuti Hanna Väli räägib tööst R. Antiku personaalkogu arhiiviraamatukogus ja Merike Kiipus on koostanud ulatusliku R. Antiku bibliograafia 1921—1996, lisaks toimetatud tööd ja bibliograafilised käsikirjad.

P. Noorhani kirjutab, et „peame tunnistama, et R. Antik on olnud üsna keeruline ja tabamatu nii uurimisobjektina kui ka isiksusena. Jääb mulje, et R. Antik on olnud ka üsna suletud ja kitsasse ringi hoiduv inimene vaatamata aastatepikkusele tegutsemisele avalikkuses. Oma iseloomu lahedamat, rahvamehelikku poolt ta hakkaski ilmutama alles vanaduses.“

Piret Noorhanil oli võimalus töötada koos Richard Antikuga tema materjalide korrastamisel ja on viimane, kes selle võrratu jutuvestja mälurikkusest sai osa meile edasiandmiseks just eesti raamatu suurel tähtpäeval.

Märkmed: