22. aprilli Rootsi Eesti Päevalehes ilmus Ülo Ignatsi sulest huvitav intervjuu Hillar Torkiga pealkirjaga „Rahvusvaheline eestlane Hillar Tork on elanud kuues riigis“. Kuna ta on üles kasvanud Kanadas, pakub see lugu kindlasti huvi ka meie lugejatele, seega avaldame autori ja intervjueeritava loal refereeringu artiklist.[im
Hillar Tork on mõiste kõige paremas tähenduses rahvusvaheline eestlane, alustab autor. Ta on sündinud Uus-Meremaal, kust ta on liikunud üle maailma, et lõpuks „maanduda“ Eestis. Ja ta tegeleb veelgi laiahaardelisema alaga: sidesüsteemide arendamise ja kosmosepoliitikaga.
Sündinud on Hillar Tork 1957.a. Uus-Meremaal, tal on kaks venda ja üks õde. Ta oli peaaegu 8-aastane, kui pere kolis Kanadasse. Alguses ta ei teadnud kõiki kolimise põhjuseid. Hiljem sai teada, et vanematel oli idealistlik soov, et lapsed kasvaksid üles kohas, kus on eesti ühiskond ning Kanadas oli see selleks ajaks tugevaks kujunenud. Kõikidest lastest kasvasid tublid eestlased ja kõik on abielus eestlastega.
Intervjuus räägib H. Tork ka Kanada eestlusest, mis oli väga aktiivne, märkides, et tundis isegi kahju neist Kanada sõpradest, kellel polnud niivõrd suurt eraldi sõpruskonda, kus aega veeta.
Kogu oma hariduse sai Hillar Torontos kuni ülikooli magistrikraadini. Pärast magistrikraadi siirdus ta Hollandisse elama, töökoha sai ta Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA). Hollandis elas ta 14 aastat, mille ajal abiellus Eestist pärit Imbiga ning sündisid pojad Hendrik ja Alari. Järgnes elu Rootsis, kus ta töötas Stockholmis firma Telia Research'i juures. Seejärel viis teekond Inglismaale Oxfordi, töötades Kanada firmale EMS Satellite Networks (endine Spar Aerospace). Edasi pakuti Hillarile tööd Kanadas, aga Torontos elanud vanemad olid vahepeal surnud ja laste ainsad vanavanemad elasid Eestis. Seega sai otsustatud hoopis Eestisse elama asuda, 2003. aastal.
Esialgu tegeles ta edasi sama Kanada firmaga, seejärel sai pakkumise Eesti firmalt Regio, mis tegeleb geoinformaatika ja maapealse ning satelliidipõhise positsioneerimistehnoloogiaga. Regios töötas Hillar mitu aastat ühe europrojektiga (Wisecom), milles arendati tarkvara päästemeeskondade positsioneerimiseks ning juhtimiseks.
Viimased aastad on Hillar Tork töötanud Eesti „startup“ firmas Modesat Communications, mis tegeleb innovatiivse satelliidi- ning raadiosidetehnoloogiaga.
Küsimusele, kas ta tunneb ennast nagu üks tõeliselt rahvusvaheline eestlane, vastab intervjueeritav, et tema ja temasugused võivad end koduselt tunda peaaegu igal pool, aga teisest küljest ei ole neil päris kodu kusagil olemas. On võimalik, et Eesti on kujunemas koduks, kuid seda Hillar päris kindlalt lubada ei saa. Nagu ta märgib, poleks ta lapsena ette kujutanud, et kolib nii palju, aga nüüd on elanud juba kuues riigis kolmel mandril.
Hillar Torki tütar on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli ning jätkab õpinguid ülikoolis. Pojad on nooremad (13- ja 15-a.), õpivad Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikoolis. Praeguseks on neil tekkinud Tallinnas oma sõbrad ja vanemad ei tahaks naljalt nende üleskasvamist uue kolimisega segada.
Hillar Torki vanemad hukkusid õnnetuses 1994.a. Paar kuud varem pühitsesid nad oma 40. pulma-aastapäeva Toronto Peetri kirikus ja isa oli selleks ajaks saanud just valmis raamatu vanaisa mälestustega, mille kallal oli töötanud 11 aastat.
Hillari õde Viive elab Torontos. Aarne oli esimene vendadest, kes Eestisse elama sattus, aga on viimased 10 aastat Vancouveris elanud. Teine vend Lembit elab oma perega samuti Eestis. Suurtest vahemaadest hoolimata on nad kõik omavahel väga lähedased. Sidet peetakse telefoni, e-maili ning Skype'i kaudu. Terve nende pere on väga eestimeelne.
Intervjuus on juttu ka eestlastest ja nende ühtehoidmisest. Näiteks oli kunagi üks eesti tüdruk kolinud San Francisco'sse, avanud telefoniraamatu ja otsinud üles ühe eestipärase nime ning talle helistanud; kohe varsti oli tal seltskond sõpru, kellega suhelda.
Hillar on osa võtnud kõikidest ESTOdest, välja arvatud 1976 Baltimore’is). Ka tänavu ei käinud, kuna kogu energia oli suunatud üldlaulupeole, millest ta Vanalinna Hariduskolleegiumi Õpetajate ja Lastevanemate Segakoori ridades osa võttis. ESTOt pidas ta omal ajal väga oluliseks, kuna just tänu nendele tekkis ülemaailmne eestlaste võrgustik. Näiteks, ühel ESTOl tutvus ta eestlasega Lõuna-Aafrika Vabariigist, kellega ilmselt muidu poleks iialgi kohtunud. Neli aastat hiljem kohtuti juba teises kohas. Praeguseks on Hillari arvates ESTO mõte ning vajadus palju väiksem, Eestisse tullakse ju iga viie aasta tagant niikuinii laulupeole…
Eestisse jõudis Hillar esmakordselt 1986.a., Nõukogude Liidu ajal, autoga Soomest tolleaegse Leningradi kaudu. Järgmine kord oli kolm aastat hiljem Peeter Kopvillemi bändiga, kus Hillar mängis hawaii kitarri ja klahvpille ning laulis taustalaulu. Turnee käigus tutvus ta paljude kohalike muusikute, kultuuritegelaste ja ka mõningate poliitikutega.
Eestis võtab Hillar Tork osa ka viskiklubi tegemistest, kus ¬on kultuurne ning huvitav seltskond ja palju sõpru. Musitseerib ansamblis Külm Mai, koos In Boili (tuntud Jäääärest ja Jääboilerist), Heikki Kalle ja Katrin Pärnaga.
