See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/muusikast-ja-muinaslugudest/article22880
Muusikast ja muinaslugudest
20 Feb 2009 Eerik Purje
Reet Post: Hilissuvi. Kirjastus Kentaur, 2007. 88 lk.

 - pics/2009/02/22880_1_t.jpg
Kui inimese hinges otsivad aset korraga kaks muusat, siis võivad nad omavahel võistlushoos riidu minna ja otsitud hinge kiivusekires lõhki käristada. Kui see inimene aga otsustab äkitselt oma hinge mõlemad uksepooled avada, nii et võistlejad korraga sisse mahuvad, siis võib juhtuda, et muusad taltuvad ja asuvad teineteist täiendama. Eks seegi ole omamoodi võistlus, kuid positiivselt produktiivne.

Reet Post on hea ja elav näide eelnenust. Soliidse muusikalise hariduse saanud pianist ja klaveriõpetaja on samaaegselt võimekas etleja ning ta üha sügelev sulg ei saa enne rahu, kui on mõne puhta paberipoogna värsikirjuks kriipinud. Ava ta luulevihik kuskohast tahes, ikka kostavad klaverihelid luuleridade vahelt läbi ja mul on kuri kahtlus hinges, et ta ka oma klaverimängule kipub luulet lisama.

Vaatluse all olev luulekogu on autorilt arvuliselt neljas, kuhu on poetatud ka luuletusi varasematest kogudest. See on valdavas enamuses lüürilise alatooniga tundeluule. Mida muud võikski muusikult oodata.

Esimene tsükkel pealkirjaga „Janune kevad“ on pühendatud eestlusele globaalses ulatuses. Selles kumisevad ESTO-le kutsuvad kellad, peegeldub põgenemise valu, heliseb laulupidude ühendav kutse. Selles on ka ahastust eesti sõjamehe palgasõduri staatuse üle ja siirast muretsemist kodumaa saatuse pärast – aeg on ühte hoida!

Impressioone muusikast ja muusikutest pakub teine tsükkel. See on ilutsemine, kus kaaslasteks lemmikud, nii loojad kui interpreedid.

„Õnneleid“ on pikim ja ebaühtlasim tsükkel, samas ehk kõige tundetihedam. Keda võiks külmaks jätta kirjeldus akna taga laiutavast igatsusest, mis kümne kulunud küünega kraabib klaasi, julgemata tuppa tulla? Või hämaruse tume kardin sellesama akna ees, kust läbi pisikeste aukude kauge ja kutsuv tähesära ikkagi läbi tungib?

Murdeluuleline „Päevavaringun“ on siinkirjutaja jaoks midagi erilist. Keelel, mida lapseeas kõneldi ja mida kirjakeele halastamatu pealetung pole südamest välja uhta suutnud, on hindamatu väärtus. Kahju on inimestest, kes sellest väärtusest iial pole osa saanud. Veel enam kahju, et see väärtus on hävingule määratud ja et koos sellega läheb ajaloo prügimäele ka seda keelt kõnelevate inimeste mentaliteet.

Viimane tsükkel lilledest on teistlaadi ilutsemine, nägemis- ja haistmismeele toel. Iga lille vaatlemine kutsub esile erineva ja siiski kuidagi sarnase emotsiooni.

Reet Posti on hea lugeda, iseäranis hallil ja üksildasel päeval, kui ootad, et su juurde tuleks vaikselt üks vana laul ja kallaks pisarad su silmis jälle päikest täis. Seda võib juhtuda.
Märkmed: