See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/oskar-lovi-elulugu-ja-saatus/article20125
Oskar Lõvi elulugu ja saatus
13 Jun 2008 Väino J. Riismandel
Oskar Lõvi. Spordiajakirjanik. Tartu, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007. Koostanud Maie Lõvi-Kalnin

Käesolev teos on üheks vitsakeseks kimbus, mida on nimetatud „Eesti rahva kannatuste aasta“. Üksikisikute ja perekondade kannatused-tragöödiad on tummadeks tunnistajateks Nõukogude okupatsiooni vägivallale eesti rahva kallal. Kaotused polnud ainult isiklikud, vaid üldrahvuslikud. Üksikisikute näol kaotasime tunduva osa oma rahva loovast ja vaimsest jõust, sh ka Oskar Lõvi.

Oskar Lõvi sündis 1902. a Türil eduka ettevõtja Jaan Lõvi ja tema abikaasa Liisa Estendali teise lapsena. Gümnaasiumihariduse omandas ta Tallinnas Westholmi gümnaasiumis ja astus Tartu ülikooli õppima õigusteadust. Loobus aga sellest ja valis ajakirjaniku elukutse.

Oskar oli üks neist vabatahtlikest ja patriootilistest koolipoistest, kes aitasid Vabadussõjas kaitsta Eestit ja olid aktiivsed meie noore vabariigi ülesehitamisel. Oskaril oli selles kahesugune roll. Oma algatusvõime ja energiaga osales ta aja nõuetele vastava spoprdiajakirjanduse aluse loomises, aga ka Rahvuskogu ja Riigivolikogu liikmena riiklikus ülesehitustöös, kui Eesti oli väljumas autoritaarsusest ja rajamas täiuslikumat demokraatlikku riigikorda. Selle viljaka ja lootustandva elutöö mitte ainult katkestas, vaid purustas kommunistlik Nõukogude rezhiim.
Isiklikele mälestustele ja arhiiviallikatele tuginedes annab Oskar Lõvi tütar Maie Lõvi-Kalnin ülevaate oma isa mitmekesisest tegevusest. Pearõhk on pandud tema tegevusele spordiajakirjanikuna ja Eesti spordielu organiseerijana, eriti jalgpalli alal, aga vaadeldud on ka ta osalemist Eesti poliitilises elus Rahvuskogu ja Riigivolikogu liikmena. Üksikasjalikult on käsitletud Oskari perekondlikke suhteid ja päritolu. Lõpuks aga kurva epiloogina vangistust ja hukkamist Nõukogude võimu poolt.
Spordiajakirjanduslikku tegevust kirjeldab koostaja peamiselt väljavõtete esitamisega Oskar Lõvi reportaazhidest Eesti Spordilehes ja Päevalehes, mis sageli ilmusid Toomas Kivi varjunime all. Need on elavas toonis kirjeldused suuremalt osalt Eesti jalgpalli rahvusmeeskonna rahvusvahelistest võistlustest (nt Eesti-Ameerika esimesest kohtumisest jalgpallis Pariisi olümpiamängudel 1924, mille karistsuslöögiga võitis USA 1:0).

Lõvi oli ainuke eesti spordiajakirjanik, kes osales kolmel suveolümpial – Pariisis, Amsterdamis ja Berliinis ning aastatel l924 kuni 1936 toimunud taliolümpiatel. Tema kirjeldused ei piirdunud üksnes sporditulemuste esitamisega. Elavalt ja asjalikult esitatud olmekirjeldused andsid tollal ajalehe-ajakirja lugejaile hea ja tervikliku pildi. Berliini olümpiamängudest toimus Eestis ka esimene raadioereportaazh. Oskar Lõvi luges teksti Berliinis plaadile, mis lennukiga toimetati Eestisse ja esitati raadios. Palusalu kuldmedali võidust tegi ta ülevaate otsekohe pärast matshi.

Oskari ajakirjanduslik tegevus ei piirdunud ainult spordiga. Ta oli osav ja elav olustikukirjeldaja. Nii lähetas Päevaleht ta Prantsusmaale ja Põhja-Aafrikasse reisimuljete edastamiseks, kus talle oli suureks abiks võõrkeelte oskus. Lisaks vene, saksa ja prantsuse oli ta võimeline suhtlema ka soome ja rootsi keeles.

Oskar oli aktiivne mitmetes spordiorganisatsioonides, eriti Eesti Jalgpalliliidus, mille juhatusse ta kuulus, olles ühtlasi Spordipressi Klubi esimees. Samuti oli ta tegev ka Eesti Spordi Keskliidus ja Eesti Olümpiakomitees. Riigivolikogu liikmena tõstatas ta istungitel tihti spordialaseid küsimusi.
Kui Oskar Lõvi otsustas 1936. a. kandideerida Rahvuskokku, tegi ta seda sama innukalt nagu oma spordireportaazhe. Ta oli rahva mees. Nii Rahvuskokku kui Riigivolikokku kandideeris ta edukalt üksikkandidaadina, sidumata end mõne poliitilise rühmitusega. Oskar oli hea kõnemees ja oskas oma valijaskonda veenda ning teavitas neid hiljem ka oma saadikutegevusest.
Valimiskampaania edule aitas kaasa tema osavõtt soomusronglasena Vabadussõjast. Ta ei ühinenud aga vabadussõdalaste poliitilise liikumisega, kuigi oli nende häälekandja Võitlus toimetuse liige. Nii Rahvuskogus kui Riigivolikogus oli ta opositsioonis ja tegutses mõlemas kojas iseseisvalt oma valijaskonna huvide kaitsel. Rahvuskogus pooldas ta nt uue põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletuse teel. Ta kandideeris ka juulis 1940 kommunistide poolt korraldatud valimistel, kuid ei temal ega teistel patriootiliselt meelestatud eestlastel võimaldatud kandideerida.
Isa arreteerimise ajal oli Maie Lõvi 8-aastane, mistõttu tema mälestused isast on piiratud. Talle on aga meelde jäänud perekonna vangistamine ja küüditamine 1941. a. 14. juuni varahommikul ja paigutamine Pääsküla jaamas seisnud rongi loomavagunisse, kus isa eraldati perekonnast. Teiseks mällusööbinud sündmuseks on 18. juulil 1941 Tallinna staadionil toimunud Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus, mis kujunes tormiliseks isamaaliseks meeleavalduseks.
Oskar Lõvi teekond vangilaagrisse lõppes Sverdlovski oblastis Sev-urallagis, kus teda hoiti koos teiste Eesti avaliku elu ja poliitikateglastega. Oskar Lõvi isiklikku NKVD toimikut ei ole koostaja suutnud leida. Üks Läti Riigiarhiivis säilinud toimik sisaldab aga andmeid Sev-urallagis NKVD poolt algatatud eestlastest ja lätlastest poliitvangide oletatava „kontrrevolutsioonilise“ organisatsiooni tegevuse uurimisest. Oskar Lõvi peeti üheks juhtivaks isikuks koos diplomaadi Georg Meriga, president Lennart Meri isaga. Neid süüdistati mh eestlaste ja lätlaste vabastamise organiseerimises relvastatud ülestõusu abil. Süüdistusdokumendis nimetatakse veel osavõttu Vabadussõjast, kuulumist Kaitseliitu ja tegevust Riigikogu liikmena. Selle eest määras NKVD erinõupidamine talle 15. juulil 1942 surmanuhtluse, mis viidi täide 2. septembril 1942. Teiste surmamõistetu hulgas oli endine riigisekretär A. Terras, minister Hugo Kukke, ajakirjanik Karl August Jalakas, välisminiateeriumi jurist mag. Ülo Lender. Georg Meri nimi puudus süüdimõistetute hulgast. Oskari matusekoht on teadmata, kuid 2001. a avati talle mälestuskivi Tallinna Metsakalmistul.

Lisapeatükkides vaatleb autor lähemalt mõningaid Oskariga lähemalt seotud isikuid ja sugulasi. Esiteks romaani keelte filoloogina ja arhiivinduse alal Tartu ülikooli lõpetanud abikaasa Hilda Uska, õed Ella Alice, Selma Margarethe jmt.

Koostaja on andnud kokkuvõtliku ülevaate perekonnast, kelle teadaolevad juured ulatuvad l8. saj algusesse Viljandimaa Viiratsi ja Vana-Võidu valdades.

Üks peatükk on pühendatud Riismandelitele, eriti allakirjutanu isa Jaan Riismandeli perekonnale. Oskari isa Jaan Lõvi ja Jaan Riismandeli ema Mari olid õde ja vend. Allakirjutanule oli Oskar seega vanaonupoeg, kellega tal oma koolipõlve ajal oli sagedasi kokkupuuteid.

Maie Lõvi-Kalnin on Tartu Ülikooli stomatoloogia emeriitprofessor.

Teose teeb eriti väärtuslikuks koostaja teadusliku täpsusega esitatud viited kasutatud allikmaterjalidele. Need on suuremalt osalt väljavõtted Eesti Spordilehest ja Päevalehest, samuti Eesti Riiklikust Arhiivist Oskar Lõvi tegevuse kohta Rahvuskogus ja Riigivolikogus, andmed Eesti Ajalooarhiivist ja Läti Riigiarhiivist tema vangisolekut ja hukkamist käsitlev toimik. Arusaamatuks jääb aga paaril korral Eesti sisepoliitiliste sündmuste suhtes koolitegelase Märt Raua eksliku vaate esitamine vabadussõdalaste kavatsetud riigipöörde kohta märtsis 1934. (Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. Tallinn 1991; esialgselt ilmunud Torontos 1953.a.)

Seoses raamatu ilmumisega algatas Maie Lõvi Kalnin Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures Oskar Lõvi nimelise erifondi oma isa mälestuse jäädvustamiseks. Fondi eesmärgiks on toetada Eesti spordiajakirjanikke, anda välja stipendiume spordiajakirjanike tunnustamiseks või enesetäiendamiseks ning Eesti spordiajakirjanduse ajalooga seotud uurimistöö toetamiseks.

Oskar Lõvi elu ja tegevust käsitlevat teose ülevaate lõpetamiseks ei ole sobivamat mõtet kui teose koostaja väljend saatesõnas „Ei ole liigne korduvalt rääkida neist süütutest ohvritest hoiatuseks tulevastele põlvedele õigluse mõistmisel ja riigi suveräniteedi säilitamisel.“ (Saateks, lk.8 ). Seda eriti ajal, kui meenutame järjekordselt 1941. a. küüditamist ja selle ohvreid.
Märkmed: